omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. · Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigi LÄÄNEMERE LOOMASTIK · Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. · Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp, liiva-uurikkarp jpt. · Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit TURSK · Elab merepõhja lähedal · Kasvab kuni 110cm pikkuseks · Toitub kaladest, selgroogsetest MIS OHUSTAB LÄÄNEMERD JA KUIDAS SEDA KAITSTA? · Läänemeri on ainulaadne, aga väga saastunud meri. Eutrofeerumine, saastumine, keskkonnamürgid ja muud kemikaalid, lisanduv laevaliiklus, ehitamine ja
• Läänemerest on leitud üle 100 võõrliigi, veekogu ligikaudu 70 jäänud püsima Elusloodus • Umbes pooled Läänemere võõrliikidest Madal liigiline mitmekesisus on merepõhja selgrootud Kooslused on omapärane • Vanimad võõrliigid saabunud juba 11.- segu mere-, järve- ja 12. sajandil (liiva-uurikkarp) riimvee organismidest. • Ükski võõrliik ei ole Läänemeres põhjustanud väga tõsiseid probleeme. Vähe ehtsaid riimveelisi liike • Eesti mereala asustab ligikaudu 25 võrreldes geoloogiliselt võõrliiki: vanade riimveeliste Musta -17 põhjaloomastiku liiki ja Kaspia merega.
Miks peetakse ainulaadseks?Läänemere taimede ja loomade hulgas on selliseid mere- ja mageveeliike, kes suudavad elada ka riimvees (merikilk, harjasabalane). Taimestikus elavad kõrvuti nii mere- ja magevatele omased liigid. Kaluri võrgus võin olla seega nii lest kui ka järvekala latikasELUSTIKLimused: 1) söödav rannakarp- sinine, piklik koda, eesotsas ahenev, elab kaljusel põhjal, toitub väikeloomadest ning ise on toiduks lestadele ja hahkadele. 2) liiva- uurikkarp- piklik ja paksu kojaga, elab liivasel põhjal, toitub liivaterade pinda katvaist bektereis, räni- ja sinivetikaist. 3) balti lamekarp- valge ja hapra kojaga, elab mudasel põhjal, filtreerib toitu mudase põhja ülakihist 4) tavaline harjasabalane- elab sügavamal mudasel põhjal, sööb pisiloomi ning mere põhja kogunenud organismide jäänuseid.Kalaliigid: 1( räim- kõige paremini kohastunud riimveega ja elab kogu Läänemeres. Toiduks tarvitab planktoni
viiakse sinna veevooluga. Viljastatud munarakkudest kooruvad vastsed, kes peavad kinnituma lõpustele, kuhu jäävad kevadeni. Seejärel viiakse vastsed kehast välja ja nad peavad kinnituma kalade lõpustele, elades seal parasiitidena paar kuud. Karbi liike: 1) Magevetes elavad karbid: järvekarp, jõekarp, rändkarp, ??karp, ebapärlikarp (looduskaitse all); 2) Läänemeres esinevad karbid: söödav rannakarp, söödav südakarp, liiva- uurikkarp, balti lamekarp. Peajalgsed Nende hulka kuuluvad kaheksajalad, seepiad ja kalmaarid. Kahel viimasel on seljaosas õhuke plaatjas sisemine toes. Peajalgsed on kotikujulise kehaga, puudub jalg, mis on muundunud iminappadega varustatud kombitsateks (haarmed), mis paiknevad suu ümber. Kaheksajalgadel on 8 kombitsad, seepiatel ja kalmaaridel 10 - ülesandeks saagi püüdmine, nendel paiknevad meelerakud, millega tajutakse lõhna ja maitset. Neil on suured silmad (ehituselt sarnased
Kui inimene ületab kandevõime, siis ei ole inimkond enam jätkusuutlik. Eesti inimese keskmine on 7,9 globlbaalhektarit, aga peaks olema 1,8gha/in a. Endeem- on liik kes esineb üksnes teatud piiratud alal nt Saaremaa robirohi on ainult Saaremaal ka saaremaa sõrmkäpp. Põhjus kas noorus või vanadus. Võõrliik- väljaspool oma looduslikku levilat, on inimese poolt sisse toodud. Võib olla nii hea (ilutaim, metsakultuur) kui halb. Karpkala, vikerforell, vaaraosipelgas, liiva-uurikkarp, mink, kährik Bioinvasioon- ehk invasiivsete võõrliikide levimine on nähtus, kus mingi võõrliik inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil ulatuslikult levib ning omale seal elupaiga leiab Invasiivne võõrliik on võõrliik, kes ohustab ökosüsteeme, elupaiku või liike, tekitab maj või kkkahju. Siseneb kohalikku toiduahelasse, konkureerib kodumaistega, toksiline, kannab parasiite, hübridiseerub kohalikega, nõrgestab kohalikke jne
töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. Õistaimedest leidub Läänemere Eesti rannikualal karakteerse meriheina perekonna liike. Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp (Mytilus edulis), liiva-uurikkarp (Mya arenaria) jpt. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit. 2. Läänemere kalad 2.1 Läänemere Kilu Läänemere kilu ehk teisisõnu tuntud ka kui balti kilu (Sprattus sprattus
aasta seisuga 947 võõrliiki. Invasiivsetest soontaimedest on enam kõneainet pälvinud: Hiid- ja Sosnovski karuputk, ida-kitsehernes, kanada kuldvits, harilik tõlkjas, väikeseõieline lemmats, hobuoblikas, kurdlehine kibuvits, noollehine salat, süst- ja paljulehine aster ning karvane võõrkakar. Teave Eesti vete võõrliikide kohta on ebaühtlane, aga kaheksa olulisemat invasiivset veelooma Eestis on: vesikirp, vikerforell, hõbekoger, karpkala, liiva uurikkarp, tavaline rändkarp, hiina villkäppkrabi ja hulkharjasuss. Maismaaselgrootutele võõrliikidele on hakatud Eestis tähelepanu pöörama võrdlemisi hiljuti ning enam leiab kajastust: viinamäetigu, majasikk, kartulimardikas, vaaraosipelgas ja majasääsk. Eesti linnustikku on viimaselgi ajal lisandunud palju uusi liike, aga neist võib vaid üksikuid pidada enamasti osaliselt võõrliikideks. Eesti omad võõrlinnuliigid on: kanada lagle, kodutuvi ja faasan.
Kätepesu ja pesta toorelt söödavaid puu-ja juurvilju, et mitte nakatuda. 26.Tigude ja karpide kehaehituse võrdlus. Näiteid Eestis elavatest liikidest. Tigudel on enamasti spiraalselt keerdunud kofa, laia tallaga jalg ning pea; nälkjad on kojata teod. Karpidel on kahe poolmega koda ja sellest välja sirutav jalg, pead neil pole. Eestis elavad Viinamäetigu, Sarv tigu, Väike labatigu, Mudatigu jpt. Ja karpidest elavad Läänemeres söödav rannakarp, söödav südakarp, liiva-uurikkarp ja balti- lamekarp. 27. Lülijalgsete kolm rühma. Nende üldine iseloomustus ja võrdlus. Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülillised kehajätked ning kitiinainest välisskelett (kitiinkest). Lüliliste jäsemete järgi ongi see loomarühm nime saand. Lülijalgsed on vägahästi kohastunud elutingimustega Maal ning neid võib leida kõikvõimalikest elupaikadest: meredest, järvedest, jõgedest, metsadest,
põhjakihtides Merd saastavad ka raskmetallid ja nafta Läänemere osad: soome laht, põhja laht, liivi laht 16. Läänemere põhjataimestik (s.h kolm vetikate vööndit) ja põhjaloomastik. läänemere põhjataimestik: rohevetikad; sinivetikad, pruun ja punavetikad. põhjaloomastik: Okasnahksed. Läänemeres kaks liiki: tavaline meritäht, valkjaspunane madutaht. Merituped, harilik keeritigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu, balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, läänemere südakarp, läänemere krevett, põhjamere garneel, hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk, roheline ja balti lehtsarv, merikilk, vesikakand, meririst, meriseen, meritikker, aerjalalised, keriloom, 17. Läänemere rannikul kasvavad taimed. Sinerõigas Liiv-vareskaer Merikapsas Merihumur Merihein 18. Läänemeres elavad kalad ja imetajad ning Läänemerega seotud linnud.
Mantliõõs on hästi arenenud, selles asetsevad keha külgedel rippuvad liistaklõpused. Harilikult kiilukujuline jalg. Eristunud pea puudub. Puuduvad ka lõuad ja hõõrel. Esineb magu seedenäärme - maksaga. Süda koosneb vatsakesest ja kahest kojast. Üldjuhul on lahksugulised. Esineb vastne või on otsene areng. Mage- või merevees. Mageveekarbid: järve- ja jõekarp, keras- ja herneskarp (mitme liigiga) ja ebapärlikarp. Riimveelised: südakarp, rannakarp, liiva-uurikkarp, balti lamekarp, rändkarp. Kammkarbid, austrid, laevaoherdi, pärlikarbid. KLASS LASNJALGSED: Torujad. Mantel kasvab täiesti toruks kokku. Ringeelundkond Mereloomad. KLASS: TEOD e kõhtjalgsed : Assümmetriline keha. Tavaliselt spiraalse kojaga. Mõnedel liikidel koda puudub. Jala eesosa kannab suuava ja meeleelundeid. Raadula. Mere-, magevee ja maismaaloomad. Viimastel esineb lõpuste asemel n.n. kops.Lahksugulised või hermafrodiidid.
Läänemere elustik 1.Haudel olevad linnud on rannaaladel väga tundlikud, nende arvukus on mootorpaatide müra tõttu langenud. – ÕIGE 2.Pringel on ainus vaalaline, kes elab Läänemeres. – ÕIGE 3.Sisemiste haavandite ja parasiitide tõttu elavad mõned hülgepojad ainult paar nädalat ja emased on viljatud. – ÕIGE 4.Tuur võib kaaluda kuni 300kg ja olla kuni 3m pikkune. – ÕIGE 5.Haha sulgi kogutakse tekkide tegemiseks. – ÕIGE 6.Liiva-uurikkarp ja tõruvähk on Läänemeres võõrliigid. – ÕIGE 7.Alates 1996. Aastast pole Läänemerest püütud ühtegi tuura. – ÕIGE 8.Läänemeres on vetikate hulk suurenenud reostuse tõttu. – ÕIGE 9. Läänemeri oli eriti saastunud 70ndatel aastatel. – ÕIGE 10.Hallhüljes on Läänemeres hüljestest arvukaim. – ÕIGE 11.Koprad aitavad merereostus vähendada. – ÕIGE 12.Kalakotkad talvituvad Aafrikas ja Läänemere ääres pesitsevad aastaid samades pesades. – ÕIGE 13
Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad. Üherakulised või koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud suurem arv liike kui meres või magevees. Rohevetikate kõige massilisem arenemine toimub külmal aastaajal, eriti kevadel. LÄÄNEMERE LOOMASTIK Põhjaloomastik – okasnahksed (tavaline meritäht, valkjaspunane madutäht), merituped, harilik keeristigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu; karbid – Balti lamekarp, Liiva uurikkarp, söödav rannakarp, Läänemere südakarp; koorikloomad e. vähid – Läänemere krevett, Põhjamere garneel, Hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk; kakandilised – roheline lehtsarv, Balti lehtsarv, merikilk, vesikakand; keraskärssuss, hulkharjasuss, tõruvähk, kalakaan. Läänemere zooplankton – ripsloomad, meririst, meriseen, vesikirbulised, kerikloom, aerjalgsed, meritikker; mantelloomad – siia kuuluvad merikullesed. Kalastik -merekalad
uurikkakand) või kivimeisse(mõned teised limused, käsnad, ussid, okasnahksed) 6. kinnitunud eluviisiga vormid, kelle hulka kuuluvad käsnad, hüdropolüübid, õisloomad, sammalloomad, vääneljalalised vähid, merituped jt. Läänemeres on põhjaloomastiku liigiline koosseis suhteliselt vaene. Peamiselt madala soolsuse tõttu. LIMUSED EHK MOLLUSKID karbid ja teod Karbid: tavalisemad neli: söödav rannakarp, söödav südakarp, balti lamekarp ja liiva- uurikkarp. Kõik nimetatud liigid on väga avarasoolased ehk eurühaliinsed. Vee soolsuse kahanemisega kaasub nendel karpidel, nagu enamikul teistelgi mereloomadel, kääbustumine, s.t. mõõtmete tunduv vähenemine. Teod: vähe. Harilik ranniklane ja kalju-ranniklane. KOORIKLOOMAD EHK VÄHID Läänemere põhjaloomastikus kõige vormiküllasemalt esindatud loomarühm. Kümnejalalised: kaks merevormi põhjamere garneel, läänemere garneel. Kirpvähilised: rohkem kui 20 liiki. Kakandilised
Kaladest võivad seal elutseda ogalik, hink, särg, ahven (Internet 3). Laiad madalad abajad ja lahed on mereosad mida iseloomustavad madalad sügavused ning suhteline kaitstus lainetuse eest. (Internet 3)Selles elupaigatüübis esineb põhjasetete ning kasvupinnaste ulatuslik varieeruvus, samuti bentiliste koosluste selgesti väljenduv vööndilisus millele on omane suur looduslik mitmekesisus (Paal, 2000). Tunnusloomadeks on balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, ahven, säinas, viidikas, vimb. Taimedest leidub seal mitmeid mändvetika liike, meriheina, põisadadru ja ka harilikku pilliroogu (Internet 3). Karid on merepõhjast tunduvalt kõrgemale ulatuvad veealused või mõõnaga paljanduvad kõvast substraadist moodustunud pinnamoodustised, mis asuvad peamiselt sublitoraali vööndis. Karidele on iseloomulik bentiliste vetika- ja loomakoosluste vööndilisus ning elustiku kõrge produktiivsus
Teadlased on kogunud Läänemere eri piirkondadest andmeid karpide esinemise kohta. Kaardil on tähistatud karpide põhjapoolne levikupiir ning nende suurus sentimeetrites. Meenuta, kuidas muutub Läänemere soolsus lõunast põhja suunas. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Kaart: Karpide levik ja suurus Läänemeres. Selgitus: Läänemere tavalisemad karbid on joonisel tähistatud järgmiste tähtedega: B - balti-lamekarp; R - rannakarp; L - liiva-uurikkarp; S - südakarp. 3.2. Kirjuta üks loodusteaduslik probleem, uurimisküsimus ja hüpotees, mis võisid eelneda nende andmete kogumisele. Analüüsi saadud andmeid karpide leviku ja suuruse kohta ja tee järeldus. a) Loodusteaduslik probleem: Kuidas sõltub … b) Uurimisküsimus: … c) Hüpotees: … d) Järeldus: … Ülesanne 4. 4.1. Kes keda sööb? Loetelus on esitatud erinevad organismid (A-L). Koosta nende organismide vahel võimalikult palju toitumisseoseid
Mantliõõs on hästi arenenud, selles asetsevad keha külgedel rippuvad liistaklõpused. Harilikult kiilukujuline jalg. Eristunud pea puudub. Puuduvad ka lõuad ja hõõrel. Esineb magu seedenäärme - maksaga. . Süda koosneb vatsakesest ja kahest kojast. Üldjuhul on lahksugulised. Esineb vastne või on otsene areng. Mage- või merevees. Mageveekarbid: järve- ja jõekarp, keras- ja herneskarp (mitme liigiga) ja ebapärlikarp. Riimveelised: südakarp, rannakarp, liiva-uurikkarp, balti lamekarp, rändkarp. Kammkarbid, austrid, laevaoherdi, pärlikarbid. 7.4. Klass Lasnjalgsed (Scaphopoda) Torujad. mõlemast Mantel kasvab täiesti toruks kokku. Ringeelundkond Mereloomad. 7.5. Klass teod ehk kõhtjalgsed (Gastropoda) Assümmetriline keha. Tavalsielt spiraalse kojaga. Mõnedel liikidel koda puudub. Jala eesosa kannab suuava ja meeleeluyndeid. Raadula. Mere-, magevee ja maismaaloomad. Viimastel esineb lõpuste asemel n.n. kops.Lahksugulised või hermafrodiidid.
ookeani ja Põhjamere liikide jaoks on soolsus liiga madal, mageveeliikide jaoks aga liiga kõrge. Sellegipoolest võib siit leida kõrvuti elamas mere- ja mageveeliike, kes on riimveetingimustega kohanenud. Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp , liiva-uurikkarp. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta
südakarp Cerastoderma glaucum (Cardium edule). Selts: Jõekarbilised Unioniida Karbipoolmed ovaalse kujuga. Karbihambad enamasti esinevad. Paiknevad setetes kupp ülespoole. Lõpused laiad liistakukujulised. Esindajad: ebapärlikarp Margaritana margaritifera, jõekarp g. Unio, järvekarp g. Anodonta, tavaline rändkarp Dreissena polymorpha. Selts. Uurikkarbilised Myida Sarnanevad eelmistele, kuid on ümarama karbiga. Elavad sügavamal setetes ning neil pikemad sifoonid. Esindajad: liiva uurikkarp Mya arenaria, balti lamekarp Macoma baltica,keraskarp g. Sphaerium, herneskarp g. Pisidium. Hõimkond: Sammalloomad BRYOZOA Koloonialised vormid. Koloonia moodustavad loomikud e zooiidid. Nende hulk koloonias võib ulatuda miljonini. Koloonia formeerub vegetatiivse sigimise teel. Zooiidid on polümorfsed, nende hulgas on toite-, sugu- ja kaitseloomikud. Üksikud zooiidid on bilateraalsümmeetrilised ja asuvad kitiinainest torukese sees (kuni 0,5 mm). Sooltoru on U- kujuline
Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp, südakarp, balti-lamekarp ja liiva- uurikkarp. Kõige suurem karp on rõõneskarp (mitte eestis), mis võib kasvada üle 1m pikaks ja kaaluda 250 kg. Tähtsus - karbid filtreerivad vett, toiduks mitmesugustele merelindudele. 33. Peajalgsed Peajalgsed on kõige suuremad ja ühed targemad selgrootud. Nende hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad (pilt lk 41) ja kaheksajalad. Enamik peajalgseid on välise kojata kuid osaldel neist (nt seepiatel ja kalmaaridel) on naha all õhuke plaadikujuline sisemine toes. Peajalgsete jalg on
mageveeloomadel levida ühest jõestikust teise üle veelahkmete. Seda viimast võimalust on kasutanud eriti "ponto-kaspia kompleksi" riimveelised loomad, kes on levinud ja levimas mööda Euroopas. Tuntuim neist on rändkarp (Dreissena polymorpha), kes jõudis Peipsisse 1930-dail aastail, Võrtsjärve umbes 1950. a. Paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ka Põhja- Ameerika Suurde Järvistusse. Läänemerre on saabunud tulnukaid ka mujalt, näiteks liiva- uurikkarp (Mya arenaria) mõnesaja eest P.-Ameerikast, ja hiina villkäpp-krabi (Eriocheir sinensis) XIX sajandil Ida-Aasiast.
94. Tulnukloomad veekogudes Eestis ja mujal: milles probleem ja kuidas see on tekkinud, näiteid Probleem: paljud võõrliigid hävitavad kodumaiseid, vähendades nii bioloogilist mitmekesisust ning mõjuvad halvasti/viivad tasakaalust välja ka kohalikud ökosüsteemid. Tekkepõhjus: tulnukliigid on sattunud ühest veekogust teise enamasti laevade ballastveega või laevade põhja küljes. Näited: rändkarp (Dreissena polymorpha), liiva-uurikkarp (Mya arenaria), hiina villkäpp-krabi (Eriocheir sinensis), kirpvähklane Gmelinoides fasciatus, kammloom Mnemiopsis leidyi.
annaabi.ee 
