Essee vesternidest (0)

Vestern
Filmikunst on kunsti liik, mille alla kuuluvad kunstiteosed on filmid. Nii, nagu iga kunsti puhul, on ka filmide puhul erinevad žanrid. Filmide jaotus žanrideks on nende liigitamine teemade järgi ehk selle järgi, millest film on.
Vesternide populaarus jäi tummfilmide ikka. Peale helifilmide leiutamist tehti vesterneid vaid väiksemates stuudiotes. 1939. aastal vesternide populaarsus tõusis taas ning seda tänu filmile „Stagecoach“ („Postitõld“).
Žanrireeglid ja -piirid
Klassikaline vestern pärineb Holly woodist. Sellele on omased positiivne lõpplahendus, tugev peategelene ning ületamatutena näivad raskused. Vesternid kujutavad konkreetset aega ja kohta Ameerika ajaloos. Nendeks on Ameerika Vana Lääs(American Old West ) või Metsik Lääs ( Wild West) ning ajaks peetakse tavaliselt 19. sajandi teist poolt. Tavaliselt kujutatakse nendes filmides Ameerika perede rasket ja trööstitut elu uuel ääremaal. Žanris rõhutatakse metsiku looduse karme tingimusi, tuues tegevuse mõnda eraldatud paika. Need perekonnad seisid üldiselt silmitsi eluviisi muutvate olukordadega. Peamised vesternites käsitletava teemad olid: vastuolud põliselanike ja asunike vahel, vastuolud Ameerika ratsaväe ja bandiitide vahel, teekond /ränderetk läbi Metsiku Lääne, mõnd väikest linna terrosriseerivad bandiitide jõugud, Tööstusrevolutsiooni (negatiivne) mõju senisele elule.
Lihtsamalt öeldes - vesterni žanr kajastab peamiselt pingutusi , mida tsivilisatsiooni rajamiseks tehakse.
Vesternis kajastatud ühiskonda koordineerivad aukoodeksid ja isiklik õigusemõistmie, sageli kantakse kellegi peale mingi autu teo eest viha või vimma. Vooruslikkusele ja lojaalsusele omistati romantilisus. Vesterni maailm ei ole ratsionaalne , abstraktsete seadustega koht, kus sotsiaalne kord luuakse institutsioonide abil. Vesternite sisuks on lihtsad, moraalsed lood, kuid on ka mõningaid erandeid .
Vesterni tegelaskujudeks on sageli cowboyd, püssikangelased, pearahakütid, asukohast sõltumatud rändajad, kes kannavad Stensoni müts, kaelarätte, kannuseid ja pullinahku. Nad kasutavad ellujäämise nimel iga päev revolverid ning sõidavad on ustavatel hobustel tolmuste linnade ja kariloomade rantšode vahel. Vesternide peategelased olid omakasupüüdmatud ning muretsesid inimeste heaolu pärast.
Reeglite eiramine ja järgimine
Klassikalistes vesternides püüti hoida žanrile kindlaks jääda. Tehti pisimuudatusi nagu näiteks prooviti filmi rekvisiite ajakohasemaks teha, filme hakati tootma väljaspool stuudiot, indiaanlasi hakati kujutama „inimlikena“ mitte enam pahatahtlike ning negatiivsetena. Suuremad žanrimuudatused klassikalistes filmides olid need, kus loo sisuks ei olnud enam lihtsa ja moraalse loo jutustamine. Mõnes filmis said kandvamaid rolle isegi naised.
Suurimad žanrireeglite eiramised toimusid siiski Euroopas, kus loodi suur hulk alažanre.
Näiteks euro-vesternides, ei toimunud tegevus enam Ameerika Metsikus Läänes vaid Euroopas. Itaallastest said suurimad euro-vesterni eestvedajad. Itaallaste vesternid olid oma sisult palju jõhkramad ning kujutasid rohkem vägivalda, kui Hollywoodi vesternid. Samuti olid peategelased teistsugused, neil olid sageli väga isiklikud ja omakasupüüdlikud motiivid.
Teine suurim euro-vesterni žanr oli punane vestern ehk Ida-Euroopa vestern, mis kujutab Indiaanlasi eriti sümpaatsete inimestena, kes võitlevad oma õiguste eest ning ameeriklaste vastu.
Isegi Indias toodeti vesterni filme, mis ei olnu niivõrd seotud enam kauboidega, vaid hea ning kurja kangelase kokkupuutega, kus hea kangelane hoolib mitte endast vaid ühiskonna huvest. India vesterni kutsuti Karrivesteniks.
Peale 1950.aastaid hakati ka Ameerikas vesternidega rohkem katsetama ning klassikalise vesterni kõrvale tekkis hulk vesteni alažanre. Vesterni on segatud isegi teiste žanridega, nii on sündinud õudusvestern, kosmosevestern, ulmevestern, veider vestern, satiirvestern. Prooviti vesterni sisse tuua kristlikke sümboleid, muudeti hea versus kuri dualismi, kujutatakse tänapäeval elavaid vesternikangelasi, kes ei taha tsivilisatsiooni muutustega kaasa minna, omistatakse kangelastele supervõimed, saadetakse kangelased teise tsivilistasiooni/maailma, antakse neile ebarealistlikud kangelased jne. Loodi palju sarju, kus kujutati peakangelasena vesternlikku tegelast, kes võitles isetult kogukonna headuse eest.
Hoolimata sellest, et võrreldes klassikalist vesterni mõne uues vesterni alažanriga, on jäänud mõningad aspektid samaks. Üldiselt on kangelase näol tegu ikkagi heatahtliku tegelaskujuga, kes võitleb kurjuse vastu. Vooruslikus ja lojaalsus on endiselt läbivateks teemadeks. Lõpuks lõppeb film siiski õnnelikult ning kõik kannatanud saavad päästetud.
„Stagecoach“ 1938
„Postitõlla“ näol on tegemist tõelise klassikalise vesterniga. Läbivaks teemaks on teekond metsikus läänes, mida läbitakse postitõllaga. Reisiv seltskond on väga kirev ning nende seast ei puudu ka kriminaal , prostituut, alkohoolikust arst ning ratsaväe ohvitseri naine, kes sõidab oma mehe juurde. Filmis on olemas kõik kohustuslikud elemendid – kokkupuude eluohtlike indiaanlastega; ohtlik elu uuel ääremaal; kangelaslik USA ratsavägi; filmi läbiv teatav romantiline joon, kus tagaotsitav kurjategija palub endale naiseks prostituudi, ning USA ratsaväe ohvitseri naine, kes loodab kohtuda oma mehega; maailm, kus igaüks peab ise ennast kaitsma ning koht, kus ohud varitsevad inimesi igal poole, olgu ohuks siis indiaanlased või bandiitide jõugud. Kuigi filmi tegevuses muutub üha lootusetumaks, siis tänu tegelaste nutikusele ning õnnele saadakse jagu igast takistusest. Film lõppeb õnnelikult ja hästi – kõik jõuavad elusatena sihtkohta ning isegi kuritegelik kriminaal saab lõpuks oma patud lunastatud, kui tal lastakse koos oma kihlatuga põgeneda.