"Vares" (4)

Retsensioon
Jüri Tuulik “ Vares ”
9.veebruaril käisin Kuressaare Linnateatris vaatamas Jüri Tuuliku poolt kirjutatud ning Raivo Trassi lavastatud etendust “Vares”. Tükk esietendus 28.novembril Kuressaare Linnateatris. Osades Rauno Kaibiainen – Mardu , Indrek Apinis - Vares Mihkel, Aime Käen – Mummi, Aili Salong – Luigi , Hannes Prikk – Leemet , Mati Talvistu – Kaalep, Piret Rauk - Liivi.
Lugu räägib Abrukal elavast perest , mille noorim liige otsustab kodustada leitud varese . Lind toob aga probleemides olevale perele lisa muresid . Tüki jooksul hargnevad nii peresisesed suhted, kooruvad mineviku saladused ning muutub ka tiivulise käitumine.
Lavastajatööga võis üldjoontes rahule jääda. Tegevus tõimus eri tasanditel ning lava oli täielikult kasutatud. Põnevad olid ka tegelaste käitumise nüansid: purjus Leemet kolistas ämbritega, kui ta üle aia “hiilis”, ning jäi magama sinna, kuhu kukkus; vares istus õrrel ning jälgis ümberringi toimuvat; Mardu pani sirutades käed peakohale; Kaalep ja Liivi peitsid end uudishimulikena aia taha. Õue ja toa vahe tekitas Luigi saabaste jalast võtmine ning uuesti jalga panemine . Trass oli tekstidega mänginud nii, et nad mõjuksid sügavalt ning iga paus andis aega nende üle järele mõelda.
Indrek Apinis oli varese rolli ülimalt hästi sisseelanud. Suurepärane töö, mis tehtud oli. Lindu võis ära tunda näitleja olekust, liikumisest ja häälitsustes. See uudishimulikult puuriv pilk ning hetkegi ühel kohal mitte seista suutev olemus, kavalus varastada ning samal ajal teha süütu nägu on ju varesele nii iseloomulikud. Pilkavalt oli ka jäljendatud inimeste omavahelisest jutust nopitud sõnu ja neil hetkedel oligi kaheldav, kas tegu on inimese või linnuga, sest tihitpeale oli nonni inimestega dialoogis .
Mardu rollis oli Rauno Kaibiainen, kes on vägagi innuka noormehe moodi. Süütu, toreda ja heasüdamliku abrukamehe mängimine tundus talle nii loomulik. Ta oskas välja näidata nii uudishimu, teadmatust, pettumust, imestust ning endastväljaminemist. Kui alguses oli ta valmis vaest hüljatut aitama , tema eest seisma ja kaitsma, siis hiljem oli ta juba targemaks saanud ning huvitama hakkasid tähtsamad probleemid ning seetõttu muutus osatäitja ka tõsisemaks.
Mummi rollis oli Aime Käen, kes sellega üllatavalt hästi hakkama sai. Meenutas täpselt sellist vanamutikest, kes terve elu tööd teha rassinud ning vanas eas sama rada jätkab ning teab palju elust ja olust. Ka temal oli murelikumaid hetki , kui ta oma pisut kurvavõitu minevikule tagasi vaatas . Kui midagi ei meeldinud või valesti tehti, siis muutus nii hääl kui selle valjudus hetkega tunduvalt kalgimaks ning intensiivsemaks.
Lavaline kujundus andis hästi edasi rannaäärse talu olemust. Kohati tundus seda kuidagi liiga palju, kuid esemed olid mitmeti kasutatud: nii laud kui sild täitsid ka voodite ülesannet. Etenduse algul üles tõusnud linad olid tüki ajal kui pilved taevas ning vapustavalt hea leid oli lõpus lendama pandud luik. Kunstnikuks oli Riina Vanhanen.
Muusikavalik oli kohane edasi andmaks looduslähedust linnu- ja muude häältega. See sobis näidendi juurde hästi ning jättis loomuliku mulje, millele nagu polekski vaja tähelepanu pöörata. Muusikajuhiks oli Felix Kütt.
Üldiselt jäin etendusega rahule. Oli põneva sisuga, mis pani kaasa mõtlema ja samas ka kohati naljakas. Hea on näha, kui inimesed teevad, oskavad ja naudivad seda. Tervik, koos muusika ja lavakujundusega, töötas hästi ja tõmbas tõsiselt kaasa elama.