Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Vanadusele. Austusega või austuseta? (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Keda siis lõppkokkuvõttes peaks austama?
  • Kes järjekorras ette trügib?
  • Kui paljud tegelikult nende üle mõelnud on?

Lõik failist

Vanadusele. Austusega või austuseta?
Esimese asjana tahan ma selgitada, et ma olen praegu täis püha viha ja julgen oma nooruselolluse ning jultumuse juures veel väita, et õigusega. Õigem oleks isegi öelda, et ma olen pettunud , mitte vihane . Pettunud ”soliidses eas” inimestes.
Alustagem kohe päris algusest ja rääkigem pisut austusest selle kõige igapäevasemas ning sotsiaalsemas vormis. Mis on au? Seda teemat on kindlasti viimasel aastal seoses filmiga ”Klass” palju puudutatud ning mina selle üle enam arutlema ei hakka. Küll aga austuse üle. Mis on austus ja milline on selle seos vanema generatsiooniga? Keda siis lõppkokkuvõttes peaks austama?
Üks laialdaselt levinud arusaam ja eakate inimeste hulgas tihti kasutatav väljend saavutamaks teatud privileege, on ”vanemaid peab austama.” Ma leian, et see on üks kõige rumalamaid lauseid üldse. Muidugi ma austan oma ema - tema on mind kasvatanud, minu nimel palju ohverdanud jne, kuid see ei tähenda, et ma peaks automaatselt austama kõiki endast vanemaid inimesi. Kellegile isaks-emaks olemine ei tähenda, et sinu lapsed peaksid sind kohemaid austama ja armastama hakkama. Räägin hetkel neist juhtudest, kus vanemad on padujoodikud, narkomaanid, vargad , bioloogilne vanem on järeltulija hüljanud, jne. Üldjuhul jah, muidugi peaksid lapsed oma vanemaid austama, kuid siirdume nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on räigeltöeldes ”need kuradi vanamutid.”
Kas ma ikka pean austma seda seitsmekümnendates tädikest, kes järjekorras ette trügib? Küünarnukkidega bussi ukseni teed teeb, peale trügib, enne kui reisijad veel mahagi jõuavad astuda (välja ei lastagi enne?), kõige teiste liiklemist takistab käed laiali esimese vaba koha poole tormates ja suvaliselt ning vabandamata minu niigi kannatada saanud koolikoti otsa prantsab? Kes räägib ilmekalt ”tänapäeva hukkaläinud noortest ” (noored on alati saatanast olnud, nagu Asso Künnap väga õigesti ühes oma artiklis ütles), kes ropendavat nii, et süda tahab seisma jääda ja kel elementaarsest viisakusest pole halli aimugi, kui järgmisel hetkel astub see tädike minu jalale , jällegi vabandamata, sest tal on parasjagu liiga kiire naabri- Tiiu klatðimisega? Mina ütlen EI.
Need sõnapaarid ”elementaarne viisakus ” ja ”loomulik intelligents ” - kogu oma elu olen neid vihanud . Kuid jälgides meie elavaid esivanemaid tahaks küll valjult ja tatti pritsides need välja pursata ja otse nende saatanlikest noortest ðokeeritud nägudesse. Elementaarne viisakus ja loomulik intelligents.
Küsimus suurele ringile: kui paljud tegelikult nende üle mõelnud on? Väljendid, mis on nii palju korda nagu katkisest grammofonist meile ette mängitud, et nad sügavale meie ajudesse on jõudnud talletuda. Kas teie, LUGUPEETUD EAKAD olete kunagi mõelnud, kui palju te ISE ELEMENTAARSETEST viisakus-ja käitumisreeglitest kinni peate?
Kui te leiate endas piisavalt jõudu tühja bussiistme nimel maratoni joosta , siis miks mitte leida endas piisavalt jõudu need kaks peatusevahet jalgsi käia, püsti seista või oma turukotti ise üle tee tassida? Ma usun, et istuma peaks see rase naine seal ukse juures ja need kaks koolipoissi, kes teie suurte tagumike vahele kiilunult oma endaga sama suurte koolikottidega vahekäigus seisavad, mitte teie, kes te Kase - Silvi juurest tulete, kus te olete päev läbi Aliidest ja Peetrist ja nende valgest puudlikutsikast rääkinud, torgates vahele lauseid kritiseerimaks valitsust, väikest pensioni ja lapselapsi.
Samuti tähendab minu teada viisakus ka MINGUSUGUSTKI tolerantsust teiste inimeste suhtes. Siinkohal pean ma silmas konkreetselt pidevalt virisemist punkarite, gootide ja igasuguste äärmuste suhtes. Võin tuua elava näite, kuidas veel kolm päeva tagasi sõitsin mina Pärnust Sindisse ja mind tabas ääretult ebameeldiv ja mõnitav sõnadevalang ühele kuuekümnendates häärasmehe poolt. Nimelt tema olevat oma huule hiljuti katki kukkunud ja ei mõistvat, mis hea pärast sealt oleks vaja nüüd ora läbi ajada. Ma ütlesin, et mina ei mõista, mis hea pärast on vaja minu maitse-eelistusi avalikult hukka mõista. Seepeale kuulsin ma pikka põlastavat kõnet sellest, kuidas tema ikka sellist asja ei mõista jnejnejne. Oleksin eemale astunud , aga paraku pidin ootama sõpra just seal bussipeatuses ja too mees minema ka ei läinud.
Ma ei taha siin õhtutada austamatust ega mingisugust viha, vaid juhtida tähelepanu teatud asjaoludele, mis minu põlvkonna pensionäre iseloomustab. Kes teab, võib-olla on ka pensionärid igavesest ajast alates ”saatanast” olnud.
Mul pole mingeid etteheiteid selle kohta, et te saate pea igal poole soodustusi ning eeliseid ja seal juures ikka veel suuremat pensioni nõuate. See on igati mõistetav, et inimene saab oma elutöö eest võrdväärselt ka puhata, rääkimata veel nõrgenevast tervisest ja olgem asusad - ka nõrgenavast vaimust. Vaieldavaks jääb ehk ainult pensioni küsimus - kas selle rahaga , mida te kõik nii väga taga igatsete, ei võiks pigem nt. noori ellu astujaid, kellel pole paraku võimalusi ega toetust soetada endale oma kodu või võtamaks osa huviringidest ja koolitustest, et mitte ”käest ära minna”? Pean eelkõige silmas pikemas perspektiivis TEIE poolt hüljatuid lapsi. Kui te olete nii kõvasti töötanud, peaks teil olema ju ka ise kenake summa kõrvale pandud. Jah, pensionid on väikesed ja kohati ebainimlikud lausa, kuid kusagil on ju ka nende ülempiir?
Muidugi lasen mina, kes ma parasjagu käed taskus bussi astun, kõigil toolidel täituda kepiga memmekestega, lilleline rätik peas. Tervis on miski, mida ei saa paraku lõpmatuseni ise kontollida ja see on igati mõistetav, ning ma mõistan hukka need ”nolgid,” kes tunnevad vastupandamatut vajadust järjekorras trügida, sealjuures ka minu kõrvu kriipivaid väljendeid puistates. Ma ei püüagi välja vabandada noori selle eest, kes me oleme. Me oleme kõik erinevad. Nii noored kui vanad. Me teame paljudest asjadest rohkem, kui teie, sama moodi nagu teie olete oma elu jooksul kogunud palju teadmisi asjadest, mida meil enam nii väga vaja ei lähegi. Ka teie seas, härrased ja prouased, on mõrvarid, vägistajad, süütajad ja muidu ”huligaanid,” kuid keegi ei süüdista TEID ühiskonna probleemides. Ühiskonna, millele ometigi just
TEIE aluse panite.
Asi pole selles nagu ma ei austaks vanu inimesi. Üleüldiselt austan, sest üleüldiselt ei ole mul pretensioone - ka nemad austavad mind (sellega on nagu paljude muude asjadega, et välja paistavad just need negatiivsed näited). Ma austan vanu inimesi selle eest, et nad on oma eluga meie heaollu panuse andnud, tänu neile me oleme. Ma austan neid selle eest, mida nad on meie ühiskonna heaks teinud, nii igaüks neist personaalselt, kui nende põlvkond koos. Ma austan neid selle eest, mida nad on oma elus pidanud läbi elama, kannatama ja kuidas nad on sellest välja tulnud. Austan selle eest, kuidas nad ikka leiavad endas energiat ringi liikuda , naeratada ja õpetada meile, saatanasigitistele asju, mida me nagunii esialgu kuuldagi ei taha ja kohe kindlasti põhimõtte pärast ei kasuta.
Mõelge läbi see oma ”tõde” ja heitke pilk enestesse. Kas igaüks teist on ikka väärt ennastsalgavaid ohverdusi? Õppige teie austama meid, siis austame ka meie teid.
Vanadusele-Austusega või austuseta #1 Vanadusele-Austusega või austuseta #2
Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
Leheküljed ~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2008-04-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 20 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor carola99 Õppematerjali autor
kirjand

Sarnased õppematerjalid

thumbnail
98
rtf

tom

ALEKSANDER: Tänan sind. Mida ma tahtsin öelda? No nii, unustasin ära. RENNE: Tegelikult ma pean hakkama minema, kuni väljas on valge, kui te pahaks ei pane, üsna pikk maa on laagrisse tagasi ratsutada ­ VARVARA: Jah, te peate hakkama minema, see ei kõlbaks küll kuskile, kui te enne seda rõõmupäeva veel oma kaela murrate, või noh, pärast ka loomulikult mitte. (On kuulda kellegi saabumine ja tervitused.) ALEKSANDER: Mis seal lahti on? RENNE: Tuhat tänu ­ (Ljubovile, gallantselt) tuhat ja üks tänu ­ VARENKA: Keegi tuli. SEMJON: (sisenedes) See on Mihhail, härra, täies elusuuruses! Tuli koju! (Mihhail Bakunin on üheksateistkümne aastane; kannab mundrit. Tema

Kirjandus- ja teatriteaduse alused
thumbnail
168
doc

Toompere - Kommunisti surm

Me teeme teid enda sarnaseks. Meie ideed kannab edasi meie Hitler – Stalin. Kui te sõna ei kuula, minge perse ja lõpetuseks lähete Siberisse. See on hullem kui Auschwitz. Kuid kasulikum. Tuleviku mõttes tuleks öelda seda – teil tulevikus pole enam tulevikku, nagu seni on olnud. Me oleme oma vigadest õppinud ja seekord kui pauk käib, siis kaote täielikult nagu sitt ihust. Saite aru jah- nagu SITT IHUST. Aga teate, miks nii juhtub? Iga partisan, iga metsavend või õde lõpetab oma elupäevad rebasekasvatuses. Ilus hõberebase krae läigib ainult reeturi laiba rasvast. Ja seda kraed kannavad meie – vabastajate naised pidulikel päevadel kui trofeed oma kaelas. Me teeme hävituspataljoni, kes koosneb teie oma rahvast. Ja teie rahvuskaaslased ühinevad meiega rõõmuga. Meil pole teist ei sitta ega külma. Seekord teid enam alles ei jää. See on meie plaan. Vabastajate plaan KÕIK

Teater
thumbnail
4
doc

Tunded

Hing mõtleb välja, vaim annab selle tunde ja keha kogeb ja karjub siis selle tunde käes. Siis tekib tagasiside ja mõte: miks mu elu on nii õnnetu! Siis läheme tagasi selle negatiivse mõtte juurde, millega me selle negatiivse tunde lõime, mida me siis süüdistame ­ iseennast! Miks mu elus on igasugust jama, miks mu elu on nii halb, miks mu elus ei ole edukust, jne. Hing on see, kes tahab saada kogemusi ja ta ei tee vahet, kas see on positiivne või negatiivne. Ta tahab kogeda tundeid. Mida rohkem ta kogeb, seda põnevam ja rikkam on teie elu. Kui te tagasi vaatate lõpusirgel, mida rohkem te olete läbi elanud, seda sügavama rahulduse te oma elust saate hingelisel tasandil. "Ego" võib hoopis teist juttu rääkida: minul on kõik halvasti läinud; minul ei ole midagi hästi, teistel on ikka paremini. Aga hing on rahul, et ta on kogenud sellist elu. Tavaliselt, kui me loome endale teadmata oma tundeid, siis seal taga on tõekspidamised

Psühholoogia
thumbnail
0
docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele

Kirjandus
thumbnail
6
rtf

Gordon - Tark lapsevanem

tegudest on vastuvõetamatud. Neil on jäigad arusaamad sellest, kuidas peab käituma, milline käitumine on õige ja milline vale. Sellise inimese seltskonnas võite tunda end ebamugavalt, sest tõenäoliselt tekib teil kahtlus, kas ta ikka kiidab teie käitumise heaks. Ehkki sallivust ja sallimatust mõjutavad paljuski tegurid, mis sõltuvad vanemast, määrab seda osaliselt ka laps. Mõningate lastega on raskem salliv olla nad võivad olla silmapaistvalt agressiivsed ja hüperaktiivsed või ilmneb neil omadusi, mis paratamatult ei tee seda lihtsaks. Samuti mõjutavad sallivust ja sallimatust mitmed muud tegurid, kas või olukord ja meeleolu, mis vanemat ja last parasjagu valdavad. Siirus ja teesklemine Ükski vanem ei kiida heaks kõiki lapse tegusid. Mõned neist kuuluvad alati vastuvõetamatute kilda. Mõned vanemad teesklevad, et neile on vastuvõetav suurem osa lapse tegudest, ent nad püüavad vaid mängida ,,head vanemat". Nii on osa nende käitumisest võlts

Pedagoogika
thumbnail
11
doc

RALPH WALDO EMERSON

RALPH WALDO EMERSON SÕPRUS Meis on palju rohkem lahkust, kui iial sõnades väljendatakse. Hoolimata kogu isekusest, külmast kui maailma jahutavad idatuuled, kümbleb inimperekond armastuse elemendis just nagu hõredas eetris. Kui paljusid inimesi me näeme teiste majades ­ inimesi, kellega me õieti ei räägigi, aga keda me austame ja kes meid austavad! Kui paljudega kohtume tänavail või istume kõrvuti kirikus, tundes sooja, kuigi vaikivat rõõmu nende seltskonnast! Lugege vaid nende ringiuitavate pilgukiirte keelt. Küll süda tunneb. Selle inimliku kiindumustunde hellitamisest sünnib teatav südamlik elevus. Luules ja tavaliseski kõnes sarnastatakse teiste suhtes tuntavat heatahtlikkust ja rahulolu tule materiaalse mõjuga: nii kiired või palju kiiremadki, palju aktiivsemad, palju reibastavamad on need peened sisemised kiirgused

Ühiskond
thumbnail
7
rtf

Aktiivne Kuulamine (suhtlemisoskused)

Kui ma neid ei kaota ära, siis ma järelikult aktiivselt kuulata ei suuda. Tegelikult peab siin olema psühholoogiline kohalolek. Kuidas me peaksime suhtuma sellesse inimesse? Kas ma võiks teda usaldada? Usaldus peaks tekkima inimeste vahel. Ega me ei saa inimeste suhtes avatud hoiakut, keda me ei usalda. Oma miimikaga paneme juba lukku, et nagunii tuleb valet. Tavaliselt on usaldus esimene asi, mida kuulamise kohapealt välja pakutakse. Ma pean saama usaldama inimest, kellega ma räägin või keda ma kuulan. Kas ma saan suhtuda eelarvamusega inimestesse, keda ma kuulan. Aktiivse kuulamisega on selline asi, et me peame olema võimelised kuulama ka selliseid asju, mis meile ei meeldi, mis meile närvidele käib. Näiteks aktiivset kuulamist on vaja eriti probleemide lahendamisel. Mõelge, kui te püüate teisele selgeks teha, et teil on probleem ja teine seda ei kuula. Kui teine ütleb, ah mis probleem, pole sul mingit probleemi. See on eelarvamustega asjasse suhtumine

Suhtlemine
thumbnail
291
doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, -- kas vältimatust pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab.

Eesti keel




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun