Voltaire ja tema elu (0)

Voltaire elu ja looming
Voltaire või õigemini öelda François Marie Arouet( aruee ) oli tuntud prantsuse kirjanik, filosoof ja ajaloolane . Ta sündis 1694.aastal Pariisis üsna jõukalt elava advokaadi ja mõnel määral aadliku ema pojana . Voltaire ema suri sünnitamisel ja ta oli ise ka nii haiglane, et ämmaemand ennustas talle elu ainult üheks päevaks. Kuid ämmaemand eksis ning Voltaire elas 84 aastaseks. Aga siiski sellele vaatamata pidi ta taluma haigust kogu oma elu.
Aastatel 1704- 1711 käis ta Pariisis asuvas jesuiitide kolleegiumis Louis-le- Grand , kuid ta katkestas sealsed juuraõpingud, kuna juura polnud teda kunagi täielikult huvitanud ning selle oli tema isa talle peale surunud. Peale seda sattus ta Temple ´i vabamõtlejate ringi ja sellest tingituna valis ta kirjanikutee. 1717 . aastal läks Voltaire tülli mitmete kirjanikega. Ta pandi vangi Bastille vanglasse üheteistkümneks kuuks, kuna mees oli kirjutanud solvavaid märkusi Prantsuse valitsuse kohta. Selle aja jooksul, mil ta vanglas oli, kirjutas Voltaire tragöödia „ Oidipus “, millest sai tema esimene katsetus teatri alal. Viibides vanglas muutis ta enda nime täiesti tundmata põhjusel varjunimeks Voltaire ning muutus sõna tõsises mõttes kirjanikuks.
Vanglast pääsedes läks ta otse näitelavale ning tema tragöödia „Oedipe“ lavastati 1718.aastal. See oli vägagi edukas ja murdis kõik Pariisi rekordid . Kuid hiljem ilmunud näidend „Artemire“ kukkus läbi ning ta tundis seda läbikukkumist teravasti, kuna ta oli valusalt tundlik publiku arvamuse suhtes.
1726 . aastal solvas Voltaire jõhkralt noort aadlikku Chevalier De Rohanit ning talle anti valida kahe variandi vahel: kas minna vanglasse või saadetakse ta maalt välja. Ta otsustas väljasaatmise kasuks ning elas aastatel 1726-1729 Inglismaal. Selle aja jooksul oli hakanud ta õppima uut keelt ning varsti oligi tal inglise keel selge. Ta viis end kurssi tolle ajajärgu inglise kirjanduse parimaga. Sel ajal, kui ta oli Inglismaal, hakkasid teda huvitama Sir Isaac Newtoni ideed ning teaduslikud katsetused. Voltaire hakkas tegelema loodusteadusega ning kommenteeris koos haritud markiisiga Newtonit ja Leibnizi ja pani tekstiga “Essee üldajaloost” (1756- 1769 ) aluse tänapäevasele ajalookirjutusele. Peale selle kirjutas ta veel näidendeid ja jutustusi. Hiljem ilmunud “Filosoofilised kirjad”, mis vastandas kriitiliselt poliitilist olukorda Inglismaal ja Prantsusmaal, põletati 1734. aastal Pariisis avalikult ära, ja Voltaire pidi põgenema Lothringisse, kus elas 15 aastat Lunéville´i lähistel Cirey´ lossis markiis Emilie du Châtelet´ juures. 1745. aastal nimetati ta Prantsusmaa historiograafiks ja võeti vastu Prantsuse Akadeemiasse.
Voltaire kui filosoof oli alati unistanud tema jaoks ideaalsest riigikorrast-valgustatud monarhiast. Seda lootes pidas ta kirjavahetust Katariina II ja Friedrich II-ga. Lootuse selleks andisgi talle Preisimaa kuningas Friedrich II, kelle toel Voltaire püüdis realiseerida valgustuslikku utoopiat valgustatud valitsejast. Preisimaa, mis oli vastsündinud kuningriik , vajas enda tutvustamiseks midagi kirgast ja meeldejäävat. Friedrich ja Voltaire otsustasid hakkata partneriteks. Kuid hiljem pidi Voltaire Preisimaa kuningas pettuma, kuna ta mõistis, et kuningas kasutas teda ainult uue riigi tutvustamise eesmärgil ära. Kuningas pidas Voltairet vaid pelgalt õukonnanarriks.
Voltaire oli tihedalt seotud Rousseauga, kuna nad mõlemad olid prantsuse valgustajad, kes tahtsid parandada ühiskonda ning hindasid inimese haridust. Neid mõlemaid kiusati taga, kuna olid vastuolus poliitiliste ja usuliste ringkondadega. Mõlemad kirjutasid filosoofilisi kirjutisi ja filosoofilise kallakuga ilukirjandust. Kahjuks nende teosed aga põletati.
Kuid kui Voltaire pidas tähtsaks mõistust ja vaimset haritust ning ei uskunud inimese sünnipärast headust, siis Rousseau uskus looduse poolt antut ja tundeid, et inimene on sündides puhas ja puutumatu .
Voltaire kirjanduslik looming on väga mitmekesine . See sisaldab klassitsistlikke tragöödiaid, värss- ja proosakomöödiaid, eeposi, filosoofilisi poeeme, lüürikat, satiire, epigramme, ajastu suurimat ja tohutu kultuuriloolise väärtusega kirjavahetust. Tema tuntuimate teoste “Zadig ehk Saatus”, “Mikromegas”, “ Candide ehk Optimism ”ning “ Kohtlane ” peamisiteks teemadeks on maailmas valitsev kurjus, barbaarsus ja arutus. Ta oli veendunud, et need võidutsevad igal pool ja alati.
Prantsusmaal on valgustus olnud tähtsam kui ühesgi teises Euroopa riigis. Sealsed valgustajad, kes olid ühtlasi ka valgustusliikumise kõige väljapaistvamad eestvõitlejad,uskusid optimistlikult, et uut ühiskonda, mis arvestab inimese vajadusi, on võimalik ehitada mõistuse toel. Valgustajad pidasid inimeste hädade põhjuseks harimatust ja vaimu pimedust ning nad uskusid, et hariduse ja teadmiste levitamine kindlustavad õnnelikuma elu.
Voltaire oli üks nendest valgustajatest, kes selle eest võitles ning see on ka üks põhjustest, miks tema roll Prantsusmaa ajaloos nii suur on. Peale selle loetakse teda veel ka prantsuse poliitilise ajakirjanduse rajajaks.
Voltaire eluküünal kustus 30.mail 1778.aastal, kui ta suri vähki. Pariisis keelduti teda kristlikult matmast, kuid ta sõbrad asetasid ta süngelt istuma vankrisse ja teeseldes, et ta on elus, said ta linnast välja. Hiljem leidsid nad preestri, kes mõistis, et seadused pole tehtud geeniuste tarvis ja keha maeti õnnistatud maasse. 1791.aastal sundis triumfeeriva revolutsiooni rahvuskogu tooma Voltaire jäänused Pariisi. Matusevanker kandis sõnu: „Ta andis inimvaimule tugeva edasitõuke, ta valmistas meid ette vabadusele“.