VAIMNE - JA PSÜÜHILINE VÄGIVALD (1)

VAIMNE - JA PSÜÜHILINE VÄGIVALD
Referaat
Sissejuhatus
Väärkohtlemine on arvatavasti eksisteerinud sama kaua kui elu maal ning see on probleemiks paljudes riikides, kaasaarvatud Eestis. Väärkohtlejaks võivad olla vanemad ja teised perekonnaliikmed, hooldajad, sõbrad, tuttavad, võõrad, tööandjad, tervishoiutöötajad, teised lapsed ning mõjuvõimsad inimesed nagu õpetajad, sõdurid, politseinikud, vaimulikud. Vaimne tervis, see on väärtus meie kõigi jaoks. „Me ei saa suurt midagi teha, et muuta enne sündi toimuvat arengut, kuid saame mõjutada asjade käiku peale sündimist “. (Dr. Harry Chugan, lasteneuroloog)
Väärkohtlemine- on piinamine, julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine. Ebakindlus võib halvata mõtlemis-, mõistmis-ja teovõime. Ajapikku võivad murduda nii vastupanu kui ka enesehinnang .
Klassifikatsioon- on süsteem, milles liigitamine või rühmitamine on kooskõlas jaotamise aluseks võetud olulisele tunnusele. Väärkohtlemisliigid omakorda rühmitatakse vormidesse . Lapse väärkohtlemine võib esineda eri vormides ja raskusastmetes. Põhiliste väärkohtlemise vormidena võib välja tuua füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne, majanduslik, psühholoogiline väärkohtlemine ja hooletussejätmine. Esinemist raskusastmetena saab jagada kerged, mõõduka raskusega, väga rasked ja eluohtlikud väärkohtlemise aktid . Lähisuhetevägivalla võib liigitada ekspressiivseks ja instrumentaalseks.
Vaimse –ja psüühilise väärkohtlemise tunnused
Kohanemishäired, äge stressreaktsioon , posttraumaatiline stresshäire, ennast- kahjustav käitumine, erakordselt enesesse tõmbunud või agressiivne, väldib füüsilist kontakti, kardab minna koju, kannab keha varjavat, ilmastikule mittevastavat riietust , sageli puudub koolist-hilineb, tõrjumine, emotsioonide puudumine, hooldamatus, peresisesed riskifaktorid , sotsiaalsed riskifaktorid (nt. tervis, haridus , huviringid), peret iseloomustavad riskifaktorid.
Väärkohtlemise tagajärjed.
Korduv kahjustav käitumismuster, nt. füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise tagajärg, psühhomaatilised haigused, mille põhjustajaks on stress . Hirm loob suhted, kus pole usaldust ning tõe varjamine saab lapse eesmärgiks, sinikat- ja marrastused kehapiirkonnas jm. surm, prostitutsioon, alkoholism, narkootikumid , koolist välja langemine, kriminaalne käitumine, psühhiaatrilised probleemid. Erinevas vanuses vigastuste jäljed või anamneesis korduvad traumad. Anamnees ei vasta kliinilisele pildile, selles on ebatäpsused ja see muutub ajas.
Väär koheldud lapse abistamine-Oluline roll on naabritel, sugulastel, kes peaksid ka vastavaid asutusi teavitama, kui neil tekib kahtlus , et last on väär koheldud. Väärkohtlemise peatamiseks on oluline võrgustikutöö, mis on juhitud koostööd eeldav sotsiaaltöö meetod, kuhu kuuluvad abivajaja, tema vanem või seaduslik esindaja ning sotsiaal- ja ametnikevõrgustik. Eduka koostöö eelduseks on meeskonnaliikmete ühine soov last aidata. Koostöövõrgustikesse kuuluvad: lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja ; psühholoog; politseinik , uurija; õpetaja; eri-, perearst ; teised lastega kokkupuutuvad spetsialistid ; lapsevanem, sugulased; tuttavad. Abi vajavad nii ohver kui väärkohtlejad . Kohaliku omavalitsuse kohustuseks on väär koheldud lapsele ja vajadusel ta pereliikmetele abi andmine või selle korraldamine.
Ennetamine- Väärkohtlemises on ennetamisel oluline koht ja meie ühiskond ei saa hakkama ilma selleta, kuna tegemist on tõsise probleemiga, mida vähendades on võimalik päästa elusid ning vältida tõsiseid vaimseid probleeme. Oluline roll väärkohtlemise ennetamises on arstidel, eelkõige just lastearstidel. Arstid saavad jagada erinevaid teabematerjale ning teavitada vanemaid sellest, et igasugune väärkohtlemine ja armastuse puudumine võivad last kahjustada. Lapsed vajavad pidevat armastust, tunnustust ning tähelepanu. Samuti on arstide üheks rolliks laste tervisliku seisundi jälgimine, mille käigus on võimalik avastada võimalikku peres esinevat väärkohtlemist laste suhtes.
Kokkuvõte
Kolm tegurit, mis mõjutavad aju arengut: hooletusse jätmine, füüsiline väärkohtlemine, stress. Igal ühel on kohustus teatada abivajavast lapsest. Väärkohtlemine on probleem, mis püsib tõenäoliselt meie ühiskonnas veel väga pikka aega ning sellega tuleb võidelda. Kuigi praegu tegeletakse probleemiga rahuldaval tasemel, siis tuleb koguaeg edasi arendada võimalusi, et abistada selliseid lapsi ning luua paremaid tingimusi nende paranemiseks. Lisaks tuleb ka leida uusi ja efektiivsemaid meetodeid seletustöö tegemiseks vanematele ja üldse ühiskonnale. Mitte ükski laps ei ole ära väärinud sellist kohtlemist ning seda seisukohta tuleb inimestele sisendada.
Kasutaud kirjandus
http://oiguskantsler.ee/ : http://rahvatervis.ut.ee/ : https://annaabi.ee/
http://www.tallinn.ee/