ALEKSANDER: Tänan sind. Mida ma tahtsin öelda? No nii, unustasin ära. RENNE: Tegelikult ma pean hakkama minema, kuni väljas on valge, kui te pahaks ei pane, üsna pikk maa on laagrisse tagasi ratsutada VARVARA: Jah, te peate hakkama minema, see ei kõlbaks küll kuskile, kui te enne seda rõõmupäeva veel oma kaela murrate, või noh, pärast ka loomulikult mitte. (On kuulda kellegi saabumine ja tervitused.) ALEKSANDER: Mis seal lahti on? RENNE: Tuhat tänu (Ljubovile, gallantselt) tuhat ja üks tänu VARENKA: Keegi tuli. SEMJON: (sisenedes) See on Mihhail, härra, täies elusuuruses! Tuli koju! (Mihhail Bakunin on üheksateistkümne aastane; kannab mundrit. Tema
Me teeme teid enda sarnaseks. Meie ideed kannab edasi meie Hitler – Stalin. Kui te sõna ei kuula, minge perse ja lõpetuseks lähete Siberisse. See on hullem kui Auschwitz. Kuid kasulikum. Tuleviku mõttes tuleks öelda seda – teil tulevikus pole enam tulevikku, nagu seni on olnud. Me oleme oma vigadest õppinud ja seekord kui pauk käib, siis kaote täielikult nagu sitt ihust. Saite aru jah- nagu SITT IHUST. Aga teate, miks nii juhtub? Iga partisan, iga metsavend või õde lõpetab oma elupäevad rebasekasvatuses. Ilus hõberebase krae läigib ainult reeturi laiba rasvast. Ja seda kraed kannavad meie – vabastajate naised pidulikel päevadel kui trofeed oma kaelas. Me teeme hävituspataljoni, kes koosneb teie oma rahvast. Ja teie rahvuskaaslased ühinevad meiega rõõmuga. Meil pole teist ei sitta ega külma. Seekord teid enam alles ei jää. See on meie plaan. Vabastajate plaan KÕIK
Hing mõtleb välja, vaim annab selle tunde ja keha kogeb ja karjub siis selle tunde käes. Siis tekib tagasiside ja mõte: miks mu elu on nii õnnetu! Siis läheme tagasi selle negatiivse mõtte juurde, millega me selle negatiivse tunde lõime, mida me siis süüdistame iseennast! Miks mu elus on igasugust jama, miks mu elu on nii halb, miks mu elus ei ole edukust, jne. Hing on see, kes tahab saada kogemusi ja ta ei tee vahet, kas see on positiivne või negatiivne. Ta tahab kogeda tundeid. Mida rohkem ta kogeb, seda põnevam ja rikkam on teie elu. Kui te tagasi vaatate lõpusirgel, mida rohkem te olete läbi elanud, seda sügavama rahulduse te oma elust saate hingelisel tasandil. "Ego" võib hoopis teist juttu rääkida: minul on kõik halvasti läinud; minul ei ole midagi hästi, teistel on ikka paremini. Aga hing on rahul, et ta on kogenud sellist elu. Tavaliselt, kui me loome endale teadmata oma tundeid, siis seal taga on tõekspidamised
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele
tegudest on vastuvõetamatud. Neil on jäigad arusaamad sellest, kuidas peab käituma, milline käitumine on õige ja milline vale. Sellise inimese seltskonnas võite tunda end ebamugavalt, sest tõenäoliselt tekib teil kahtlus, kas ta ikka kiidab teie käitumise heaks. Ehkki sallivust ja sallimatust mõjutavad paljuski tegurid, mis sõltuvad vanemast, määrab seda osaliselt ka laps. Mõningate lastega on raskem salliv olla nad võivad olla silmapaistvalt agressiivsed ja hüperaktiivsed või ilmneb neil omadusi, mis paratamatult ei tee seda lihtsaks. Samuti mõjutavad sallivust ja sallimatust mitmed muud tegurid, kas või olukord ja meeleolu, mis vanemat ja last parasjagu valdavad. Siirus ja teesklemine Ükski vanem ei kiida heaks kõiki lapse tegusid. Mõned neist kuuluvad alati vastuvõetamatute kilda. Mõned vanemad teesklevad, et neile on vastuvõetav suurem osa lapse tegudest, ent nad püüavad vaid mängida ,,head vanemat". Nii on osa nende käitumisest võlts
RALPH WALDO EMERSON SÕPRUS Meis on palju rohkem lahkust, kui iial sõnades väljendatakse. Hoolimata kogu isekusest, külmast kui maailma jahutavad idatuuled, kümbleb inimperekond armastuse elemendis just nagu hõredas eetris. Kui paljusid inimesi me näeme teiste majades inimesi, kellega me õieti ei räägigi, aga keda me austame ja kes meid austavad! Kui paljudega kohtume tänavail või istume kõrvuti kirikus, tundes sooja, kuigi vaikivat rõõmu nende seltskonnast! Lugege vaid nende ringiuitavate pilgukiirte keelt. Küll süda tunneb. Selle inimliku kiindumustunde hellitamisest sünnib teatav südamlik elevus. Luules ja tavaliseski kõnes sarnastatakse teiste suhtes tuntavat heatahtlikkust ja rahulolu tule materiaalse mõjuga: nii kiired või palju kiiremadki, palju aktiivsemad, palju reibastavamad on need peened sisemised kiirgused
Kui ma neid ei kaota ära, siis ma järelikult aktiivselt kuulata ei suuda. Tegelikult peab siin olema psühholoogiline kohalolek. Kuidas me peaksime suhtuma sellesse inimesse? Kas ma võiks teda usaldada? Usaldus peaks tekkima inimeste vahel. Ega me ei saa inimeste suhtes avatud hoiakut, keda me ei usalda. Oma miimikaga paneme juba lukku, et nagunii tuleb valet. Tavaliselt on usaldus esimene asi, mida kuulamise kohapealt välja pakutakse. Ma pean saama usaldama inimest, kellega ma räägin või keda ma kuulan. Kas ma saan suhtuda eelarvamusega inimestesse, keda ma kuulan. Aktiivse kuulamisega on selline asi, et me peame olema võimelised kuulama ka selliseid asju, mis meile ei meeldi, mis meile närvidele käib. Näiteks aktiivset kuulamist on vaja eriti probleemide lahendamisel. Mõelge, kui te püüate teisele selgeks teha, et teil on probleem ja teine seda ei kuula. Kui teine ütleb, ah mis probleem, pole sul mingit probleemi. See on eelarvamustega asjasse suhtumine
Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, -- kas vältimatust pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab.
Kõik kommentaarid