Armastuskiri Sa küsid kas ma armastan Sind? Kas tõesti olen Su jätnud nii unarusse, et pead nii lollide küsimustega enda pead kurnama mu arm? Ma mõtlen lakkamatult vaid Sinust, näen uneski vaid Sind, unistan vaid Sinust, näen oma tuleviku ainult koos Sinuga. Mida ma küll teeksin kui mul poleks Sind? Kui mul poleks seda imelist inimest kes mind armastab ja austab. Ma teeks kõike, et Sind vaid õnnelikuna näha. Ma olen alati olemas ja toeks kui Sul on raske mu kallis. Kui mul pole muud pakkuda siis ma pakun Sulle oma soojust ja õrnust, lootes, et sellest piisab Sinusugusele imelisele inimesele. Sa oled ainus keda ma vajan, Sinu nimel olen valmis andma kõik oma hinge tagant
ausalt kätt rinnale pannes, et "Puhastus" on igav raamat. Paljudele tundub teos kindlasti ropuna ja julmana, kuid tegelikult see oligi elu. Kõik oligi täpselt nii nagu raamatus kirjeldatakse. Elu oligi selline ning kõige parem seda inimestele selgeks teha ongi läbi julmade stseenide. Näiteks on raamatus kirjeldatud väga palju julmust kuid ka seda, mida võib teha armastus inimesega. On inimesi, kes on valmis armastuse nimel tegema kõik, mida tüüpiline harju keskmine inimene ei oskaks uneski näha. Näiteks lasi Aliide oma õe ning õe lapse küüditada, sest ta armastas oma õe meest Hansu. Lõpuks mõistab Aliide, et Hans ei armasta teda ning laseb tal konkus ära lämbuda. Ma pole ei enne ega peale raamatu lugemist veel millegi nii julma ning südametuga kokku puutunud. Sofi Oksaneni teos tõesti vapustas mind ja ma ei oleks osanud arvata, et armastus millekski selliseks võimeline on. Teos ei ole küll puhtalt dokumentaalne, kuid põhineb peamiselt suguvõsalool
preemia, 1992 A.H.Tammsaare ja E. Vilde preemiad, 1997 Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia, 1999 J. Oro nim. lastekirjanduse preemia. . Mõned luuletused ÖÖ AED ÖÖ AEDADES LUURAB SUUR HALLITAV VAIM. SIIN ÕITSEDA SUUDAB VAID TÕBINE TAIM. SIIN PUU KASVAB KÄNGU, NÄIB PILGE TA URB. KÕIK MEEL KALDUB LÄNGU- EI RÕÕMUS, EI KURB. NEIS RÕSKETES ÖÖDES NÄEN UNESKI MAAD. SIIN PÕSKEDEL LÖÖBEKS ÕRN JUMEKUS SAAB. SIIN PAKUD SA MULLE (AH, KUST KÜLL TA TÕID?) ÜHE VÄIKESE ÕNNE SUURT PAHELIST ÕIT. MAGUS TÄHESTIK KÜLL MA ÕPIN, KÜLL MA PÜÜAN - TÄHESTIK EI KULU PÄHE ... PROOVIN ÕIGE ÄRA SÜÜA JÄRJEPANNU KÕIK TA TÄHED! ANANASS JA APELSIN! BUBERT ... PLUSS BANAAN, BISKVIIDID! DROPS ON SEAL JA DATTEL SIIN.
Kiiresti levis üle kogu maailma nii uudis, kui ka paber ise ja seetõttu leidis väga kiiresti rakenduse. Arenema hakkas kunst, kirjandus, luule. Kõik rahvapärandid säilitati paberil. Kindlasti oleksime imestunud, kui näeksime mõnda 400 aastat vana kirjutist, sest meie kui moodsa ajastuga käsikäes käivad kodanikud ei tea millised tingimused olid sel ajal - korrektselt lõigatud äärtega säravvalget paberit ega terava tipuga pastapliiatseid ei nähtud siis veel uneski. Kuid siiski tuleb tõdeda fakti, et inimesed elasid ennem ilma nende tehniliste saavutusteta väga edukalt. Nende saabudes kohanesid väga kiiresti ning leidsid kõigele sihiotstarbelise rakenduse. Paljud teadlased said omale uusi väljakutseid värskete ning algeliste leiutiste edasiarendamise näol. Tänaseks päevaks on need leiutised kõrgtehnoloogilise tipuni viidud ja väga laialdaselt kasutusel igal pool üle kogu maailma.
Vastupidi, kõige huvitavam uus luule kerkib esile hajusalt üle kogu planeedi, nii et selle leidmine on omaette kunst. Üks võimalikke viise uut luulet otsida on teha seda võrguajakirjade kaudu, aga sellelgi on inimlikud piirid. Seda teab igaüks, kes vähegi on kokku puutunud võrgus leiduva tekstimassiga. Nii tundub, et jagatud luulekogemus on praegu veel olulisem kui varem. Tänapäeva luules on asju, millest me ilma tõlgete abita ei saaks kunagi teada, mida me teatud mõttes ei saa ,,uneski näha". Modernsest luulest saab nii mõnigi inimene ennast leida. Tunneb, et see räägib just temast. Poeesia väljendab luuletaja soove ja tunge midagi öelda, mida ei suuda enam endas kinni hoida. Salasooviks oleks poeetidel ilmselt see, et keegi kuuleks tema abitut karjet, mis on kuhugile ridade vahele põimitud või seda, et keegi teda mõistaks. Luuletajad on väga erinevad. Sven Kivisildnikule meeldib oma kogumikus ,, Päike, mida sa õhtul teed", kasutada musta huumorit
,,Nõidkapteni needus" ja ,,Vaevatud". Tema noorteromaan ,,Must vares" võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel esikoha. Vaid juhus on see, mis raamatu peategelased Kleeri ja Rene kokku viib. Nende mõttemaailm, sõbrad ja tulevikusihid on liiga erinevad selleks, et kohtumine oleks võinud aset leida juhuse abita. Kui pealinnast suveks Tartusse põgenenud tüdruk satub silmitsi probleemidega, mida ta poleks osanud uneski ette näha, püüab ootamatult tema ellu ilmunud poiss teda eneselegi üllatuseks abistada. Paari nädala jooksul toimuvad sündmused muudavad nende mõlema väärtushinnanguid ja tulevikku. See on lugu elus oma kohta otsivatest noortest, muutumisest ja sellest, kuidas soovil teistest erineda ja vanematele vastanduda võivad olla traagilised tagajärjed. ,,Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha
romaani, samuti rida memuaarteoseid, esseekogusid ja bibliograafiaid Kangro on valitud Tartu Ülikooli audoktoriks, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks Ta on pälvinud 4 Henrik Visnapuu kirjandusfondi auhinda, Eesti Kultuurfondi erakorraline kultuuriauhind elutöö eest määrati talle 1985. aastal Loodud on Bernard Kangro nimeline kirjandusauhind Võrumaaga seotud kirjanike tunnustamiseks LOOMING Vahel lõi ta teoseid uneski ning mõnel haruldasel päeval on tal olnud erilisi inspiratsioonipuhanguid, mis sundisid paberile panema palju värsse Kangro nimele võib kirjutada eesti luuletaja värsside rekordi: ta on kirjutanud umbes kaks ja pool tuhat luuletust Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eesti ja Tartu Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga
Kui hobused, kes pandi tegema rasket tööd ja nüüd leiab ta end kasutuna./,,Revolutsioon on läinud nässu!"/ kõlab selelst luuletusest. Kirjutatud on see juab Stalini ajal, mil vast kõigile iseseisva mõtlemisvõimega inimesele oli selge, et mingit kommunismi ei tule, ainult uued isandad, teise nime all. Milleks punakuldseis põõsais nuuksed, soov, et viimne habras jälg ei kaoks? Sinu kaeravihuvärvi juuksed uneski on kauged minu jaoks. Silmaviljaterad pudenesid. Nime kõla kadus minu eest. Ainult kortsund sall mul hiljukesi lõhnab veel su puudutuste meest. Lauluga võib kokku panna ka Jesseenini armastusluulest kõlava üksinduse ja kurbuse. Armastatu on läinud, alles teamst on vaid mäletsused tuhmid ja kortsund sall. Taaskord teades mehe elulugu ja vaajdust armastsue järgi, see luuletus hingematvalt kaunis.
kiusatuste suhtes. Kui langed paha ahvatluse küüsi,siis sellesse pahesse võid kaotada oma elutee. Eluteel on palju valikuid ja kas need saavad olema õiged või valed ,ei tea inimene kunagi. Luuletus on õpetlik ja mõtlemapanev. 6 Me suhted said selgeks. Nad hakkasid lahtuma. Veel enne, kui toas läks valgeks, Ma pidin sealt lahkuma. Vaid viivuks veel uksepilust Kõik paistis kui alguses. Sa uneski polnud nii ilus Kui sääl, selles valguses. Antud luuletuses käsitletakse teemat jahtunud armastus. See luueletus põhineb autori isiklikel emotsioonidel. Autor otsib vastust, kuidas lõppes kahe inimese vaheline suhe ja mis lahkumineku põhjustas. Luuletus räägib sellest, kuidas kaks inimest saavad aru mingil hetkel, et nende tunded on jahtunud ja pole enam sellised nagu alguses. Kuid ikkagi on möödunust meenutada midagi ilusat ja õrna
´Kas olen mees ma koidu? Kas sütitan ma loidu, Kas tuli ma või suits?´ Kordusmotiivina esineb äratundmine, et painajalikus ajas loodud luulegi ei ole saavutanud ootusärevat tulemust. Reaktsiooniaastate masendust ilmutas Suitsu värss tundlikumalt kui kellelgi teisel. Vaenulik aeg oli halastamatult laastanud vabadustahtelist noorsugu ja kodumaad. ,,Painaja" ´Uneks ka öö pole hää kodumaad siin. röövitud nooruse usk. Pimedas vangis on maa, painajast vabaks ei saa uneski hing.´ Ühiskondlikku surutist sümboliseerivad sügise- ja soomotiivid. ,,Laul Eestist" ´Õudne kui needmine ajalugu, mahatallatud jõuetu sugu, kõverad, küürakad vaevakased, juurtega, juurteta mädasoo mülkas. See on Eesti.´ Armastuslüürikas avaldub isikuline aspekt, mis on ,,Tuulemaas" üksikasjadeni konkreetne. Elamused on sõnastatud varjundiküllaselt ja kogu oma keerukuses. ,,Kohtamine" visandab Helsingi aprillipäeva muljeid ja Tähetorni mäe merelõhnalist
Teid kohtamata oleksin ma õppinud ju kord siinsamas maaüksinduses viimati noort hingetormi talitsema, võib-olla leidnud sõbragi (kes teab?) ja olnud surmani truu naine, hoolitseja ema. Üks teine?... Mitte iganes! Ei ole teist maailmas mulle! Nii seisab taevatähtedes: ma kuulun sulle, ainult sulle!... Mu elu polnudki ju muud kui saatusliku kohtumise eelpant ja ootus issand ise on sind mu kaitsjaks määranud... Sa olid mulle armas ammu, mind kiusas uneski su pilk. Sa seisid lävel... kuulsin sammu... oh ei, see polnud unepilt! Mu südames lõi leegitsema su tulles nagu tulelõõm üksainus äratundmisrõõm ja siis ma teadsin: see on tema! Sa kõnelesid minuga mu tumedamal tusatunnil, kui püüdsin vaeseid aidata või hingerahutuse sunnil ma palvetasin härdasti. See olid sina ometi, kes kummardas mu padja ligi öö läbipaistvas hämaras? See olid sina ometigi, kes troostisõnu sosistas? Veel pole aimugi mu hingel,
Rahvuste Karikal välja päris oma meeskonna. Kõvemat oma ala eestvedajat annab Eestist otsida. 1939. aasta 28. märtsil Sõmerpalus sündinud Väino Leok naasis 1960 Kasahstanist uudismaalt ja võttis käsile «põrisevad» spordialad. 1965 oli ta Sõmerpalu motoklubi asutajaid. Sõmerpalu staadionikross Väino Leoki rändkarikale Kui Leokite motodünastia looja Väino Leok 28 aastat tagasi Sõmerpalus staadionikrossi traditsioonile aluse pani, ei osanud ta ilmselt uneski näha, et ühel päeval kihutab seal mitu maailmameistrit ja medalimeest. Aasta pärast tema surma on võimatu võimalikuks saamas. 2008. aastal kaheksa riigi sportlaste osavõtul ja mitme tuhande pealtvaataja silme ees toimunud esimese võistluse Väino Leoki rändkarikale võitis kodupubliku rõõmuks ja oma vanaisa mälestuseks Tanel Leok. 2009. ja 2010. aastal võitis itaallane Antonio Cairoli. Tanel Leok ja Sõbrad
ning järk-järgult lülitati nad välja avalikust elust.Provotseeriti rahutusi ja rüüstamisi.Politsei saabus alati liiga hilja.Selle kõige eesmärgiks oli stimuleerida semiitide emigratsiooni.Ning selle käigus piirati nende õigusi.Kaasa lubati võtta vaid vallasvara, sedagi vaid piiratud hulgal.Mitmesugustel ettekäänetel anti juute kohtu alla ja nende varad konfiskeeriti.Riigikassa aga muudkui täitus.Avalikke tapmisi sel ajal veel ei toimunud ja keegi ei võinud uneski näha, mis varsti juhtub.Tegemist oli kõigest holokausti eelmänguga. Pöördepunktiks sai nn Kristallöö 9.novembril 1938.Selle toimumise süüdlaseks võiks pidada 17-aastast juudi noorukit, Hershel Grynszpani, kes olles otsustanud sakslastele kätte maksta, tungis 7.novembril sisse Saksa saatkonda ning tulistas kaks korda teist sekretäri Ernst von Rothi, kes suri saadud haavadesse.See põhjustas suure pahameele ning Saksamaal vallandus hüsteeriline juudivastane kampaania .9
teadlikult sellest kõrvale jäänud inimesed. Niisiis on mass (teisi jäljendavad inimesed) sisuliselt tühi koht meie ühiskonnas olematus. Kahjuks aga ei saa ükski tõsiseltvõetav ühiskond toimida vaid mõtlejate najal. Kui poleks töölisi, kukuks elu ilmselt kokku. Kui kõik mõtleksid koguaeg ainult uusi asju välja ja kasutaksid üht meetodit vaid korra elus, oleksid sellel ilmselt kolossaalsed tagajärjed, millesarnaseid me uneski ei oskaks näha. See aga näitab, et olematus on kasulik ja ei võiks olemata olla. Mõnedele on nuhtluseks halvad uudised. Nende meelest võiksid negatiivsed asjad maailmast kaduda. Kunstlikult luuakse ilusat maailma halbu asju eirates. Niimoodi seatakse kõik mitte rõõmu tekitav olematuse tasemele. Sellest on aga rohkem kahju kui kasu, sest õppida tuleb võrdselt nii halbadest kui headest kogemustest. See on ellujäämise seisukohalt ülimalt oluline.
aeg lühenes vaid sekundini murdosani. Samuti langesid seadmete ja materjalide hinnad sellisele tasemele, et ka lihtrahvas võis enda jäädvustamisele mõelda. ,,Eesti Postimees" avaldas 1867. aastal artikli fotograafia olukorrast ja populaarsest fotograafist C. Schultzist: "Päevapildid ei ole meie päevil mitte tundmatud asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad poolsada aastat tagasi veel uneski ei teadnud. Tahtis end vanemal ajal keegi maalida lasta ja oma kuju järeltulejatele mälestuseks jätta, siis pidi temal hea rahakukkur olema, muidu ei võinud ta selle 12 http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu - 3.12.2013 13 http://www.tehnikamaailm.ee/vaikesed-digipeeglid/- 20.02.2014 peale mõtelda. /.../ vaesemad ja alamad inimesed võisid oma nägu veeämbris näha seniks kuni ise seal ees seisid
eemale. Eriti suure pettumuse valmistas see, et Vriti poliitikute enamik suhtus temasse tõrjuvalt. Sõpru leidis ta - nagu tavaliselt eranditult kõrgemas seltskonnas. Oma eesmärki meelitada Suurbritannia Kominterni vastase pakti liikmeks ta ei saavutanud. Vastupidi tema esinemise tõttu nägid Briti diplomaadid temas Inglismaa ja Saksamaa tüllimineku peamist põhjust. Sellest järeldus: isegi geeniusest diplomaat poleks teinud ,,aaria vennast" liitlast, sest britid ei mõelnud uneski ohverdada oma järeleproovitud balance of power´i poliitikat logiseva pakti kasuks vastiku diktatuuriga. Pärast kuudepikkust kaalutlemist jõudis ta viimaks nii kaugele, et tunnistas füürerile oma jõupingutuste lõplikku ebaõnnestumist füüreri soovitud Saksa Briti liidu loomisel. Ribbentropi strateegia Hitleri suhtes oli ilmne. Tolle plaan Inglismaa toomiseks enda poolele oli küll ebaõnnestunud, ent Hitleri tegelikku sihti, mis seisnes ,,eluruumi vallutamises idas", järgis
Hegel.Hegelil on asja olemine ja isegi terve maailma olemus tõepoolest ,,idee".Loodus see on ,,idee" olemise teine vorm,ta ,,teisitiolemine".Inimühiskonnast ja ühiskondliku inimese teadvusest ei maksa rääkidagi.Need on tollesama ,,idee" iseliikumise vormid,"idee",mis pidulikult sammub mööda teadvuse tõusvaid astmeid,kuni jõuab ,,absoluutse" ideeni , selle avanemiseni kunstis,religioonis ja filosoofias. VI ega ka V sajandil e.m.a. ei näinud ükski kreeklane veel uneski oletust,et olemise olemus on ,,idee" selle termini hegellikus tähenduses.Tõsi küll,Elea filosoof Parmenides väitis,et ,,üks ja seesama on mõte ja see,millest ta/mõte/ mõtleb",ning mõned filosoofia ajaloolased,eelkõige Hegel,kaldusid seda teesi tõlgendama teesine olemise ja mõtte samasusest,seejuures hilisema idealismi vaimus.Tegelikult väljendus Parmenidese teesi idee,et mitteolemise eksteerimist ei ole lubatav mõelda
sulgesin vihiku ja heitsin voodisse... Kuid, ah... "Nabucco" keerles peas ja uni ei tulnud! Siis tõusin, lugesin tükki mitte enam üks, vaid kaks, kolm, nii mitu korda, et mul hommikuks kogu Solera libreto peas oli. Sellest hoolimata ja oma kavatsustest põrmugi taganemata läksin teatrisse ja tagastasin Merellile manuskripti. "Suurepärane, eks ole?" "Väga hea!" "Noh!... Siis kirjuta sellele muusika!" "Ma ei taha sellega uneski tegemist teha!" "Kirjuta sellele muusika, ütlen ma sulle, kirjuta sellele muusika!" Nende sõnadega pistis ta vihiku minu kuuetaskusse, haaras mind õlast ja mitte ei lükanud mind toast välja, vaid lõi ukse mu nina ees kinni ning keeras selle seestpoolt lukku. Mida teha? Pöördusin "Nabuccoga" koju tagasi. Täna see värss, homme too, siin üks noot, seal terve fraas nii tekkis ajapikku kogu ooper. On täiesti mõistetav, et taolise kergusega ooperi kirjutamine ei laabunud
kui käia vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred 125 päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed -- küpse rukki väil, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vahest selgest taevast vihma sadama! Villu oli segamata verega eesti mees ja eestlaste põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ara kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid
võimalust, et, olgugi aeglaselt ja järk-järgult, jätkata oma hari-dusteed. Võibolla, et ma poleks veel kaua mõelnud sellele, mis mind ümbritseb, kui juba kolmandal või neljandal päe-val ei oleks toimunud sündmused, mis sundisid mind kohe seisukohta võtma: mind kutsuti astuma organisatsiooni "rah-vuslik ükskõiksus". Nagu võiks tõesti räpane kirjandus, jõhkrad sensatsioonid ja kinoekraan panna terve aluse rahva-masside patriootilisele kasvatamisele. Mida ma varem uneski poleks näinud, seda mõistsin ma neil aegadel kiiresti ja põhjalikult. Küsimus rahva tervest rahvuslikust teadlikkusest on esmajärjekorras küsimus tervete sotsiaalsete suhete kui vunda-mendi loomisest õigele individuaalsele mõtlemisele. Sest ainult see, kes kasvatuse kaudu koolis on tutvunud isamaa kultuurilise, majandusliku ja eelkõige poliitilise ülevusega, võib sisemise uhkusega selle üle, et ta kuulub antud rahva juurde, tungida asja olemusse. Võidelda
juutide vastu, provotseeriti rahutusi ja rüüstamisi. Kokkuröövitud varad laekusid parteikassasse. Eesmärgiks oli stimuleerida juutide emigratsiooni. Kaasa lubati võtta vaid vallasvara, sedagi piiratud hulgal. Riik sai ülejäänu endale. Tuhanded juudid põgenesid maalt, aga suurem osa jäi paigale. Loodeti, et natsism on ajutine nähtus, pealegi avalikke riiklikult sanktsioneeritud tapmisi sel ajal veel ei esinenud ja keegi ei võinud uneski näha, mis varsti juhtub. […] Juutide ülemaailmsed organisatsioonid püüdsid aidata oma rahvuskaaslasi, aga nende võimalused olid piiratud. Üleskutsed demokraatlike riikide valitsuste poole olid tulutud, keegi ei tahtnud sekkuda Saksamaa siseasjadesse. Elhonen Saks „Mis on holokaust?“, Eesti Ekspress 21.01.2003. Allikas 10 Juutide eristamine teistest inimestest
pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama ka võõraid keeli; sest kuis armastada võõrast keelt, kui ei armasta oma! Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi. Sest mis ütles Sokrates? ,,Tunne iseennast". Aga kuis kedagi tunda, kui teda ei armasta. Kuis oleksin oma mõrsjat tundma õppinud, kui ma teda poleks armastanud? Nüüd tean ma: armastad sa naist, siis ära unusta tema nime kunagi. Uneski mitte! Ainult siis usub ta sinu armastust. Pidage seda meeles, noormees. Niisugune on naine ja seda õppisin ma armastusest. Ometi ei mäleta ma tema nime tänapäevani ja sellepärast kahtlen ma mõnikord, et kas ma ikka tõsiselt teda armastasin. Sest miks ei unusta ma Rheini ja Frankfurti? Või ei armasta ma neid? Peab ehk inimene ainult nende nimed meeles, keda ta ei armasta, ja unustab ehk nende omad, keda ta tõepoolest armastab? Mõistate, noormees, milline kuristik siin ammutab
Nii tabas matustele järgnenud päeval parast lõuna tütarlapsi esimene hoop. Tuli paar neegritega kauplejat ja kuningas müüs neile neegrid mõistliku hinna eest, kolmepäevase maksutähtajaga, nagu nad ütlesid. Kaks poega saadeti ülesvett Memphisesse ja nende ema pärivett Orleansi. Mõtlesin, et vaestel tütarlastel ja neil neegritel murdub süda valu kätte; nad nutsid üksteise kaelas ja olid nii õnnetud, et mul oli hale vaadata. Tütar- 391 lapsed ütlesid, nad ei olevat võinud uneski näha, et see perekond lahutatakse ja linnast välja müüakse. Ma ei suuda iialgi unustada, kuidas vaesed õnnetud tütarlapsed ja neegrid üksteise kaelas rippusid ja nutsid; usun, ma poleks suutnud seda kannatada, vaid oleksin suu lahti teinud ja me kelmid paljastanud, kui ma poleks teadnud, et müük pole maksev ja et neegrid nädala või paari pärast tulevad linna tagasi. Lugu äratas ka linnas suurt
annaabi.ee 
