Veega seotud looduskatastroofid (1)

Üleujutus
Üleujutus, mis on ühtlasi ka kõige tavalisem loodusõnnetus, on ajutiselt maad kattev vesi, mis on reeglina põhjustatud tugevast vihmast ja kiirest lume sulamisest. Üleujutust on lihtsam ette ennustada kui ükskõik millist teist loodusõnnetust.
Kuidas tekivad
Üleujutus kui maa ajutine kattumine veega on tingitud:
A) pinnasevete väljumisest oma normaalsetest piiridest
B) tugevate vihmahoogude tulemusena.
Esimesel juhul võivad üleujutusi tekitada tormid , maanihked, maavärinad, tsunaamid , kunsttammide purunemine jms.
Teisel juhul võivad üleujutuse põhjused olla tugev vihmasadu, lumesajule järgnev sulamine jms.
Ehkki üleujutused tekivad tavaliselt erinevate ilmastikufaktorite mõjul, omavad inimtegevuse pingutused veekogude äärstele aladel üleujutuste tagajärgede vältimisel suurt osa.
Millal ja kui tihti toimuvad
Euroopas on üleujutuste põhjuseks tavaliselt tugevad vihmahood ja äkiline lume sulamine. Põhja-Euroopas võivad üleujutuste põhjuseks  olla ka jää sulamine ning äravoolamine, mille tulemusel põrkub vesi tugevalt vastu tehistõkkeid (tamme).
Üleujutused jaotatakse kahte kategooriasse:

• Kevadised üleujutused, mille põhjuseks on lume sulamine ja tammide purunemine jõgedel
  
• Suvised üleujutused, mille põhjustavad reeglina suured sademehulgad
  

Kõige tugevamad ja märkimisväärsemad üleujutused toimuvad juulikuus. Juunis, augustis ja märtsis toimuvad üleujutused on tagasihoidlikumad.
Teatud määral on üleujutused loomulikud loodusnähtused, mis toimuvad jõgedes regulaarselt. Nad on olnud inimkogemuse lahutamatuks osaks alates põllumajanduslikust revolutsioonist , mil inimesed ehitasid esimesi asulaid Aasia ja Aafrika jõekallastele. Niiluse jõe kuulus üleujutus toimus igal aastal ja jättis ümberkaudse pinna viljakaks, nii toimus see kuni Assuani tamme ehitamiseni. Euroopas toimuvad suured üleujutused iga kümne aasta tagant.  Näiteks mõjutasid veetõusud 1994-1995 aastal Itaaliat, Saksamaad, Belgiat, Prantsusmaad ning Hollandit. 1997. aasta suvel hakkas Oderi jõgi üle kallaste ajama, tekitades nii suuri kahjusid Kesk-Euroopas. Alles äsja, 2002. aasta suvel, tekitasid Elbe ja Vltava jõed miljardite eurode väärtuses kahju Saksamaale ja Tsehhile. Meteoroloogid ja hüdroloogid kasutavad 5 aasta, 10 aasta, 100 aasta ja 1000 aasta üleujutusarvestust, et ette ennustada ajavahemikke järgmiste üleujutuste saabumiseks.
Enamik suuremaid üleujutusi, mis on toimunud Kesk- ja Lääne-Euroopas viimase kümne aasta jooksul, leidsid aset tänu tammide üleujutamisele ja jõgede üle kallaste ajamisele.
Eestis toimus viimane suurem üleujutus käesoleva aasta juulikuus Tallinnas, mil nelja päeva jooksul sadas kokku 173,5 mm vihma. Selline erakordne sademetehulk esineb umbes 1 kord 30 aasta jooksul. Kahel suurima vihma päeval sadas 105 mm, mis on märkimisväärselt kõrgem kui 1 kuu keskmine sademete hulk (tavaliselt 79 mm sademeid kuus). Suurim sadu langes neljapäevale 29. juulile, mil sadas maha 78,1 mm vihma. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) fondi andmetel ei ole mitte kunagi Tallinnas fikseeritud nii suurt sademete summat ööpäeva jooksul. Ööpäeva maksimaalne sademete summa Eestis esines 4. juulil 1972. aastal Põhja-Saaremaal, mil sademete summaks oli siis 147,9 mm.
Suure sademetehulga tõttu hakkas ka Tallinna lähiümbruskonna veekogude - Ülemiste, Raku ja Harku järve ning Mustjõe oja tase märkimisväärselt tõusma. Augusti esimesteks päevadeks oli Ülemiste järve tase tõusnud kõigi aegade kõrgemaile tasemele ehk 2,31 meetri piirini. Ülemiste järve ümbritseva kaldaääre kõrgus on 2,75 meetrit. Murettekitav on asjaolu, et Ülemiste järv asub linnaga võrreldes kõrgemal - pea 35 meetrit üle merepinna. Ülemiste järv tuli viimati üle kallaste 19. sajandi lõpul.
Tagajärjed

• Inimelude kaotus ja vara hävimine
  
• Linnateede häving
  
• Joogivee saastumine
  
• Kommunikatsioonikanalite häired
  
• Kahjud tööstuse, põllumajanduse, metsanduse ning turismisektoris, mida põhjustavad maa,  hoonestuse ning transpordisüsteemi kahjustused
  
• Kinnisvarahindade langus üleujutusohuga territooriumitel
  
• Üleujutustest tingitud kahjude vältimiseks või leevendamiseks rakendatavate vahendite kasutuselevõtt
  
• Inimeste ja kariloomade tootlikkuse langus surmade, vigastuste või psüühiliste traumade tõttu
  

Tsunamid
Seismilisi ookeanilaineid on minevikus ekslikult kutsutud mõõna-tõusu laineteks. Tegelikult ei ole need kaks nähtust seotud. Tänapäeval nimetatakse seismilisi ookeanilaineid tsunamideks (jaapani keeles "sadama lained"). Tsunamide all mõistetakse tavaliselt väga kõrgete laineharjadega ookeanilainete seeriaid, mis läbivad pikki distantse. Tegelikult võivad tsunamid tekkida ka järvedes. Ookeanides võib tsunamide kiirus ulatuda üle 800 km/h. Tsunami lainete kõrgus kallaste läheduses on keskmiselt 9 meetrit, kuid kõrgeimad võivad ulatuda ka 30 meetrini.
Miks tekivad ja mis vormis esinevad
Tsunamid tekivad põhiliselt tektooniliselt tekkinud maavärinatest, mille tugevus on suurem kui 6,5 palli ja fokaalkaugus madalam kui 50 km. Siiski ei ole kõik veealused maavärinad tsunamide tekitajad . See sõltub mereveesamba liikumise iseloomust ja ulatusest.
Põhilised tsunamilised nähtused on:
Merevee vertikaalsed liikumised , mis on põhjustatud veealustest maavärinatest, mis toovad kaasa järsu  maakoore murrangublokkide liikumise merepõhjas;
Veesamba horisontaalsed liikumised, mis on põhjustatud maavärinatest. Ka maapinnal tekkinud maavärinad võivad tsunamisid tekitada, kui nad kahjustavad rannikualasid;
Merel toimuvad vulkaanipursked (mis nihutavad ümbritsevat vett tugevusega, mis põhjustab tsunami);
Kiired maapinna liikumised mere põhjas (need on aga väga harva suurte tsunamide tekitajad).
Kus aset leiavad
90% kahjustavat toimet omavatest tsunamidest leiavad aset Vaikses Ooekanis. Neid toimub aastas umbes kaks. Viimase 190 aasta jooksul on Hawaii saartel leidnud aset umbes 150 tsunamit ja kahju on tihti olnud väga ulatuslik. USA-s kulub tsunamide poolt põhjustatud hävingu taastamiseks aastas üle 26 miljoni dollari. Pool miljonit inimest elab regioonides, kus tsunami lainekõrgus võib tõusta 15 meetrini. 1,2 miljonit inimest elab piirkondades, kus lainekõrgus võib küündida 30 meetrini. Kõrgeima tsunamiriskiga piirkonnaks on läänekallas ja Hawaii saared. Atlandi ookean ja Vahemere piirkond ei ole tsunamide eest küll kaitstud, kuid nende tekkimise tõenäosus on seal väiksem. Seetõttu on ka statistika nende piirkondade osas puudulik. Siiski tekitasid Santorini (Kreeka) vulkaanipursked 1500 aastat e.Kr tsunamisid, mis võtsid enda alla kogu Vahemere idakalda. 1775 aastal Lissabonis (Portugal) toimunud maavärin põhjustas tsunami, mille tagajärjel hukkus umbes 25 000 inimest ja mille lained jõudsid isegi Kariibi mereni.
Tagajärjed
Tsunamid muutuvad ohtlikuks, kui nad jõuavad kaldani. Kui see juhtub, võivad nad endaga kaasa vedada laevu, üle ujutada kaldaid ja oma taandumisega tõmmata kaasa  terveid linnaosasid. Tsunamid võivad tekkida paljudest erinevatest teguritest, näiteks maavärinast, vulkaanipurskest või maalihetest, mille tagajärjel liigub suurel hulgal vett ookeanis ühest kohast teise.
Orkaan
Orkaan ehk taifuun ehk troopiline tsüklon on ulatuslik väikestelt laiustelt pärit madalrõhkkond (tsüklon), mis toob endaga kaasa tugeva tormi. Orkaaniks võidakse nimetada ka tsükloneid, kus tuule kiirus ületab teatud väärtuse, tavaliselt 32,7 m/s. Sellised tormid ei pruugi tekkida sooja troopilise mere kohal ja ei ole seetõttu orkaanid selle sõna kõige levinumas tähenduses. Orkaanid tavaliselt tekivad mehhiko lahel ja Atlandi ookeanil . Kõige kuulsamad orkaanid on Orkaan Katrina ja Ike.
Katrina oli Atlandi ookeanil tekkinud troopiline tsüklon, mis paisus orkaaniks 23.–31. augustil 2005. Ta põhjustas väga suurt kahju USA kaguosale, olles arvatavasti riigi ajaloo suurim loodusõnnetus.
Ike oli orkaan, mis tekitatud kahju poolest oli üks USA ajaloo suurimaid, sest ta maabus otse ühe USA suurima linna Houstoni kohal. Galvestoni saar ja Houstoni linn kannatas tugevaimate tuulte all 12. septembri ööl vastu 13. septembrit 2008. Tuul lõhkus Houstoni mitmetel kõrghoonetel palju aknaid, suurem osa linnast oli orkaani järel umbes nädala jooksul elektrita.
Kokkuvõte
Tavalisemad veega seotud loodusõnnetused on orkaanid, üleujutused ja tsunamid.
Üleujutus, mis on ühtlasi ka kõige tavalisem loodusõnnetus, on ajutiselt maad kattev vesi, mis on reeglina põhjustatud tugevast vihmast ja kiirest lume sulamisest. Üleujutust on lihtsam ette ennustada kui ükskõik millist teist loodusõnnetust.
Seismilisi ookeanilaineid on minevikus ekslikult kutsutud mõõna-tõusu laineteks. Tegelikult ei ole need kaks nähtust seotud. Tänapäeval nimetatakse seismilisi ookeanilaineid tsunamideks (jaapani keeles "sadama lained"). Tsunamide all mõistetakse tavaliselt väga kõrgete laineharjadega ookeanilainete seeriaid, mis läbivad pikki distantse. Tegelikult võivad tsunamid tekkida ka järvedes. Ookeanides võib tsunamide kiirus ulatuda üle 800 km/h. Tsunami lainete kõrgus kallaste läheduses on keskmiselt 9 meetrit, kuid kõrgeimad võivad ulatuda ka 30 meetrini.
Orkaan ehk taifuun ehk troopiline tsüklon on ulatuslik väikestelt laiustelt pärit madalrõhkkond (tsüklon), mis toob endaga kaasa tugeva tormi. Orkaaniks võidakse nimetada ka tsükloneid, kus tuule kiirus ületab teatud väärtuse, tavaliselt 32,7 m/s. Sellised tormid ei pruugi tekkida sooja troopilise mere kohal ja ei ole seetõttu orkaanid selle sõna kõige levinumas tähenduses. Orkaanid tavaliselt tekivad mehhiko lahel ja Atlandi ookeanil. Kõige kuulsamad orkaanid on Orkaan Katrina ja Ike.
Kasutatud kirjandus
http://library.thinkquest.org/05aug/01824/hurricanecauses.ht m
http://www.learn-hazards.org/21.php?l=es
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/meie_veeplaneet_gerda.ht m
http://www.learn-hazards.org/5.php?l=es
http://et.wikipedia.org/wiki/Orkaan
http://et.wikipedia.org/wiki/Katrina_(orkaan)
http://et.wikipedia.org/wiki/Ike_(orkaan)