Väikerahvaste ohud ja võimalused globaliseeruvas maailmas (0)

Väikerahvaste ohud ja võimalused globaliseeruvas maailmas
Maailm on hiiglaslik ja erinevaid rahvaid ei jõua kokku lugeda. Varem oli neid veelgi rohkem, kuid tänapäevase globaliseerumisega on asi muutunud. Paljud on kadunud ning erinevate rahvaste eripära ähvardab ülemaailmatumisega muutuda halliks massiks. Sellega kaob ka rahvustunne. Kurb näide sellest on liivi keele ja kultuuri suremine .
Väikerahvaste nagu soome- ugri rahvaste (sh eestlaste) olukord on keeruline ja väljasuremine on reaalne oht. Mõnel pool on rahva ja keele kadumine juba otsustatud, kus keele ja kultuuri edasikandjaid on jäänud vaid mõned üksikud. Väga väikeste rahvaste kadumine on ka juba paratamatus, sest maailm on pidevas muutumises ja globaliseerumises ning neil pole mõtet, tähtsus kaob. On kurb vaadata nende kultuuripärandi kadumist, aga selle päästmiseks ei anna enam väga midagi teha. Küll aga on võimalus mitte nii lootusetus seisus olevatel rahvastel.
Väikerahvaste üheks ohuks on keele hääbumine, mida põhjustab suuresti anglism ja släng. Võetakse üle sõnu inglise keelest ja tekib keelte segunemine . Samuti toimub juba palju asjaajamisi inglise keeles ja soositakse võõrkeelt rääkivaid inimesi, kellel pikapeale tekib harjumus võõrkeeles rääkida. Ka ülikoolides on tihti vaja magistritöid inglise keeles teha. Loomulikult on inglise keel väga kasulik ja oluline, kuid kas tasub lasta võõrkeelel oma kultuuri nii palju tungida.
Suur osakaal keele kadumisel võib olla ka immigrantidel ja naaberriikide inimestel, kes tungivad sisse ja räägivad oma keeles. Prantsusmaa on oma rahvuskeele kaitsmiseks välja töötanud karmid seadused. Eestis näiteks midagi sellist ei ole, ja meedia ning reklaamid risustavad keelt. Rahvas peab sellest aga ise aru saama, et keel on ohus. Tuleks teha teadvustamistööd ja üritada oma keelt ja pärandit
Maailma globaliseerumisega on hakanud inimesed oma kodumaadelt lahkuma. Pettutakse riigivõimus, korruptsioon on kõikjal, kapitalism samamoodi. Kõik sõimavad kõiki ja rahvustunne kaob. Tahetake leida parem elu, kõrgem palk ja miski ei motiveeri jääma. Mõnel rahval ei olegi kedagi, kes juhiks ja nad kaovad. See on lühidalt ja mustalt öeldud, kuid keskne mõte on olemas.
Aga kas asi on rahva väärtushinnangutes – soovitakse kindlustatud elu ja elada hästi ning patriootlikus, kodu- ja ühtsustunne jääb tagaplaanile? Või on inimestel veel nõukogude mentaliteet ning kardetakse hirmsasti koguaeg millestki ilma jääda, Võetakse, mis võtta annab, nagunii varastavad ja erastavad juhid kõik, mis võimalik, nagu ajakirjandusest saab teada. Ainus võimalus on põgeneda kuskile, kus pole vaja muretseda. Või on hoopiski riigivõimu pädevus küsitav – pistetakse muudkui endale rohkem tasku ja rahvas vireleb vaesues? Kõik tahaksid natukene rohkem, aga süües kasvab isu ja ahne on täitmatu. Seda, kas ahne on rahvas, riigimehed või mõlemad, on raske öelda.
Minu arvamus on see, et inimesed on rumalad ja ei mõtle asju läbi. Lastakse ennast nii kergelt kapitalismist ja propagandast mõjutada. Jätkusuutlikuse tagamiseks on inimestel tarvis ratsionaalset mõtlemist ja soovi rahvust jätkata. Selleks on kõikvõimalikud kodanikuorganisatsioonid, millesse aga suhtutakse skeptiliselt. Kui aga muuta midagi tahetakse, on vaja usku ja alustada iseendast.
Globaliseerumine on muutnud maailma ääretult palju. Seda suuresti positiivses võtmes, aga sellega kaasneb ka üks suur maailma samastumine, mis panebki väikerahvad surema. Ellu jäävad vaid suured ja jõukad. Väikerahvaste püsimine on vaid nende enda teha. Inimesed peavad olema haritud ja mis olulisem, rahval peab olema haritus . Minu silmis on see võimalik uskudes iseendasse, mille järel on võimalik teha suuri tegusid. Võtmesõnaks on kodanikuühiskond, millele oleks vaja riigivõimu toetust nagu Lennart Meri kord ütles: 'Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma; õppigem nüüd ka riiki hoidma. Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari.'
Merylin Tihomirova