Tsunami ehk hiidlaine (2)

Eessõna.
Loodusjõud on midagi, mille vastu inimene on täiesti võimetu. On seda olnud aegade alguses saadik ja on siiani. Inimesel on maailmas palju võimalusi surma saada. Enamusi varjante aga annaks head ja puhast elu elades vältida. Kui sa ei osale liikluskeeristes, ei sõdi, ei suitseta jne on võimalus surra just läbi loodusõnnetuste, mille alla kuuluvad ka tsunaamid . Tänu tehnika tohutule arengule 20 saj. On tänapäeval võimalik mingilgi määral ennetada ette katastroofe ja läbi selle ohvreid vähendada. Küll aga näitab vastupidist eelmise aasta lõpus Taimaal toimunud suur katastroof mis oli läbi aegade ühe suurima ohvrite arvuga. Selle põhjustas maavärina tagajärjel tekkinud hiidlaine ehk tsunami .
See oli ka üks põhjusi, miks valisin oma teemaks just tsunamid. Kui üks asi on nii võimas, et suudab maailmama muuta ja panna keskenduma aint ühele asjale, hakkab huvitama, et mis seda sis põhjustab, mis jõud selle kõige taga on. Kagu- Aasia katastroofist räägiti uudistes ja lehtedes nii palju, nagu see oleks esimene omataoline läbi aegade, ometi on ju neid toimunud koguaeg läbi maailma ajaloo. Miks siiski ei suudeta selliseid asju piisavalt pikalt ette ennustada ja näha? Miks endiselt surevad sajad tuhanded aastas?
Tsunaamide ajaloost, selle olemusest ja õnnetustest püüan uurida ja aimu saada ka oma järgnevas töös.
Tsunami definitsioon.
ENE-s defineeritakse tsunamit kui veealuse maavärinaga kaasnevat hiidlainet, mille kiirus on tohutu, 400-800 km/h, kõrgus võib ookeanli ulatuda paari meetrini, ranna lähedal aga 10-40 meetrini. Ta võib tungida oma tohutu jõuga kaugele sisemaale ja põhjustada seal suuri kahjusid ja purustusi. Kõige sagedamini esinevad tsunamid just Vaikse ookeani rannikutel.
Mis siis aga tegelikult toimub?
Lisaks definitsioonile on olemas ka lihtne ja loogiline seletus selle nähtuse tekkimisest. Teatavasti on maa ehitus kihiline. Kõige peal on mõnekümne kilomeetri paksune kivist koor ehk litosfäär, mis nõ. ujub alumise vedelama kihi pinnal. Kuna aga litosfäär ei ole tervik, vaid koosneb plokkidest ehk laamadest ja et need need ka omakorda ujuvad , siis liiguvad nad üksteise suhtes. Sageli aga mitte eriti sujuvalt , vaid järsu nõksakuga. Kui seal kogunenud pinge on jõudnud vajaliku piirini esineb nähtus mida tuntakse maavärina nime all.
Siin joonisel on näidatud kuidas laine suureneb
rannikule lähenedes ja et kaasa liigub kogu vee mass.
Tsunami ise kaasneb enamasti vähemalt 6,5 magnituudise maavärinaga, mis toimub ookeani põhjas ja kui laamade vertikaalne liikumine on sealjuures küllaldaselt suure amplituudiga (mõned meetrid ), siis on tulemus käes. Sellise laine põhimõttelist tekitamist võib igaüks ise proovida. Tõmmake jupp nööri põrandale sirgeks , võtke ühest otsast kinni ja tehke kiire üles-alla liigutus (maavärin). Nöör kujutab endast ookeani veemassi. Näete, kuidas laine liigub nööri vaba otsa (ranna) poole. Mida kiirem liigutus ja mida suurema amplituudiga, seda suurem laine. Kui teete mitu liigutust jookseb mitu lainet. Ainuke asi, mis sellisel primitiivsel mudelil välja ei tule, on laine kõrguse kasv madalasse vette jõudmisel.
Tsunamile iseloomulikud tunnused.
Tsunamit iseloomustab just see, et liikumises osaleb kogu veemass põhjast pinnani. Samal ajal tuulelaines osaleb liikumises ainult pindmine veekiht. See on ka põhjus, miks 10 m kõrgune hiidlaine põhjustas hirmsa katastroofi Kagu-Aasias, kuid 10 m kõrgune tuulelaine, mis teinekord võib esineda ka Läänemeres, ei põhjusta erilisi purustusi rannikul. Lihtsalt tuulelaine, mis ka kõrguselt ei saavuta kunagi tsunami mõõtmeid, läheb murdlaine tsoonis ümber ja valgub suhteliselt vaikselt merre tagasi. Hiidlaine tohutu veemass aga voolab ka peale laine enda vormi lagunemist kaugele sisemaale, purustades ja haarates kaasa kõik, millest jõud üle käib. Kergemad asjad, mis voogudele ette jäävad purustatakse ja kantakse laine poolt ka tagasi merre. Tsunami-laine liikumiskiirus sõltub mere sügavusest, täpsemini öeldes – sügavuse ruutjuurest. Sellest järeldub, et laine aeglustub rannale lähenedes. Kõige ohtlikum on tsunami kohtudes rannikupoole tõusva põhjaga, sest seal on laine esiosa madalamal kui tagumine osa, mis jõuab aeglasemalt liikuvale esiosale järele. Lainekõrgus kasvab siis oluliselt ja poolemeetrisest lainest võib tulla kümne ja mõnes paigas isegi kolmekümne meetri kõrgune laine. Kuigi tsunami-laine pikkus väheneb madalas vees kiiruse vähenedes, on lainepikkus ikkagi veel suurusjärgus kümme kilomeetrit. Seepärast on 30 meetri kõrgune laine üsna lauge . Tsunami tulek on tavaliselt pigem suure jõe voolu sarnane kui mingi hirmkõrge püstlaine. Mõnikord esineb koos tsunamiga ka püstiseid veevalle. Nende kõrgus on siiski vaid mõni meeter ja on seega väike võrreldes tsunami võimaliku maksimumkõrgusega.
Siin joonisel on võrreldud tavalise tuulelaine ja tsunami randumist.
Tsunami läbi aegade.
T
sunamide ja muude loodusjõudude vastu on inimesed abitud olnd aegade alguses saadik ja on ka tänapäeval, kuigi tänu looduse uuringutele ja järjest arenevale tehnikale on suurimaid katastroofe võimalik ära hoida. Siiski neid aga juhtub, sellel rajal on meil kõndida veel pikk tee. Me võiksime palju täpselt ette öelda, mis ajal mõni suurem merelaine kuhugi jõuab, kui me teaksime täpselt kui sügav vesi kuskil on. Seda me aga ei tea. On veel palju ookeanialasid, mida on väga vähe uuritud. Sellel vaatamata on siiski võimalik laine rännu aega ette öelda üsna suure täpsusega. Näiteks kõik tsunamid pärast Hilo katastroofi Havail on ette ennustatud mõne minutise täpsusega.
Tsunamite tohutu energia võib kesta ka kaugete vahemaade taha. 1946. aasta Unimaki väinast alguse saanud tsunami tabas rängalt Scotch Capi tuletorni ja Hilo linna, jõudis Valparaisosse Tsiilis kaheksateistkümne tunniga, läbides selle ajaga ligi kolmteist tuhat kilomeetrit. Ta saabuse pooleteise meetri kõrguse vallina, millele järgneisd väiksemad lained, mis alles mõne tunni pärast vaibusid. Tsunami, samuti nagu tõusulaine, võngub või pulseerib ookeani piirides. Mõnikord ta põrkab rannikult tagasi. Hanasakis Jaapanis registreeriti laineid , mis tekkisid Alaska maavärina tagajärjel 1946. aastal ja põrkasid arvatavasti tagasi Põhja-Ameerika rannikult. Lained, mis hiljem Honolulusse jõudsid, põrkaisd tagasi Aasia mandrinõlvalt. Väidetakse, et tsunami võib Vaikse ookeani rannikute vahel pendeldada terve nädala.
Suurimaks tsunaamiks India ookeani piirkonnas loetakse augustis 1883 Karakatoa vulkaanisaare plahvatuse järel tekkinud 30m kõrgust lainet, mis tappis Java ja Sumatra saarestikkudel üle 36500 inimese.
Havai saarestikul on läbi aegade olnud palju märkimisväärseid, suuremaid ja väiksemaid laineid ja värinaid. Suurim neist juba eelpool mainitud tsunami, mis 1 aprill 1946 hävitas Hilo linna. Veel oli palju väiksemaid olnud aastatel 1952, 1957, 1960, 1964 ja 1975. Viimase aja üks suurimaid katastroofe oli seal 16 august 1976 kui toimus suur maavärin Filipiinide lähedal. Lained tapsid üle 8000 inimese ja vigastada sai 10000. 90000 jäid kodutuks.
Hilot 1960 aastal tabanud lainetuse graafiline näide.
Võib-olla kõige tuntuima suure tsunami kutsus esile merealune maavärin kahesaja neljakümne kilomeetri kaugusel Jaapani rannikust 15. juunil 1896. Jaapanlased andsid sellel nimeks Sanriku, sest see tabas kolme provintsi ("san" on jaapani keeles "kolm", "riku" - "maa"). Juhtum leidis aset varasel õhtutunnil, kui inimesed nautisid ilusat ilma mererannal . Vaevalt märkasid nad väikesi eellaineid, mis merepinna kergelt õõtsuma panid, ja seetõttu tabas suur laine neid täiesti ootamatult; selle kõrgus oli kuuldavasti kolmkümmend meetrit. See laine nõudis 27 122 inimelu ja uhtus minema 10 617 maja. Jaapanis on suuri tsunaamisi olnud kõige rohkem, nimelt on üles tähendatud 68 suuremat katastroofi läbi aegade, meie ajaarvamise aegadest saadik. Eelmine sajand oli suuremaid õnnetusi 6. Kolmas märts 1933 Sanriku kandis oli laine kõrgus üle 30 meetrija tappis vähemalt 3000 inimest. Teised väiksemad toimusid aastatel 1944, 1946, 1960 ja 1983.
Kas Eestis on tsunami või hiidlaine ohtu?
Väidetavalt pole ka eesti hiidlainete eest kaitstud. Viimase paari sajandi jooksul on Eestit tabanud vähemalt 4 suuremat lainet. Läänemere õnnetu kahemeetrine hiidlaine pole siiski võrreldav India ookeani kümnemeetrise tsunamiga. India ja Vaikses ookeanis on maakoore tektooniline ja seismiline seisund hoopis teistsugune. Balti meri asub stabiilsel platvormil. Sellegipoolest esineb siingi maavärinaid. Nimelt oli 1976 aastal maavärin Osmussaare lähedal, mis põhjustas ka väikse tsunami. Tallinnas oli 1869. aastal maavärin kalda lähedal. Kihnu saarel aastal 1877 . Veel üks väiksem Hiiumaa põhjarannikul aastal 1858. Üleujutustest aga on hea näide see, mis selle aasta alguses Pärnus toimus.
Viimaste aegade suurim tsunaami , 26.12.04 Kagu-Aasias.
Pikemalt aga kirjutaks viimase aja ühest suuremast looduskatastroofist, mis toimus Kagu-Aasias. 26. detsembril. Tegemist pole mitte ainult viimase aja ühe suurima loodusõnnetusega, vaid ühe suurimaga läbi aegade. India ookeani ranniku äärseid riike tabanud maavärina ja hiidlainete tagajärjel on tänaseks kinnitatud andmetel hukkunud üle 165000 inimese. Enim sai looduskatastroofis kannatada Indoneesia , kus ohvrite arv tõusis 113306 inimeseni. Katastroofipiirkonnas on kuni 5 miljonit inimest jäänud koduta , neil pole peavarju, süüa ega sageli ka joogivett. Kardetakse , et Indoneesias, Indias ja Sri Lankal puhkevad epideemiad. Maailma Tervishoiuorganisatsioon teatas, et katastroofipiirkonda on toimetatud piisavalt koolera- ja muude haiguste vaktsiine , kuid suur puudus on puhtast joogiveest - kui seda katastroofialale piisavalt ei jõua, on häda käes, sest peale katastroofi võib erinevate haiguste levik ja epideemia kaasa tuua veel suuremaid hävinguid. Oluline on ka see, et riikide, eri fondide, eraisikute ja Punase Risti korjatud abi jõuaks hädalisteni. Otsustati, et abistamist hakkab koordineerima ÜRO. ÜRO peasekretäri Kofi Annani sõnul on kuue lähinädala jooksul vaja miljard dollarit, piirkonna hilisemaks ülesehituseks mitu korda rohkem. Sellele vastas Jaapani peaminister Junichiro Koizumi, et riik annab lubatud 500 miljonist dollarist poole üle ÜROle juba märtsis.
O
hvrite arv:
Sri Lanka : 46 tuh surnut
Indoneesia: 100 tuh
India: 15 000 (s.h Andamani & Nicobari saared: hinnanguliselt kuni 7000)
Tai: 6000 (hinnanguliselt 10 000)
Somaalia : 120
Malaisia : 65
Maldiivid: 32
Birma : 90
Tansaania: 10
Bangladesh : 2
Kuidas aga rahvast hoiatada tsunaamide eest?
Tõsisemalt tekkis etteennustamise vajadus ja huvi selle vastu päevakorda pärast Hilo katastroofi aastal 1946. See sai valmis hakkas oma ülesannet täitma aastast 1948. Pärast katastroofi mille põhjustas 1960 aasta Tsiili tsunaami liitus sellega ka ridamisi teisi regioone ymber maailma. 1964 aastal Alaskas toimunud maavärina järgne tsunaami järel olid kõik kindlad et tuleb luua ülemaailmne hoiatussüsteem. Hoiatussüsteem tugineb vaatlusjaamade võrgustikule, mis jälgivad seismilisi sündmusi ja veekõrguse muutusi. Tsunamihoiatus antakse kui vaatlussignaalid näitavad ühest keskusest lähtuvat lainevööndi radiaalset kiiret liikumist. Hoiatust tehes võetakse arvesse protsessi tugevust, toimumispaika ja selle kaugust rannikupiirkondadest, põhja sügavust ja reljeefi ning võimalike teelejäävate saarte ja saarerühmade mõju tsunami tugevusele ja suunale.
Vaikse ookeani piirkonna tsunami-hoiatussüsteemi esimesed vaatlusjaamad pandi paika juba peale Teist Maailmasõda. Vaikse ookeani hoiatuskeskus asub Hawaiil. Rahvusvaheline koordinatsioonirühm (The International Coordination Group for the Tsunami Warning System in the Pacific (ICG/ITSU)) asutati aastal 1968. Vaikse ookeani seire - ja hoiatussüsteemi on oluliselt arendanud piirkonnas paiknevad tööstusmaad: Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Austraalia . Samas on India tsunami-hoiatussüsteem tunduvalt tagasihoidlikum. Tsunami hoiatussüsteemide koordineerimiskeskuseks on UNESCO juures tegutsev Valitsustevaheline Mereuurimisnõukogu IOC (Intergovernmental Oceanographic Commission), mis keskendub ülemaailmse mereseire, uurimise ja koolituse koordineerimisele. Globaalse ulatusega õnnetuste prognoosimine ja nende tagajärgede kergendamine on IOC tegevuse keskseteks eesmärkideks. Tsunami-hoiatussüsteemidele lisaks tegeleb IOC ka kliimamuutuste ju muu sellise jälgimisega.
Hiidlainet põhjustava maavärina graafiline esitus.
Kokkuvõte.
Kokkuvõttes võin õelda, et kogu materjal millega tutvusin ainult süvendas minu imetlust loodusjõudude võimsusesse ja võitmatusse. Inimene kes peab end selle planeedi peremeheks seda siiski veel ei ole. Palju on veel mida uurida.
Teema mida uurisin oli tsunaamid. See on teema mis on mind alati kõitnud. Ma sain teada palju uut ja huvitavat mis moodi täpsemalt tsunaamid tekivad ja mida endast kujutavad. Sain täpsemalt aru ka nende võimsusest ja tugevusest võrreldes tavaliste pinnal liikuvate tuulelainetega, mis meile eestlastenagi võivad suured ja tugevad paista. Teatavasti liigub tsunami ju kogu veega, ka põhja osana , mitte ainult pinnal. Just see teebki ta eriti võimsaks ja purustamatuks.
Tsunami mis merepealt eriti ilmselt ohtu ei pakugi tekitamast, on tappev just rannaaladel. Kuna tavaline tuulelaine murdub rannale jõudes ei tekita ta nii suuri kahjustusi kui kogu massiga rannaalasi ründav tsunami laine. Sellepärast soovitataksegi tsunaami korral laevad just sadamalt merele viia. Seal tsunaami hiidlainena ei avaldu.
Ka eestis ei ole välistaud maavärinad ja tsunamid, aga reaalsuse piiridesse jäädes on siiski välistatud sama suured katastroofid nagu lõunapool, tänu meie plaju stabiilsemale platformile. Siin lähedal pole laamade kokkusaamis kohti. Nagu ma uurimustöö käigus teada sain on ka eestis olnud maavärinaid ja suuri laineid, tihti sügisetormide ajal, selle aasta alguses olid pärnus üleujutused, aga neist ühtegi ei saa lugeda otseselt purustavaks tsunaamiks.
Lugedes sain ka teada, et enamus tsunaamisi esineb just Vaikse ookeani kandis ja ka India ookeanis, mujal võib elada suhteliselt väikses tsunaami hirmus. Kõige rohkem tsunaami laineid on esinend Jaapanis ja ka Havai saarestikku ei saa mainimata jätta. Jaapanis aga kindlalt kõige rohkem. Samas oli ju eelmise sajandi suurim tsunaami just Havail, kui ta hävitas 1946 aastal Hilo linna. Küll aga pole see võrreldav purustuste osas 2004 aasta Kagu-Aasiaga, eriti kui räägime ohvrite arvust. Mäletatavasti oli neid eelmine aasta üle 150000 mis on väga väga palju.
Palju hukkunuid aitaks ära hoida palju räägitud soovitus, mitte ehitada oma elamisi ohu tsoonis kallastele. Inimene aga ei usu ju kunagi, et midagi sellist võiks juhtuda temaga. Ei usuga et eelmise aasta 150000 kedagi mõtlema pani. Sealsed ranniku alad on ju elamiseks nii ilusad ja äritegemiseks väga kasulikud ja soojad kohad. Minu soovitus aga oleks sealsetele inimestele, et tuleks merele au anda ja taanduda elamisega sissepoole maismaale, veidikesegi. Kui keelata elumajade ehitus 500m raadiuses aitakse see kindlalt tsunaamide tuleku puhul päästa inimelusi. Rannas olijaid ja puhkajaid on ju palju kergem evakueerida kui elanikke. Loogiline aga et nii head maad ja puhkusrajoone ei hüljata. Seal elatakse edasi vaatamata ohule.
8