Vastus oled sina ise (0)

Vastus oled sina ise
Kui ollakse siia maailma sündinud, peab ise hakkama ka saama. Ei saa loota kellelegi teisele, sest reetmine on täiesti võimalik. Loomulikult on hea, kui aidatakse, aga ennekõike peab uskuma endasse. Tore, kui arvatakse, et religioon aitab, kuid kõige tähtsam on siiski uskuda enda tahtejõu ja hinge tugevusse. Teine inimene ei saa esimese elu elada. Vastus kõigele on inimene ise.
Religioon on inimkonna ajaloos alati aktuaalne ning väga tähtis olnud. Sadu, isegi tuhandeid aastaid on erinevaid jumalaid kummardatud ning samal ajal oldud absoluutselt kindlad, et just nende jumal on ainus ja õige ning kõik teised on väärad. Usu pärast tehakse kohutavaid ning ka suurejoonelisi tegusid . Selle nimel ollakse tihtilugu kõigeks valmis, midagi ei peeta paljuks, ohverdatakse nii ennast kui ka oma vara. Millegipärast aga ei tehta pooltki nii palju iseenda heaks, kui tehakse usu jaoks, kuigi usk jumalasse on usk iseendasse. Jumalasse uskumine on mingil määral ettekääne, sest enesesse uskumine tundub nii mõnegi jaoks talumatult egoistliku või ka võika teona. On ju inimestele tehtud sajandeid ajupesu , et nad tuua religioossesse maailma. Neile on valetatud ja igat moodi petetud, ära võetud nende enda rahvuse usk (näiteks eestlastelt) ja sunniviisiliselt näiteks kristlust pähe määritud. Tõepoolest, tuleb konstateerida ka seda, et on ka väga palju neid inimesi, kes on vabatahtlikult astunud mõnesse religiooni, sest nad usuvad seda ning selle jumalat. Religiooni lahke jagamise jooksul on räägitud, et jumal (mõnes religioonis jumalad) on kõikvõimas ja inimene on tema (nende) kõrval pisike ja tähtsusetu ning jumala(te) armust loodud. Põhimõtteliselt on inimestelt ära võetud usk endasse ning see osavalt pööratud usuks mõnesse kindlasse müütilisse olendisse. Selle tulemusel võivad inimesed olla märksa vähem enesekindlad ning usaldada vaid jumalaid või seda, mida preestrid ütlevad. Ei kuulata oma kõhutunnet, mis pahatihti on täpsem ja annab õigemat nõu. Millegipärast on inimestel alati vaja mingit objekti või abstraktset kujutist, millesse uskuda, kuigi tegelikult see on lihtsalt usk iseendasse.
Inimestel on alati olnud elus palju probleeme. Tänapäeval on teemadeks näiteks suhted, töö või raha, igaühel erinev. Vahel on mõnel inimesel eriti viltu vedanud ja teda kummitab palju erinevaid muresid ühel ja samal ajal. Loomulikult juureldakse oma murede üle, vahel külastatakse psühholoogi või arutatakse asju mõne sõbraga. Inimene on loomult uudishimulik olend ning eriti huvitavad teda just tema endaga seonduvad sündmused. Tõenäoliselt võib seda osaliselt nimetada ka enesealalhoiu instinktiks – peab iga isik ju ise ennast aitama , näiteks endale süüa muretsema ja elukoha valima . Peaaegu alati jõutakse analüüsides järeldusele, et vastus peitub inimeses endas. See tähendab, et kui soovitakse lahendada mõni probleem, tuleb otsida põhjust just enesest ja ka maailma muutmiseks tuleb alustada iseendast. Hakates tasapisi vahetama oma harjumusi või eluviisi muu vastu, jõutakse selleni , et elust elimineeritakse mure tekitanud põhjus. Näiteks ei ole mõni neiu rahul sellega, kuidas teda tööl koheldakse. Jah, alati on lihtsam süüdistada teisi, kuid tegelikult ei vii see kuhugi . Analüüsides sellise käitumise võimalikke põhjuseid, saab naine aru, mis taolise käitumise tema kolleegide poolt tõenäoliselt põhjustanud on ning kui ta soovib, on tema võimuses seda muuta. Selleks peab ta aga enda kallal vaeva nägema, võib-olla oma silmaringi laiendada, juhul kui teda koheldakse ebameeldivalt just tema harimatuse või sobimatute märkuste pärast. Loomulikult on ka erandeid , nagu on elus igal asjal, sündmusel vms. Näiteks võib tuua koolivägivalla. Kiusajal võib olla olnud raske lapsepõlv, millest tulenevalt on ta ebatolerantne erinevate rahvuste vms suhtes. Samas, vägivald pole aktsepteeritav, seega on selline juhus väga selgelt erand .
Tihti jagavad inimesed end kahte gruppi: õnnelikud ja õnnetud. Esimestel läheb korda kõik, mida iganes nad ka ette võtavad ning neil näib olevat kõik olemas. Teistel aga kisub kõik kiiva ja nad näivad olevat elu hammasrataste vahele jäänud. Küsimust :“Kuidas saada õnnelikuks?“ esitatakse tihtilugu psühholoogidele. Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna doktorant Talvi Kallasmaa on öelnud, et nii võibki olla, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes on sündinud õnnelikud ja need, kes on sündinud õnnetud. See võib tulla sellest, et usutakse, et inimene ei oma enda üle sellist kontrolli, et suudaks end muuta õnnelikumaks. Pigem arvatakse, et inimese elu sõltub vaid välistest teguritest, so teistest inimestest ja sündmustest. Psühholoogid on oma uuringutes aga avastanud, et üheks selliseks seesmiseks omaduseks, mis mõjutab õnnetunnet, on see, kuivõrd inimene kogeb oma elus positiivseid ja negatiivseid emotsioone ehk milline on tema meeleolu põhilaad. Meelelaadi määrab see, kas inimese elus domineerivad positiivsed või negatiivsed tunded. Oma põhilise meelelaadi äratundmiseks võime jälgida, kas märkame enda ümber ja sees pigem head kui halba, kui juhtub mingisugune õnnetus või aps, kas võtame siis seda kui "karistust" või kui võimalust õppimiseks. Siiski ei pruugi negatiivsete tunnete ülekaal inimest õnnetuks teha. Seega, et olla õnnelik, on oluline nii see, kui palju on inimesel positiivseid emotsioone ja kogemusi, kui ka see, kas need tunded pakuvad talle rahuldust. Aru saades , mis tekitab rahuldust, saab suurendada näiteks selle tegevuse kordamist, mis lõppkokkuvõttes teeb õnnelikumaks. Jällegi, vastus on inimene ise.
Kui lasta enda eest otsustada, siis tekib õpitud abitus ja inimene ei suudagi midagi ise otsustada ega teha. Ta ei suuda isegi mõelda, mis muudab ta abituks ja manipuleeritavaks. Usku endasse ja sellesse, et peab ise hakkama saama, peab juba noorest east õpetama, et inimesed ei muutuks manipuleeritavaks ja suudaks ise otsustada. Peab teadma oma väärtust.