Vanem edda ja noorem edda (3)

Vanem Edda on kogumik Skandinaavia eelkristlikku mütoloogilist luulet, mida tuntakse keskaegsete Islandi käsikirjade kaudu.
Edda-luule on säilinud mitmes käsikirjas, millest tähtsaim on 13. sajandil kirjutatud Codex Regius. Codex Regius taasleiti aastal 1643 . Erinevates käsikirjades säilinud laulude valik täpselt ei kattu, ka kaasaegsed väljaanded ning tõlked erinevad laulude valiku poolest. Edda-laulude autorid ei ole teada, laulude aluseks on suuline rahvapärimus. Laulud pärinevad keskajast ja viikingiajast, kuid paljud neist sisaldavad veel vanemat materjali. Üksikute laulude dateering on sageli väga vaieldav. Kindlalt ei ole teada ka nende loomise koht, arvatavasti on enamik neist loodud Islandil ja Norras.
Vanem Edda on tuntud 'vanemana' sellepärast, et kui Codex Regius leiti, peeti seda allikaks, mille põhjal Islandi skald Snorri Sturluson kirjutas oma skaldikunsti õpperaamatu Edda – edaspidi tuntud ka Noorema Eddana. Vanemat Eddat nimetatakse mõnikord ka Sæmundri Eddaks, sest esialgu arvati, et selle on kirja pannud preester Sæmundr Õpetatu; praegu seda teooriat enam usutavaks ei peeta. Vanem ja Noorem Edda on kõige olulisemad allikad, mille kaudu tuntakse paganlikku Skandinaavia mütoloogiat.
Noorema Edda käsikiri 17. sajandist Noorem Edda (ka proosa-Edda või Snorri Edda) on Islandi skaldikunsti käsiraamat, mis sisaldab ülevaadet paganlikust Skandinaavia mütoloogiast. Noorem Edda on üks olulisemaid allikaid Skandinaavia mütoloogia kohta.
Noorema Edda kirjutas Islandi skald, poliitik ja ajaloolane Snorri Sturluson 1220. aasta paiku. Ei ole päris selge, miks teos kannab nime 'Edda'. Võimalik, et see on seotud sõnaga óðr ( luuletus , luule); arvatavasti tähendab edda ka "vaarema".Aastal 1000 ristiusustatud Islandil oli viikingiajast pärinev skaldikunst 13. sajandi alguses, kui Snorri Sturluson tegutses, endiselt au sees. Selle kunsti valdajaid ja mõistjaid jäi aga järjest vähemaks. Skaldikunsti oluliseks osaks olevate kenningite sisuks oli sageli paganlik mütoloogia, mille üksikasju tuli luule mõistmiseks tunda. Snorri Edda oli mõeldud õpperaamatuks noortele skaldidele.Paganlikku mütoloogiasse suhtuti 13. sajandi Islandil kaheti: konsetrvatiivsed kristlased pidasid paremaks paganluse jäänused välja juurida ja mälestuse sellest hävitada. Snorri toetas suunda, mis pidas vana mütoloogiat oluliseks Islandi kultuuri osaks, mida tuleb tunda ja säilitada. Nooremas Eddas käsitleb ta vanu jumalaid kui ammu elanud silmapaistvaid inimesi, keda rahvas hakkas ajapikku jumalatena austama, sest ristiusk oli neile veel tundmatu.Teost nimetatakse ka proosa-Eddaks, kuna suurem osa Noorema Edda tekstist on proosavormis, erinevalt luulevormis Vanemast Eddast. Noorem Edda on säilinud mitmetes käsikirjades, neist seitse tähtsamat pärinevad 14.-17. sajandist. Kui Vanema Edda käsikiri 17. sajandil leiti, oli Snorri Edda Islandil laialt tuntud. Esialgu arvati, et Snorri ammutas oma materjali Vanemast Eddast, nii hakatigi neid eristama kui nooremat ja vanemat. Mõlema Edda materjal pärineb suulisest rahvapärimusest ja on mingil määral mõjutatud kristlikust maailmapildist.
Noorem Edda koosneb 4 osast: proloog, Gylfaginning, Skáldskaparmál ja Háttatal.
Proloog kirjeldab maailma loomist Piibli legendide kohaselt ja muistsete pealike saabumist Troojast Põhjamaadele, kus neid hiljem hakati pidama jumalateks.
Gylfaginning annab ülevaate Skandinaavia mütoloogiast, vormiliselt kujutab see edast kahekõnet müütilise Rootsi kuninga Gylfi ja Odini vahel.
Skáldskaparmál on kahekõne merejumala Ægiri ja luulekunsti jumala Bragi vahel, milles käsitletakse mütoloogiat ja poeetilist keelt, eriti heitisid ja kenningeid.
Háttatal on 102 stroofist koosnev näidisluuletus, mis ülistab Norra kuningat Håkonit ja jarl Skúlit. Luuletuses demonstreeritakse 100 erinevat värsivormis.
Skaldid (poeedid) kandsid ette värsse ja jutustasid lugusid vägilastest ja jumalatest. Hiljem pandi nende lood kirja ja tänapäeval tuntakse neid saagadena.