aastat. Vars on noorelt punakaspruun, nõrgalt läikiv, sile ja vanemas eas kattub tumehalli peenerõmelise korbaga. Vahtra lehed on suvel tuhmrohelised, aga sügisel muutuvad need värviliseks. Lehed on umbes 5-25cm pikad ja vahtra õied on mõlemasugulised, kuid osadel neist puudub emakas. Õied kasvavad tavaliselt kobarates ja neid on hästi näha ning nad on kollakat ja rohekat värvi. Vaher õitseb kevadel enne lehtimist ja ta on putuktolmleja. Vahtral on jaguvili, mis peale valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks. Ta kannab vilja pea aegu igal aastal ja seemned varisevad kohe pärast valmimist sügisel kuni talve alguseni. Vaher paljuneb seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vahtral on sammaljuurestik ning pea juur ei ole sügaval, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud. Vaher kasvab tavaliselt segasalumetsades koos tamme ja saarega. Ta on enamasti
Riik: Taimed Hõimkond: Katteseemnetaimed Klass: Kaheidulehelised Selts: Seebipuulaadsed Sugukond: Seebipuulised Perekond: Vaher Liik:Harilik vaher VÄLIMUS vaher on ühekojaline lehtpuu tüve läbimõõt kuni 1 meeter eluiga 150200 aastat, harva kuni 300 võrsed ja noor tüvi on siledad, isegi kergelt läikivad ja punakaspruunid vanemas eas kattub tüvi tumehalli peenerõmelise korbaga võra on suur ja laiuv, tõusvate harudega vahtral on hästi arenenud sammasjuurestik, peajuur ei tungi sügavale, külgjuured on tugevad ja hästi harunenud vahtrat on võrreldud tammega nii juurestiku kui puidu tugevuse tõttu VÄLIMUS vahtra lehed on 57 teravatipulise hõlmaga, hõlmad on üksikute suurte teravate hammastega toorelt sisaldavad lehed valget piimmahla lehed kinnituvad oksale vastakuti lehed on suured: 515, isegi kuni 25 cm pikad ja niisama laiad ning pika peenikese rootsuga
5.6. Säsi. Säsi on puutüve keskosas asetsev kobe kude, mis kulgeb piki tüve ja mille tipp lõpeb ladvas pungaga. Pungast kasvab puu edasi pikkuses ja sealt saavad alguse oksad. Säsi koosneb õhukeseseinalistest rakkudest, mis sisaldavad toitainete tagavara. Säsi läbimõõt on 2...5 mm ja tema läbilõike kuju võib olla puuliigiti erinev. See võib olla ümmargune või hulknurkne. Tamme säsi on näiteks viisnurkne, lepal pikerguselt kolmnurkne, vahtral ja jalakal on ümmargune. 5.7. Kambium. Kambium ehk mähk ehk meristeemi riba ehk juudekasvukiht on jagunemisvõimelistest rakkudest koosnev kiht, mis asub seespool niint ja väljaspool puidukude. Kambiumi elutegevuse arvel toimub puutüve jämeduskasv. Analoogselt jämenevad ka oksad ja juured. 5.8. Puukoor. Puukoor on kasvava puu kõige välimine kiht. Koore ülesandeks on kaitsta puud välismõjutuste eest ja hoida ära puu kuivamine.
pargiga. Pärnade vahekaugus reas on 12 m. Osa puid on juba hukkunud või asendunud nende samade pärnade uuendusega. Vahtrad kasvavad jalgteest vasakul pool kesklinna suunas, nende vahel kasvavad üksikud naaberpärnade seemnest kasvama hakanud nooremad pärnad. Vahtrate tüvede diameeter 1,3 m kõrgusel on vahemikus 42-50 cm. Visuaalsel hindamisel on antud sektsioonis jalgteed ümbritsevate pärnade ja vahtrate tervis rahuldav. Võrades on üksikuid kuivanud oksi, kahel vahtral on ladvad kuivanud. Suurte mõõtmetega pärnade tüvedes on õõnsused, mis on väga heaks pesitsuspaikadeks lindudele ja nahkhiirtele. Kindlasti vajavad puud hoolduslõikust, millega eemaldataks ohtlikud kuivad oksad. Vasakul pool sõiduteed on tinglik puude rida, mis on osa seal kasvavast puudegrupist. Selget alleerida ei ole võimalik eristada. Ühtlane vahesamm puude vahel selles reas puudub. Puuliikidest on esindatud harilik saar, harilik vaher ja mägivaher.
Jaan Vahtra Jaan Vahtra (23. mai 1882 Kaaru 27. jaanuar 1947) oli eesti maalikunstnik, raamatugraafik, kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja pedagoog. Jaan Vahtra oli üks eesti modernistlikest kunstnikest. Tema kunstipärand on mitmekülgne. 1916. aastal Jaan Vahtra mobiliseeriti. Sel puhul avaldas ta oma mõtteid sõjast. Rindele sattumist õnnestus Jaan Vahtral vältida, lõpuks ta isegi vabanes sõjaväest ning elas kaasa tormilistele revolutsioonisündmustele Peterburis. Eriti huvitavad on Jaan Vahtra tähelepanekud ja kokkupuuted modernsete kirjandus- ja kunstisuundade ning nende esindajatega. 1918. aasta juunis lahkub Jaan Vahtra revolutsioonilisest Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks. Jaan Vahtra suri 1947. aastal. Haridus 1893
järgi. Raamatutel märgitakse töö autor ilmumisaasta teose pealkiri ilmumisaasta kirjastus Kivikas, Albert 1942. Nimed marmortahvlil. Tallinn: Vaba Maa. Kivirähk, Andrus 2000. Rehepapp. Tallinn: Varrak. Kross, Jaan 1988. Wikmani poised. Tallinn: Eesti Raamat. 3 Aastaarvu võib paigutada ka kõige lõppu. Relve, Hendrik. Vahtral on sünnipäev sügisel. Tallinn: Valgus, 1981. Ajalehe ja ajakirja artiklite puhul märgitakse töö autor artikli pealkiri ajakirjandusväljaanne artikli ilmumisaeg ajakirja puhul leheküljenumbrid Aasmäe, Anneli. Tantsutaadi juubeliaasta algab sõõrtantsuga. – Postimees, 12. september, 2002. Vaba, Lembit. Vaataks õige, mis on keele taga. – Oma Keel nr 1, 2001, lk 42-47. Teatmeteostel teatmeteose pealkiri
kokku umbes 10 päeva. Meeproduktiivsus 10-70 kg/ha. Õietolm on määrdunudklollane. 1.5 Harilik Vaher ladinakeelne nimetus: Acer platanoides. Õitsemise aeg: 3. mai - 15. mai. Meeproduktiivsus: kuni 200 kg/ha. Väga levinud puu eesti parkides ja maakodude ümbruses. Vaher hakkab õitsema umbes samal ajal kui kask läheb lehte. Õitseb kuni 2 nädalat. Mesilased saavad ilusate ilmadega rohkelt nektarit ja rohekat õietolmu. Saagikus hektari kohta on ca 200 kg. Enamasti segavad heitlikud ilmad vahtral nektarit eritamast ja mesilasperedel pole sel ajal piisavalt korjemesilasi. 1.6 Astelpaju ladinakeelne nimetus: Hippophae rhamnoides. Õitsemise aeg: 5. mai - 25. mai. Meeproduktiivsus: kuni 50 kg/ha. Astelpaju kasvatatakse ilutaimena parkides ja haljasaladel, ka aedades viljade saamiseks. Astelpaju õitseb mais. Õied väga väikesed, rohelised. Meeproduktiivsus on kuni 50 kg/ha. 4 1
Kasvav viljakeha määrdunudvalge v nahkpruun, vanalt tuhkhall. Alapind tasane või veidi nõgus, purpurse varjundiga pruun. Poorid korrapäraselt ümarad, 3-4tk/mm. Pruun seeneliha. Eoseid moodustab aprillis-mais, viljakehad ja nende ümbrused on kaetud valge eospulbriga. On tavaline. Sageli arvukas lehtpuude püstistel ja lamavatel surnud tüvedel ja kändudel sagedasti kaskedel ja leppadel, harvem haaval, tammel, vahtral, pärnal. Eluspuudel harva. Kahjustus: poolparasiit, tungib lülipuiduni tüvevigastuste ja oksatüügaste kaudu ning tekitab seal kiiresti areneva valgemädaniku. Viljakehad ilmuvad tüvele alles seenhaiguse lüpuperioodil, kui puu on juba surnud. · Tuletaelik e ebatuletael Phellinus igniarius Valgemädaniku tekitaja. Mitmeaastane. Kasvab Euroopas Põhja-Ameerika jm. Põhjustab valgemädanikku. Eenduv, keskmis suurusega kuni suur, kühmjas
· lülipuit-(tumedam keskosa)koosneb surnud puidurakkudest, kirsipuu, tamm, jalaks jne. · aastarõngas- LÕIKED · kärpimislõige 1 aastase oksa lühendamine sobiva külgpunga pealt, sellega tagatakse oksa harunemine ja alumiste külgpungade puhkemine. Vastakute pungadega taime kärpimislõige tehakse risti oksaga (kui tahetakse vältida kahvelharude teket, võib näiteks vahtral ja hobu- kastanil sisemise punga ära murda · noorenduslõige- kärpimine külgoksani(jämedama oksa eemaldamine peenema küljest). · Harvenduslõige- võrast oksa välja lõikamine mööda oksaringi(tüveni),(peenema oksa eemaldamine jämedama küljest). IDANEMINE JA KASV · idujuur- on peajuure alge seemnes. See areneb ja väljub idanemise käigus seemnest esimesena. · Iduvars- · idupung-sellest areneb võrse
80 c. Ariidsetel aladel võivad aga puude juured ulatuda rohkem kui 10 m sügavusele. Sageli arvatakse, et puittaimede juurestik on umbes sama suure ulatusega nagu puu võra, kuid tegelikult võib juurestiku ulatus ületada võra läbimõõtu mitu korda. Juurestiku suuruse määrab mulla viljakus ja niiskusrežiim ning juurestiku levimise ulatus on ka liigiomane tunnus. Sügavale mulda tungiv juurestik on koduamisetest puuliikidest harilikul tammel, pärnal, vahtral, jalakal ja männil, pindmine juurestik agaharilikul kuusel ja haaval, aru- ja sookasel. Puittaimede juurtel on täita mitu funktsiooni. Kuna puittaimed kasvavad erinevates mullatingimustes, on neil sõltuvalt liigist ka erinevad juurestikutüübid. Puid, mis kasvavad kuivadel toitainetevaestel muldadel, iseloomustab hästiarenenud sammasjuurestik – peajuur tungib sügavale, et varustada taime sügavamalt saadava vee ja mineraalainetega. Peajuurest
resubinaatsena (liibuvalt?). ülakülg radiaalsuunas lõhestunud. Oksa all krobeline, puitunud, punakaspruun, resubinaadsed. Servast roostepruuni ülaküljega. Põhjustab haava ja paplite nakatub klassikaliselt, enamasti levib tüve südame mädaniku. Puud nakatuvad tüve või alumises ja keskmises osas. Eestis tihe koore vigastustest, enamasti oksa armide vahtral. Viljakehad tüve alumises osas ja kaudu. Puit värvub kollakaspruuniks. 3. okste hargnemiskohas. Tõrje- puu maha staadiumis kollakasvalgeks pehmeks. võtta. Harilik väävlik e vääveltorik Tervest puidust eraldab mädanenud puitu 1- viljakeha 1aastane, paljude liitunud 2mm laiune pruunikasmust joon. Mädanik kübaratega ühisel alusel, poolringjad.
Varjatud rõngassoonelistel liikidel paiknevad kevadosas rohkearvulised suured trahheiidid, sügiseses osas on need väiksema läbimõõduga ning trahheiidide vahele jääb rohkesti puidukiude. Hajussoonelistel lehtpuudel on aastarõngaid raske eristada, kuna sügis- ja kevadpuit erineb üksteisest vähe. Puidu määramisel on olulisteks tunnusteks säsikiirte laius, värvus ja hulk. Esineb üherealisi (okaspuudel, haaval), mitmerealisi (vahtral) ning laiu (tammel) säsikiiri. Mitmerealised või laiad säsikiired on nähtavad puidus palja silmagagi, kitsad säsikiired aga ainult mikroskoobi abil. Vanemate puutüvede ksüleemis saab reeglina eristada
Hilisemas staadiumis muutub puit järk-järgult heledamaks, kiuhsemaks ja pehmemaks, kuid säilitab oma vormi. Valgemädanik esineb peamiselt lehtpuude ümarpuidus. 3.2.8. Tuletael Üks enamlevinumaid valgemädaniku seeni. Ülapinda katab tihe kõva koorik, mille pind on kasvuvöönditega, kasvaval viljakehal määrdunudvalge või nahkpruun, vanalt tuhkhall. Alapind tasane või veidi nõgus, purpurse varjundiga pruun. Sagedamini kaskedel ja leppadel, harvemini haaval, vahtral, tammel, pärnal jt lehtpuudel. 3.3. Puitseente mõju inimese tervisele. Enamus mädanikseente eoseid on ärritava või allergilise toimega seetõttu, et nende eosed on hallitusseente eostest oluliselt suuremad ja seega ärritavad peamiselt limaskestasid ja hingamisteid. puiduseente eosed ei erita mükotoksiine ega muid inimesele ohtlikke aineid. Mädanikseente eoste mõju võib käsitleda nagu orgaanilist tolmu, mis tekitab kuiva köha, silmade-, kurgu- ning nina ärritusi
Külmakahjustused on suuremad, kui eelnev suvi on olnud põuane ja kui on lumevaene talv. Eestis on talvekülmad kahjustanud viljapuid, sarapuud, saart ja tamme. Talvekülmad võivad põhjustada puudel külmalõhede teket, eriti tüve alumises osas. Lõhede teket põhjustab külmumisel tekkiv pinge veerikka välise maltspuidu ja kuivema sisemise lülipuidu vahel. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel tammel, saarel, jalakal, vahtral, künnapuul ja teistel. Eriti iseloomulik on see pargipuudele. Lõhed võivad puudel muutuda seenhaiguste sissetungi kohaks. Üldiselt määravad puuliigi külmakindluse ilmastik, vanus, geograafiline päritolu, kasvukohatingimused jne. 3) Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustused · Koorepõletik võib tekkida kuuma tõttu sileda- ja õhukesekoorelistel varjutaluvatel puudel (kuusk, pöök, nulg). Sagedamini esineb seda puistu lõunaserval kasvavatel
Sigimikupesade arvu järgi jaotatakse sigimikud 1) ühepesalisteks, näiteks kirburohul (Polygonum sp.) või oblikal (Rumex sp.); 2) kahepesalisteks, näiteks harilikul vahtral (Acer platanoides); 3) kolmepesalisteks, näiteks liilialiste (Liliaceae) või amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonnas; 4) neljapesalisteks, näiteks kaheaastasel kuningakepil
Külmakahjustused on suuremad, kui eelnev suvi on olnud põuane ja kui on lumevaene talv. Eestis on talvekülmad kahjustanud viljapuid, sarapuud, saart ja tamme. Talvekülmad võivad põhjustada puudel külmalõhede teket, eriti tüve alumises osas. Lõhede teket põhjustab külmumisel tekkiv pinge veerikka välise maltspuidu ja kuivema sisemise lülipuidu vahel. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel tammel, saarel, jalakal, vahtral, künnapuul ja teistel. Eriti iseloomulik on see pargipuudele. Lõhed võivad puudel muutuda seenhaiguste sissetungi kohaks. Üldiselt määravad puuliigi külmakindluse ilmastik, vanus, geograafiline päritolu, kasvukohatingimused jne. 3) Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustused · Koorepõletik võib tekkida kuuma tõttu sileda- ja õhukesekoorelistel varjutaluvatel puudel (kuusk, pöök, nulg). Sagedamini esineb seda puistu lõunaserval kasvavatel
kauguseni puitossa, kuid ei ulatu säsini (arenevad peale esmaseid säsikiiri). Säsikiired on olemas kõikidel puuliikidel. On olulised liikide eristamisel. Jagunevad: väga kitsad- nähtavad ainult radiaal lõikes, nähtavad luubiga (iseloomulik okaspuudele, lehtpuudest aga nt kask, haab); kitsad- nähtavad rist- ja radiaallõikel, luubiga nähtavad (jalakal, vahtral, pärnal); laiad- nähtavad kõikidel lõigetel, nähtavad ka silmaga (tamm,pöök); väärlaiad- kitsad, üherealised säsikiirte kimbud on iseloomulikud lepale, sarapuule, valgele pöögile. Säsikiiri vaadeldakse kõigil kolmel lõikepinnal (rist-,radiaal-,tangensiaallõige). Säsikiirte kuju ja suurus on teatud puuliikidele tüüpiline ning seda kasutatakse kui abitunnust liigi määramisel. Tehnilisest küljest vaadeldes üheks puu nõrgimaks kohaks, sest sisaldavad palju
Põldmaa, Kustas 1973. Koduvetel. Veekogude elustikust. Tallinn: Valgus. 270 Kadri Tüür, Timo Maran Põldmaa, Kustas 1975. Kodumets. Tallinn: Valgus. Põldmaa, Kustas 1976. Nurmelt ja niidult. Tallinn: Valgus. Põldmann, Gustav 1933. Minu kodutiik. Tallinn: Kooperatiiv. Rebassoo, Haide-Ene 1972. Laidude raamat. Tallinn: Valgus. Rebassoo, Haide-Ene 1975. Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest. Tallinn: Valgus. Relve, Hendrik 1981. Vahtral on sünnipäev sügisel. Tallinn: Valgus. Ridala, Villem 1921. Ringi mööda kodumaad. Tallinn: Maa. Silla, Vasso 1924. Rändur Eestis. 50 marschruuti läbi Eesti. Tallinn: E.S.S. "Kale- vi" Turist-osakond. Sirge, Rudolf 1979. Rabamännid. – Teosed, 5. kd. Lühiproosa II. Tallinn: Eesti Raamat, lk 274–304. Spuhl-Rotalia, Jaan 1896. Kodumaa kalad: Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaa wetes ning Läänemeres elutsevate kalade looduslugu, nende püüdmine kunstliste abinõuu-
eritamine ja säilitamine. Säsi. Säsi on puutüve keskosas asetsev kobe kude, mis kulgeb piki tüva ja tipp lõpeb ladvas pungaga. Pungast kasvab puu edasi pikkuses ja sealt saavad alguse oksad. Säsi koosneb õhukeseseinalistest rakkudest, mis sisaldavad toitainete tagavara. Säsi läbimõõt on 2...5 mm ja tema läbilõike kuju võib olla puuliigiti erinev. See võib olla ümmargune võik hulknurkne. Tamme säsi on näiteks viisnurkne, lepal pikerguselt kolmnurkne vahtral ja jalakal on ümmargune. Kambium. Kambium ehk mähk neristeemi riba ehk juurdekasvukiht on jagunemisvõimelistest rakkudest koosnev kiht, mis asub seespool niint ja väljaspool puidukude. Kambiumi elutegevuse arvel toimub puutüve jämeduskasv. Analoogselt jämenevad ka oksad ja juures. Puukoor. Puukoor on kasvava puu kõige välimine kiht Koore ülesandeks on kaitsta puud välismõjutuste eest ja hoida ära puu kuivamine. Koor koosneb kahest kihist:
looklevas asetuses. Esineb kõikidel puuliikidel, sagedamini lehtpuudel, peamiselt tüükaosas. Salmilisus nõrgestab puidu tõmbe-, surve- ja paindetugevust, suurendab lõhastamistugevust. Raskendab puidu hööveldamist ja tahumist. Lainelist salmilisust iseloomustab puidukiudude enamvähem korrapärane laineline asetus. Esineb peamiselt tüve alumises osas. Levinud haaval, vahtral, saarel ja kasel. · Kaksiksäsi- kahe või enam säsi olemasolu sortimendis. Esineb sortimentidel, mis on saetud kaheladvalise puu hargnemiskoha lähedalt. Kaksiksäsile on iseloomulik tüve paikne jämenemine ja elliptiline ristlõige. Kaksiksäsi raskendab töötlemist ja suurendab jäätmete kogust. Kaksiksäsi sortimendid lõhenevad kergesti. 05.05.2014 6. kaitse mädanemise eest- erinevad vahendid ja võtted
Eesti metsades on vahtrapuistud väga haruldased. Sageli leidub rohkemal või vähemal määral harilikku vahtrat salumetsade koosseisus. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega, ehk mullaviljakuse suhtes nõudlike puuliikidega. Meie tuntumaid salumetsi on Abruka saare lehtmets ning Puhtu poolsaare pargiilmeline salumets. Harilik vaher on enamasti ümara võraga puu ja võib kasvada lagedamates kohtades üle 25 meetri kõrguseks. Tüve alumine osa on metsas kasvaval vahtral sirge ja oksavaba. Seetõttu annab vaher vähe külgvarju ega varja allolevaid puid-põõsaid nii tugevasti. Vahtra tihe, varjurikas võra ja suured lehed osutavad küllaldasele varjutaluvusele. Kuivadel muldadel kasvab vaher halvasti. · Lehed 5 või 7 teravatipulise hõlmaga, hõlmadel teravad suured hambad, alt kahvaturohelised, 5...15 cm pikad. · Puit punakasvalge, tihe raskesti lõhestatav, mõnikord esineb rohekashall väärlülipuit.
- puud lõigates nüristub saekett. Tüüpilised lülipuidulised puud on mänd, lehis, jugapuu, kadakas, tamm jt. Kui lülipuidus ei teki parkaineid ja nende rakud jäävad valgeks nagu maltspuidulgi, nimetatakse taolisi värvitu lülipuiduga puuliike küpspuidulisteks. Tüüpiline küpspuiduline puuliik on kuusk, samuti pöök ja pärn. Nende liikide lülipuidu niiskusesisaldus on väiksem kui maltspuidul. Mõnedel lehtpuudel (kasel, haaval, vahtral) esineb väärlülipuit. See on iseloomulik vanematele puudele ja tegemist on seenhaigustest põhjustatud puidurikkega. Kasel on see pruuni, haaval punakaspruuni värvusega. Maltspuit on puiduosa välimine heledama värvusega osa, milline talitleb vee ja mineraalsoolade transpordikoena ja orgaaniliste ainete säilituskoena. Maltspuidu osakaal on puutüves väga muutlik, haarates enese alla tavaliselt 2 kuni 40 aastarõngast. Tüüpilised maltspuidulised puuliigid on meie
annaabi.ee 
