Valgustus ja Voltaire (0)

Valgustus ja Voltaire
Sissejuhatus
Inimkonna arengut saadab loendamatu hulk ideid – religioosseid, politiililisi, filosoofilisi jne -, millel kõigil on oma ajalugu. Filosoofia ajalugu on inimliku kultuuri ideede ajalugu. See kulgeb mööda mõttemaailma kõrgustike ahelat, kust avaneb avaram vaade kui kusagilt mujalt üle kõige selle, mida inimese vaim on kunagi suutnud luua. Filosoofilise mõtlemise kandjaiks on suured mõtlejad – filosoofid
Valgustusaja all peame eelkõige silmas 1750. aastale lähimaid kümnendeid, ent see ideestik on püsinud meie päevini. Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon . Suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele.
Valgustuse teke
Valgustusajastul (u 1750-1800), mis 17. sajandi lõpust ulatus Suure Prantsuse revolutsioonini, toimus võimas vaimne liikumine, mis kannab nimetust valgustusfilosoofia . Valgustusfilosoofia moodustab humanismi- ja reformatsiooniajastust pärinenud kultuurielementide sünteesi täppisteaduste suurte saavutuste ja üldise kultuurilise tõusu alusel. See lähtus Inglismaalt ( Locke , Newton , Shatesbury), kus seadustega kindlustatud vabariiklik kord võimaldas takistamatut uute ideede tekkimist ning võistlust teaduste ja filosoofia alal. Uued ideed toodi sisse Prantsusmaale Voltaire`i ja entsüklopedistide poolt, kus need arenesid ning süvenesid ja levisid laiemais rahvakihtides, mida omalt poolt soodusta ka prantsuse kirjandus oma klassikalise selguse ja veetleva vaimukusega. Prantsusmaalt levis valgustusfilosoofia teistesse Euroopa maadesse.
Valgustusajastu vaimsus
Inimese mõistus oli saanud teadlikuks oma võimeist, mille alusel oli tekkinud suur usaldus mõistuse vastu. Kõigisse autoriteetidesse ja traditioonidesse suhtuti eitavalt. Nende asemele astus mõistuse autoriteet. Mõistus nõudis õigust kaasa rääkida kõigi mõtte- ja eluküsimuste lahendamisel vabalt ja otsustavalt. Ajalooliselt kujunenud vaateid ja eluvorme hinnati eksimatuks peetava mõistuse seisukohalt. Tekkis terav opositsioon ancien régime- vana korra vastu, mis baseerus individuaalse vabaduse ja sotsiaalse võrdsuse eitamisel. Uskudes looduse eksimatusse, täielikkusesse ja otstarbekohasusse, nõuti orde naturel`i – loomuliku korra- kehtimapanekut, seati positiivsele õigusele vastu loodusõigus. Arendati kodanikuvabaduse ja- õiguste ideed. Võideldi sõna- ja trükivabaduse eest. Rõhutati empiirilist teadmusteooriat ja mehhanistlikku loodusteadust. Püüti selle loodusteadluse vaatlusviisi rakendada inimesele ja ühiskonnale. Oldi veendunud, et valgustatud isikud suudavad viia ühiskonna elukorralduse loomulikeile aluseile hariduse levitamise ja kasvatuse kaudu. Eetikas tõsteti esile selle iseseisvust religioonist, mille aluseks on moral sense - kõlbeline meel (Shaftesbury). Kirikut peeti vaimse ja sotsiaalse elu peamiseks tõkestajaks. Usundilisi vaateid püüti ümber kujundada loodusteadusliku maailmakäsitluse alusel ja asendada nn loomuliku filosoofilise religiooniga (deism). Võideldi materialistliku metafüüsika eest.
Voltaire`i elust
Voltaire(1684-1778) oli Prantsuse kirjanik ja filosoof . Voltaire, õigemini Francois Mrie Arouet, sündis. Juba nooreas liikus ta Pariisi kõrgeis seltskonnaringides, kus imetleti tema teravmeelsust ja vaimukust. Ühe satiirilise kuuletuse pärast oli ta a. 1717 – 1718 Bastille `s vangis, kus võttis endale varjunime Voltaire. Vabanenud vanglast, saavutas ta oma esimese tragöödiaga suure menu ja muutus tunnustatud kirjanikuks. Kaheksa aasta pärast sattus ta kokkupõrkes ühe aadlikuga taas Bastille`sse, kuid ta vabastati tingimusel, et läheb Inglismaale maapakku. Seal viibis aastatel 1726 – 1729 ning vaimustus Inglismaa vabamast elukorrast, kirjandusest ja teadusest. Järgnevatel aastatel elas Voltaire Cirey lossis Lotringis, Louis XV teenistuses Pariisis, Friedrich II kutsel Berliinis ja Ferney lossis Genfi lähedal. 1778. aastal kasvas igatsus Pariisi vastu nii tugevaks , et hoolimata oma külmetusest siiski reisi ette võttis. Ta sai suure populaarsuse tõttu ülivaimustava vastuvõtu osaliseks , kuid külmetusele järgnes peagi surm.
Voltaire`i vaimsus
Voltaire on suur arvustaja, nn naerev filosoof, kes on oma hiiglatoodanguga 18. sajandi valgustusajastu täiuslikem esindaja ja omas suurt mõju juba oma eluajal. Hoolimata tema raamatute keelustamisest kiriku ja riigi poolt, rajas ta teed oma veendumustele, kuni lõpuks keisrid ja kuningad otsisid ta poolehoidu ja poola maailma kuulutas, mida ütles Voltaire. Filosoofina on Voltaire mõjustatud peamiselt Locke`i, Newtoni ja inglise deistide poolt. Oma ülimaks eesmärgiks seab ta vabastada inimese vaim eelarvamustest, usulisest fanatismist ja sallimatusest. Ta suhutub kriitiliselt kõigisse tõdedesse, mida ei saa tõestada loogiliselt või katseliselt. Ta on veendunud mõistuse võimes muuta elu paremaks ja õiglasemaks. Ta võitles pärisorjuse vastu, oli selle poolt, et kodanikud oleksid seaduse ees võrdsed, nõudis varandusega proportsionaalsete maksude kehtestamist ja sõnavabadust. Mõistlikuks riigikorraks pidas Voltaire konstitutsioonilist monarhiat , kus riigi eesotsas peab olema valgustatud monarh. Kõige suuremaks kurjuseks pidas Voltaire sõda.
Voltaire`i looming
Kogu ta looming on suunatud eelarvamuste ja kõge selle vastu, mis ei pea paika terve mõistuse ees. Peamiseks võitlusvahendiks on tal neruvääristamine. Sageli puudub ta mõtteil sügavus ja ta tähelepanekuil objektiivsus, aga ta on alati mõtterikas, lõikav ja särav. Oma teoses ``La philosophie de Newton``, mille ta kirjutas oma armukese markiis du Chatelet` abiga, populariseeris ta Newtoni ``Principiat`` ja ´´Optics´it´´ ning kujundas Newtoni ettevaatlikult formuleeritud teaduslikest teesidest enesekindlalt paika pandud atomistliku ja mehhanistliku maailmavaate. Voltaire propageeris innuga ka Locke`i ideid empiirilisest meetodist, poliitilisest vabadusest ja ususallivusest.Oma seisukohti tutvustas ta draamade, romaanide ja ka kirjade kaudu. Kirjutas ka oma entsüklopeediat Dictionaire philosophique ( Filosoofiline sõnaraamat, 1746 ).
Kokkuvõte
Igal ajastul on oma vaimsus. Kui keskajal oli inimene allutatud täielikult Jumalale, siis eriti Valgustusajal tugineti eelkõige mõistusele. Usuti, kuid seda mõistuse piirides. Leiti, et inimene ise saab elus midagi ära teha ja see tõi kaasa üsna kiire arengu. Valgustusest rääkides ei saa mainimata jätta Prantsuse filosoofi Voltaire`i, kes oma kriitilise ja võtleva mõistusega mõjustas kogu Euroopa vaimsust
Kasutatud kirjandus

Gunnar eriksson , tore Frängsmyr ``Ideedeajaloo põhijooni``

E. Grauberg, K. Kivinurk ``Maailm. Tõde. Vabadus``