"Türannosaurus" (0)

Retsensioon
„Türannosaurus“
Paddy Considine
Käisin 2. detsembril algusega 20.00 Kuressaare Linnateatris vaatamas Pimedate Ööde Filmifestivali raames teost „Türannosaurus“. Filmi režissööriks ja stsenaristiks oli Paddy Considine ja peaosatäitjateks Peter Mullan ja Olivia Colman. Linateos käsitles Josephi jõupingutusi omaenda viha ja raevu vastu ning näitas elu tumedamaid külgi.
Paddy Considine on lõpetanud fotograafiaõpingud Brightoni ülikoolis. Tema filmikarjäär sai alguse näitlejana Shane Meadowsi filmides , sh "Tuba Romeo Brassile", mida näidati 2000. aastal ka PÖFFil. Hiljem on Considine kaasa teinud nii briti filmides ("24 Hour Party People", "Ameerikas") kui ka Ameerika kassahittides (" Cinderella Man", " Bourne 'i ultimaatum"). Tema esimene täispikk filmilavastus „Türannosaurus“ on saanud mainekatel filmifestivalidel juba väga kõrgeid hinnanguid. (PÖFF)
Ekraanil figureerisid peamiselt Joseph, keda kehastas Peter Mullan ja Hannah , kelle rollis oli Olivia Colman. Veel andsid oma panuse James, kelle nahas oli Eddie Marsan, Samuel Bottomley, kes mängis endanimelist osa ning Ned Dennehy, kes oli Josephi hea sõber Tommy . Minu lemmikuks osutus Josephi väike naabripoiss Samuel, sest olenemata Josephi kurjast olemusest jäi ta mehele ikka sõbraks ning pidas temast lugu.
„Türannosaurus“ oli komöödia, mille tegevus toimus Suurbritannias.
Nagu draamadel ikka oli filmi meeleolu pigem negatiivne kui positiivne. Film oli tehtud hallis ja kurvas võtmes, inimestel läks halvasti ja rõõm puudus. Mulle meeldis, et „Türannosaurus“ ei sarnanenud tavalisele Hollywoodi draamale, filmis käsitleti igapäevaseid probleeme nagu perevägivald, kiusamine , surm. Minu jaoks olid kõige võikamad stseenid filmist need, kus Joseph tappis koeri . See oli väga ebainimlik ja väga inetu tegu. Samuti häirisid hetked, kus James oma naisele jõhkralt peksa andis. Tumedate momentide kõrval andis filmile palju vürtsi vana hea inglise huumor. Minu arvates sai Peter Mullan väga hästi oma rolliga hakkama – tal oli ärajoonud hääl, karm olek ning jäine pilk, kuid samas oli ta ka hooliv , heasüdamlik. Tal oli kahestunud isik, ta ei suutnud vihahoogudel end talitseda ning tegi tihti mõtlematuid tegusid , nagu oma koera surnuks tagumine .
Filmi olustik oli küllaltki masendav. Joseph elas vaeses piirkonnas, tal olid närused riided. Vastupidiselt Josephile elas Hannah rikkate elamurajoonis, kuid tema elus polnud ka päikesekiiri ning elu kulges üpriski kurvas meeleolus – ta pidas kaltsukat, mis polnud edukas, ta tahtis lapsi, kuid ei saanud neid ning ta mees pidevalt terroriseeris teda tema peale urineerides ning teda pekstes. Ma arvan, et film andis edasi paljude inimeste reaalse elu ning mulle meeldis, et teose režissöör julges anda oma mõtte edasi nii süngetes värvides.
Filmi peamisteks probleemideks tooksin välja Josephi võitlused raevuga ning Hannahi kannatused perevägivalla all. Ma arvan, et mõlemaid teemasid käsitleti sügavalt, näidati, et pidev ahistamine ja vägistamine võib viia teise inimese tapmiseni ning õigluse püstitamiseks tuleb kasutada karme meetmeid. Mulle meeldis, et probleemne Joseph leidis endale armastuse Hannahi näol, see tõi ta päeva rohkem päikest ja põhjust, et elada.
Kuigi Pimedate Ööde Filmifestivali külastamine tehti poolkohustuslikuks, jäin mina enda valitud filmiga väga rahule. Ma läksin teatrisse küllaltki väheste ootuste ja lootustega, kuna treilerist näidatud tutvustus polnud just minu maitsele, kuid filmi lõppedes tundsin, et olen ühe suurepärase elamuse võrra rikkam. Mulle meeldis, et kurb lugu suudeti siduda paraja koguse huumoriga, et kõige lootusetum mees leidis endale armastuse ja teotahte. Soovitan „Türannosaurust“ vaatama minna kõigil, nii draama - kui ka komöödiafännidel, kuna elamuse saavad mõlemad!