Vanadusele. Austusega või austuseta? (0)

Vanadusele. Austusega või austuseta?
Esimese asjana tahan ma selgitada, et ma olen praegu täis püha viha ja julgen oma nooruselolluse ning jultumuse juures veel väita, et õigusega. Õigem oleks isegi öelda, et ma olen pettunud , mitte vihane . Pettunud ”soliidses eas” inimestes.
Alustagem kohe päris algusest ja rääkigem pisut austusest selle kõige igapäevasemas ning sotsiaalsemas vormis. Mis on au? Seda teemat on kindlasti viimasel aastal seoses filmiga ”Klass” palju puudutatud ning mina selle üle enam arutlema ei hakka. Küll aga austuse üle. Mis on austus ja milline on selle seos vanema generatsiooniga? Keda siis lõppkokkuvõttes peaks austama?
Üks laialdaselt levinud arusaam ja eakate inimeste hulgas tihti kasutatav väljend saavutamaks teatud privileege, on ”vanemaid peab austama.” Ma leian, et see on üks kõige rumalamaid lauseid üldse. Muidugi ma austan oma ema - tema on mind kasvatanud, minu nimel palju ohverdanud jne, kuid see ei tähenda, et ma peaks automaatselt austama kõiki endast vanemaid inimesi. Kellegile isaks-emaks olemine ei tähenda, et sinu lapsed peaksid sind kohemaid austama ja armastama hakkama. Räägin hetkel neist juhtudest, kus vanemad on padujoodikud, narkomaanid, vargad , bioloogilne vanem on järeltulija hüljanud, jne. Üldjuhul jah, muidugi peaksid lapsed oma vanemaid austama, kuid siirdume nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on räigeltöeldes ”need kuradi vanamutid.”
Kas ma ikka pean austma seda seitsmekümnendates tädikest, kes järjekorras ette trügib? Küünarnukkidega bussi ukseni teed teeb, peale trügib, enne kui reisijad veel mahagi jõuavad astuda (välja ei lastagi enne?), kõige teiste liiklemist takistab käed laiali esimese vaba koha poole tormates ja suvaliselt ning vabandamata minu niigi kannatada saanud koolikoti otsa prantsab? Kes räägib ilmekalt ”tänapäeva hukkaläinud noortest ” (noored on alati saatanast olnud, nagu Asso Künnap väga õigesti ühes oma artiklis ütles), kes ropendavat nii, et süda tahab seisma jääda ja kel elementaarsest viisakusest pole halli aimugi, kui järgmisel hetkel astub see tädike minu jalale , jällegi vabandamata, sest tal on parasjagu liiga kiire naabri- Tiiu klatðimisega? Mina ütlen EI.
Need sõnapaarid ”elementaarne viisakus ” ja ”loomulik intelligents ” - kogu oma elu olen neid vihanud . Kuid jälgides meie elavaid esivanemaid tahaks küll valjult ja tatti pritsides need välja pursata ja otse nende saatanlikest noortest ðokeeritud nägudesse. Elementaarne viisakus ja loomulik intelligents.
Küsimus suurele ringile: kui paljud tegelikult nende üle mõelnud on? Väljendid, mis on nii palju korda nagu katkisest grammofonist meile ette mängitud, et nad sügavale meie ajudesse on jõudnud talletuda. Kas teie, LUGUPEETUD EAKAD olete kunagi mõelnud, kui palju te ISE ELEMENTAARSETEST viisakus-ja käitumisreeglitest kinni peate?
Kui te leiate endas piisavalt jõudu tühja bussiistme nimel maratoni joosta , siis miks mitte leida endas piisavalt jõudu need kaks peatusevahet jalgsi käia, püsti seista või oma turukotti ise üle tee tassida? Ma usun, et istuma peaks see rase naine seal ukse juures ja need kaks koolipoissi, kes teie suurte tagumike vahele kiilunult oma endaga sama suurte koolikottidega vahekäigus seisavad, mitte teie, kes te Kase - Silvi juurest tulete, kus te olete päev läbi Aliidest ja Peetrist ja nende valgest puudlikutsikast rääkinud, torgates vahele lauseid kritiseerimaks valitsust, väikest pensioni ja lapselapsi.
Samuti tähendab minu teada viisakus ka MINGUSUGUSTKI tolerantsust teiste inimeste suhtes. Siinkohal pean ma silmas konkreetselt pidevalt virisemist punkarite, gootide ja igasuguste äärmuste suhtes. Võin tuua elava näite, kuidas veel kolm päeva tagasi sõitsin mina Pärnust Sindisse ja mind tabas ääretult ebameeldiv ja mõnitav sõnadevalang ühele kuuekümnendates häärasmehe poolt. Nimelt tema olevat oma huule hiljuti katki kukkunud ja ei mõistvat, mis hea pärast sealt oleks vaja nüüd ora läbi ajada. Ma ütlesin, et mina ei mõista, mis hea pärast on vaja minu maitse-eelistusi avalikult hukka mõista. Seepeale kuulsin ma pikka põlastavat kõnet sellest, kuidas tema ikka sellist asja ei mõista jnejnejne. Oleksin eemale astunud , aga paraku pidin ootama sõpra just seal bussipeatuses ja too mees minema ka ei läinud.
Ma ei taha siin õhtutada austamatust ega mingisugust viha, vaid juhtida tähelepanu teatud asjaoludele, mis minu põlvkonna pensionäre iseloomustab. Kes teab, võib-olla on ka pensionärid igavesest ajast alates ”saatanast” olnud.
Mul pole mingeid etteheiteid selle kohta, et te saate pea igal poole soodustusi ning eeliseid ja seal juures ikka veel suuremat pensioni nõuate. See on igati mõistetav, et inimene saab oma elutöö eest võrdväärselt ka puhata, rääkimata veel nõrgenevast tervisest ja olgem asusad - ka nõrgenavast vaimust. Vaieldavaks jääb ehk ainult pensioni küsimus - kas selle rahaga , mida te kõik nii väga taga igatsete, ei võiks pigem nt. noori ellu astujaid, kellel pole paraku võimalusi ega toetust soetada endale oma kodu või võtamaks osa huviringidest ja koolitustest, et mitte ”käest ära minna”? Pean eelkõige silmas pikemas perspektiivis TEIE poolt hüljatuid lapsi. Kui te olete nii kõvasti töötanud, peaks teil olema ju ka ise kenake summa kõrvale pandud. Jah, pensionid on väikesed ja kohati ebainimlikud lausa, kuid kusagil on ju ka nende ülempiir?
Muidugi lasen mina, kes ma parasjagu käed taskus bussi astun, kõigil toolidel täituda kepiga memmekestega, lilleline rätik peas. Tervis on miski, mida ei saa paraku lõpmatuseni ise kontollida ja see on igati mõistetav, ning ma mõistan hukka need ”nolgid,” kes tunnevad vastupandamatut vajadust järjekorras trügida, sealjuures ka minu kõrvu kriipivaid väljendeid puistates. Ma ei püüagi välja vabandada noori selle eest, kes me oleme. Me oleme kõik erinevad. Nii noored kui vanad. Me teame paljudest asjadest rohkem, kui teie, sama moodi nagu teie olete oma elu jooksul kogunud palju teadmisi asjadest, mida meil enam nii väga vaja ei lähegi. Ka teie seas, härrased ja prouased, on mõrvarid, vägistajad, süütajad ja muidu ”huligaanid,” kuid keegi ei süüdista TEID ühiskonna probleemides. Ühiskonna, millele ometigi just
TEIE aluse panite.
Asi pole selles nagu ma ei austaks vanu inimesi. Üleüldiselt austan, sest üleüldiselt ei ole mul pretensioone - ka nemad austavad mind (sellega on nagu paljude muude asjadega, et välja paistavad just need negatiivsed näited). Ma austan vanu inimesi selle eest, et nad on oma eluga meie heaollu panuse andnud, tänu neile me oleme. Ma austan neid selle eest, mida nad on meie ühiskonna heaks teinud, nii igaüks neist personaalselt, kui nende põlvkond koos. Ma austan neid selle eest, mida nad on oma elus pidanud läbi elama, kannatama ja kuidas nad on sellest välja tulnud. Austan selle eest, kuidas nad ikka leiavad endas energiat ringi liikuda , naeratada ja õpetada meile, saatanasigitistele asju, mida me nagunii esialgu kuuldagi ei taha ja kohe kindlasti põhimõtte pärast ei kasuta.
Mõelge läbi see oma ”tõde” ja heitke pilk enestesse. Kas igaüks teist on ikka väärt ennastsalgavaid ohverdusi? Õppige teie austama meid, siis austame ka meie teid.