Vana-India muusika (0)

SISUKORD
Sissejuhatus 2
1. Üldiselt ja sissejuhatavalt 2
2. Esimesed klassikalist muusikat käsitlevad tekstid Indias 3
3. Saṅgīta – muusikateadus 4
3.1. Svara 4
3.2 Rāga 6
3.3. Tāla ehk rütm 7
3.4. Vādya ehk instrumendid ja instrumentaalmuusika 7

Sissejuhatus

Referaat annab ülevaate Vana-India klassikalisest muusikast. Esimeses peatükis defineeritakse klassikalise muusika mõiste India muusika kontekstis, teises peatükis tutvustatakse põgusalt klassikalise muusika traditsiooni algust ning esimesi teoreetilisi tekste , jõudes ajaliselt juba Vana-India perioodist välja, I at keskele maj. Tekstid, mida tutvustatakse on Nātyaśāstra, Dattilam ja Brhad-deśī. Neist esimene annab kõige lähedasema pildi Vana-India muusikast ja paljud teadmised Vana-India traditsioonist ka edasises referaadis pärinevad Nātyaśāstrast. Kolmas peatükk käsitleb klassikalist muusikat konkreetsemalt ja lääneliku muusikakogemusega töö autori silme läbi püütakse jõuda Vana-Inda klassikalise muusika põhikomponentide mõistmiseni: analüüsimisele tulevad svara ehk noodikõrgused, rāga ehk meloodia , tāla ehk rütm ja vādya ehk instrumendid ja instrumentaalmuusika, mida kõike on käsitletud ka Nātyaśāstras.
Referaat põhineb peamiselt teatmeteose „The New Grove Dictionary of Musica and Musicians“ teisel ja kolmandal väljaandel, püüdes lisada materjali ka teistest (internetipõhistest) allikatest.

1. Üldiselt ja sissejuhatavalt

Nii nagu läänemaailmaski, võib India muusika jagada kunst ehk klassikaliseks muusikaks ja rahva ehk populaarmuusikaks. Klassikalisele India muusikale on iseloomulikud mitmed rahvamuusikast eristavad tunnused:
1) Tugevalt reguleeritud süsteemid ja rikkalik esteetika.
2) Rāga ehk kindla meloodiatüübi kasutamine teoses. Hindi keeles on klassikalisele muusikale vastav mõiste śāstrīya-saṅgīt, kuid kasutada võib ka lihtsalt sõna rāgdār, mis tähendabki „rāga on olemas.“ Seega juba ainuüksi rāga kasutamise järgi võib öelda, kas tegu on klassikalise või rahvateosega.
3) Sampradāya ehk traditsioon ja paramparā ehk järgnevus. Muusik peab olema õppinud tõeliselt meistrilt, mainekalt ja auväärse sugupuuga, kelle traditsiooni ja teadmsite kandjaks ta saab. Mõningates juhtudel, eriti varasemal ajal oli see kunst perekonna vara ja teatud tehnikaid või nippe anti edasi vaid pere vanimale pojale. Ideaalsel juhul nõudis see traditsioon oma juhendaja (guru) juures elamist ja tema andunult teenimist .
4) Klassikaline muusika on tavaliselt domineeriva eliidi hoole all, olgu selleks siis templid, õukonnad või midagi muud.1
Klassikalisest muusikast rääkides tuleks veel eristada Lõuna-India ehk Karnataki ja Põhja-India ehk Hindustani traditsiooni. Neid ühendavad peamised iseloomujooned, kuid eristastavad näiteks see, et Karnataki muusika on struktureeritum, kasutatakse erinevaid instrumente (kuid ka palju sarnaseid),2 rāgade ja tālade nimed on küll samad, aga sisuliselt on helikõrguse ning rütmi erinevusi, jne.3

2. Esimesed klassikalist muusikat käsitlevad tekstid Indias

Varaseim säilinud muusikat käsitlev materjal on Nātyaśāstra,4 tõlkes „dramaturgia.“ Muusika oli oluline osa teatrist ja seetõttu hõlmab teos nii draamateooriat kui muusikateooriat, lisaks veel poeetikat, meetrikata ja üldista esteetikat. Selle muusikat hõlmav osa sisaldab pikka tehnilist diskussiooni ja termineid, kuid enamusi neid ei ole veel lahti kodeeritud ja seega palju infost ei ole veel loetav. Teose muusikat käsitlevad osad tulevadki tavaliselt välja seotuna teiste teemadega, kuid on ka vaid muusikale pühendatud osasid, näiteks sisaldab Nātyaśāstra üldist diskussiooni instrumentaamuusikast: häälestamisest, skaaladest, modaalsetest mustritest ja funktsioonidest, eraldi peatükid on veel keel- ja puhkpillidest, trummidest ja idiofonidest, kuid sellest täpsemalt essee muusikainstrumente tähistavas peatükis.5
Pisut hiljem on kirjutatud teine muusikat käsitlev dokument, Dattilam, India targa Dattila poolt. Teoses on muusika (gāndharva) all nähtavasti käsitletud vaid sanriti draama rituaalseid eelmänge (pūrva-raṅgasid), samas kui Nātyaśāstra kästiles draamat üldiselt.
Vana-India perioodist välja jääb 8.-9. sajandil Matanga kirjutatud Brhad-deśī, mis reprodutseerib, lisab ja täiendab tegelikult Nātyaśāstra teksti. See tekst märgib muusikast rääkivate tekstide seas pöördepunkti: tegu on teoreetilise tekstiga, mitte praktiliste õpetussõnadega, ja tutvustatakse mõistet rāga, millele üsna võrdne vaste Nātyaśāstras võiks olla jāti.6
Muusikast ja instrumentidest võib lugeda ka teistest kirjalikest allikatest nii Sanskriti , Pali kui Prakriti keeles, kinnitades kõik muusikateoreetilistes töödes kirjeldatud muusikainstrumentide nimesid ja termineid. Eraldi võiks välja tuua näiteks ajaarvamise algusest pärineva Tamili teose Cilappatikārami,7 mis sisaldab muuhulgas tehnilisi seletusi muusikast ning draamast.8

3. Saṅgīta – muusikateadus

Muusikakunsti tähistav mõiste Indias on Saṅgīta , hõlmates meie mõistes nii vokaalmuusikat (gīta), instrumentaalmuusikat (vādya) kui ka tantsu (nrtta). Neist kõige tähtsam on vokaalmuusika, millele instrumentaalmuusika toetub , ning tants on omakorda loodud nii vokaal - kui instrumentaalmuusika toel.9 13. sajandist pärit üks India muusika olulisemaid uurijaid Sārṅgadeva jagas teaduse saṅgītast seitsmeks: svara ehk noodikõrgused, rāga ehk viis/ laad , prakīrnaka ehk meloodiline viimistlemine ja vokaalansamblid, prabandha ehk vokaali komponeerimine, tāla ehk rütm, vādya ehk instrumendid ja instrumentaalmuusika ning nrtta ehk tants. Sārṅgadeva tõi veel välja, et muusikaga tegelemine võib viia dharma, artha, kama ja moksani ehk siis õigete eluviiside, rikkuse, naudingu ja vabanemiseni – nelja inimeksistentsi eesmärgini.10
Järgnevalt on vaadeldud erinevaid Vana-India muusikateooria aspekte , lähtudes Sārṅgadeva klassifikatsioonist ning alustades tonaalsete süsteemidega:

3.1. Svara

Enne Vana-India traditsiooni juurde minemist võiks defineerida olulisemad mõisted. Svara tähistab helikõrgust ja kuigi läänelik muusikatraditsioon on India omast väga erinev, võib järgnevas tabelis (Joonis 1) näha India ja Euroopa helikõrguste kõrvutusi koos India noodinimetuste, nende lühendatud silpnimetuste ning tähendustega:
Joonis 1. Seitse svarat.
Vana-India traditsioonis on aga veel 22 ś ruti t ja nad tähistavad 22 mikrotoonilist helikõrgust, hilisemas traditsioonis on nad kahanenud 12 kõrguseks, svarasthānaks.
Nātyaśāstras on svarad (noodikõrgused) korrastatud kahes erinevas grāmas ehk helikõrguste järgnevuses: ṣaḍja-grāmas ja madhyama-grāmas, tähistades siis vastavalt ṣaḍja (Euroopa C) noodist ja madhyama (Euroopa F) noodist algavaid skaalasid. Skaalasid võib defineerida 22 võrdselt jagatud mikrotooniliste intervallide (śrutide) kaudu või konsonansete intervallide (samvādade) kaudu erinevate svarade vahel. Iga svara hõlmab nii noodi helikõrgust kui intervalli, mis jääb kahe, kolme või nelja śruti võrra madalamale.11 Läänelikus noodikirjas on seda võimatu täpselt edasi anda, sest grāmad sisaldasid kolme helikõrgust: kahte, kolme ja nelja śrutit. Praktikas võisid need kolm śruti astet osutada ebamäärastele, lainetavatele helikõrgustele, vähemalt lauljatel ja flöödimängijatel.12 Parema pildi saamist võiks aidata järgnev joonis (Joonis 2), milles Vana-India helisüsteem on püütud tõlkida Eroopalikku noodisüsteemi.
Joonis 2. Nātyaśāstras esitatud tonaalne süsteem: : ṣaḍja-grāma umbmäärased kõrgused.
Nagu tabeliski näha, hõlmavad konsonantsed intervallid üheksat või 13 śrutit, vastates seega ligikaudu euroopalikule p4-le ja p5-le. Igat grāmat võib selle järgi vaadelda kui nende konsonantide järgnevust, näiteks ṣaḍja-grāmas: pa-sa-ma-ni-ga ja ri-dha13 (euroopalikult siis vastavalt p4-de järgnevus ja siis üks p5).
Grāma süsteemis olid ainult ga, ni ja pa vajalike kõrguste järgnevustega, et olla skaalad . Kuid võis ka ülejäänud helikõrgusi kõrgendada ja madaldada, et saada vajalik tulemus: antara ga tähendas helide kõrgendamist, kākalī ni madaldamist ja helikõrguste madaldamise ja kõrgendamise protsess kokku oli svara-sādhārana.14

3.2 Rāga

Rāga on klassikalise India muusika keskne element. Kuigi igale rāgale on iseloomulik helirida ja struktuur, ei ole India rāgad kõrvutatavad läänelike laadidega , sest sisaldavad veel palju enamat . Muusikud esitasid rāgasid, mis olid inspireeritud hetkest ja rāgade valik sõltus päeva osast, meeleseisundist ja/või esteetilistest eelistustest.15 Rāgat esitades on oluline nii nootide tutvustamise järjekord, arendus, kaunistused, alteratsioonid ning meloodiline struktuur.16
Rāgade algupära loetakse traditsiooniliselt mitteinimlikuks, näiteks Śivalt, Pāarvatīlt või Krsnalt pärinevaks.17
Nātyaśāstras on mõiste rāga „kire“ tähenduses. Ka teistes, ilukirjanduslikes tekstides tuuakse välja, et rāga on laulu omadus olla ilus, selle „kirg“. Meloodiatüüpi tähistav ja rāgale vastata võiv mõiste Nātyaśāstras on hoopis jāti (tõlkes „klass“). Nātyaśāstras on rāga eristatud  grāmadest (helikõrguste järgnevusest) ja mūrcchanādest (kindlatel helikõrgustel, teatud algus- ja lõpunootidega skaalad), sest omistab igale helikõrgusele spetsiaalse funktsiooni: graha (tõlkes „võtmine“) ehk algusnoot, amśa ehk predominantne noot (lahendamist vajav noot), nyāsa (tõlkes „lahenemine“) ehk viimane noot ja apanyāsa - noot v noodid , millele vahepealsed kadentsid lahenevad. Igast jātist oli nii puhas seitsmeasteline vorm  (śuddha) kui mitmeid variante (vikrta). Jāti oli seega modaalne kategooria, mille alla need erinevad omavahel seotud variandid kuulusid.18
Esimese aastatuhande keskele jäävad tekstid viitavad aga seitsmele meloodiatüüpidele, mida nimetati grāma-rāga deks ja 8.-9. sajandiks sai neist alus 32 grāma-rāgale koos mitmete variantidega.19
Ajaloo kohta veel nii palju, et algselt oli rāga seotud draamaga, kuna muusika mängis Vana-India teatris olulist osa, ja teatud rāgad juhatasid sisse kindlaid peatükke, tegelasi, stseene, situatsioone ja rasat ( esteetiline maitse). Alles muusikaloo eraldumises draamast sai rāga juurde esoteerilisi tähendusi.20

3.3. Tāla ehk rütm

Klassikalise India muusika juures on rütm vähemalt sama oluline kui meloodia. Algselt liigendasid muusikat asümmeetrilised käeliigutuste ja taldrikulöökide mustrid

3.4. Vādya ehk instrumendid ja instrumentaalmuusika

1 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition , 2001. Vol. 22, pp. 150-151.
2 http://en.wikipedia.org/wiki/Indian_classical_music (13.05.2011)
3 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22, pp.151.
4 Erinevatel andmetel kirjutatud 2. saj e.m.a – 2. saj m.a.j ( http://en.wikipedia.org/wiki/Natya_Shastra ) või 4.-5. sajandil Gupt dünastia ajal (The New Grove Dictionary of Musica and Musicians).
5 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22, pp.156.
6 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22, pp.156.
7 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22, pp.157.
8 http://www.britannica.com/EBchecked/topic/117765/Cilappatikara m (13.05.2011)
9 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22, pp.245.
10 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.245.
11 Svara ja temast madalamale jääva svara vahele mahub 2-4 mikrotoonidest intervalli, mis kuuluvad ka selle ülemise svara juurde.
12 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.171.
13 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.171.
14 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.172.
15 Näiteks järgneval aadressil välja toodud nimekiri Hindustani rāgasid koos helinäidetega, klassifitseeritavad nii raagade nimede, thaati kui esinemisaja järgi: http://www.soundofindia.com/raagas.asp (15.05.2011)
16 http://www.festivitas.ee/?id=3067 (15.05.2011)
17 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.?
18 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.?
19 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.? Täpselt ei saagi öelda, kui palju rāgasid tänapäeval kokku on. Rāga- rāginī süsteemis on neid kokku 36, kuid tegelikult on neid arvatavasti tunduvalt rohkem olnud.
20 The New Grove Dictionary of Musica and Musicians. Ed. Stanley Sadie. Second edition, 2001. Vol. 22,pp.172.
7