Viimne ratsu
Sergei Jesseenini ja Vladimir Majakovski autobiograafilsie luule
võrdlus
Loojangule vastu kappab üksik hobune,
kuhu viib küll tema tee,
kas tal poel peremeest ?
Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lokk,
tolmune on sile nahk,
kaunis silmis valuvahk.
Miks nii on?
Sind ei vaja keegi enam nüüd
ja kas on
kõiges selels sinul üldse süüd,
et me kõik
masinate abil tehtud saab,
aga sind
iniemne varsti unustab!
Koplist pääsnud aina otsib oma kodu veel,
alels jäänud on küll teed,
aga maja poel see.
Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane
just kui sulle selgeks teeks ,
et sa oeld viimane.
3x refrään
Loojangule vastu kappab üksik hobune,
kuhu viib küll tema tee,
kas tal poel peremeest?
Sergei Jesseenin ja Vladimir Majakovski on vene 20. sajandi alguse
luuletajad, kes olid erinevad nii oma natuurilt kui loomingult. Kuid
siiski elasid nad ühes ajastus ja paljud kogemused, arvamsued ja
tundmsued olid neil sarnased. Eriti kajastub nende värsse lugedes tundmus, et neid ei hinnata, ei vajata, et uus ühiskond on uues
riigis sammunud edasi, jättes neid maha. Niiet nende loomingu seda
poolt kannab hästi edasi ansambli Keeris laul „Viimne ratsu“
Meil on tore Nõukogude Liidus.
Töö ja sõbnrad ela sajani!
Ainult luule asi edasi ei lligu,
pole luuletajaid või ei oel vajagi.
(Juubelipäevane)
Majakovski keskendus oam luules palju uue korra ülisatmisele, ta
uskus siiralt, et nõukogude korraga kaasnevad uued iniemsed ja
väärtused, sellest pidi saama otsustav moment inimkonna ajaloos,
kuid mida aeg edasi, seda enam nägi ta vigu, üks põhilisemaid
kodanike seas levinud arvamus, luule, ja kunsti laiemalt,
ebavajalikusest, ka kahjulikusest. Ajal, mil tavakodanikud ehiatsid
üles maapealset paradiisi oma ihu ja higiga, tundus loomeiniemste
kõlavad värsid ja segased metafoorid nende jaoks vastikutena.
Mõnikord ületas see ka niinimetatud viisakusepiirid.
Poeedile näkku karjutakse:
„Tahaks näha sind treipingi taga.
Luuletada oskavad
isegi lapsed!
Tööd sa pelgad, msi venitab naba...“
( Poeet on tööline)
Sellised kogemsued olid kindlasti ebameeldivad, kuid selline vaen ja
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-02-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mere_k2rt
Õppematerjali autor
SALVADOR DALI · 11.05.1904-23.01.1989 Hisp maalikunstnik, 20.saj tähtsamatest sürrealistidest · range kasvatus, naine Felipa Domenech Ferres vastand · ema innustas teda, vanem vend suri enne ta sündi, õde Ana Maria kirjutas tast raamatu 1949 · 1916 moodne kunst kui Ramon Pichot´ga suvepuhkust veetis, 1917 söejoonistuste näitus kodus, 1919 Figurese teatris avalik näitus · 1921 ema suri rinnavähki MADRID JA PARIIS (1922) · kaunite kunstide kool Academia de San Fernando (tähelepanu ekstsentrik dändi; pikad juuksed, põskhabe, mantlid, sukad, põlvpüksid = 19saj inglise esteedid). Sõbrunes Pepin Bello, Luis Buñueli, Federico Garcia Lorcaga. · tähelepanu äratas kubismiga, teadmised pärit ajalehtedest. Eksperimenteeris dadaismiga, mis mõjutas ta loomingut kogu elu · 1923 eemaldati üliõpilasrahutusest osavõtjate kaitsime eest aastaks akadeemiast ja pidi veetma 35 päeva vanglas · 1926
revolutsiooni ja kodusõja sündmusi poeedi kodupaigas Rjazani kubermangus. Revolutsiooni sündmuste taustale paigutab ta lüürilise teema: luuletaja kohtumine noorpõlve armastatu Anna Sneginaga. Anna Snegina Meil Radovos tuleb talusid paarsada küll kokku vist. Kes näinud me nurmi ja salusid, sel mõnda on mäletamist. On vett meie kandis, on metsi, on karja-jamatjamaid. Ja silmarõõmu ning seltsi on paplitelt tänavail. ...... "Sergusa! Tõusnud on päike. On ärgata viimne aeg! Eit ammugi teeb oma käike, pannkooke sinule praeb. Ma ise käin mõisas. Neile pean midagi viima: tead, viis kurvitsat lasta sain eile, need lõunaks on prouale head." ..... Saan kasuka kaasa, ja ikka on küünis mu magamiskoht. Puud aias on kasvanud suureks, varbtara jääb kiiva mu teel kui sirelipõõsaste juures oks riivab, on hell mu meel. Kord pilgu seal värava najal noor tütarlaps maha lõi (täis kuusteist olin tol ajal) ja sosistas õrnalt "Ei või!" Oo kauged ja kallid ajad!
laulis kurba lapsele. Laulis kurba lapsele? Oh sa rumal emakene: kurb meel kahjuks kasvajale! Tema armastusluuletustest paistab kohati väga välja tema armastust Liisa Goldingi vastu, aga kuna see armastus ei viinud neid kunagi kokku, siis on Liiv seda väga süngete toonidega väljendanud. Eriti on ta seda väljendanud luuletuses ,,Mu viimne laul" . Mu viimne laul - ta kustub, ta kustub sinuga, ja sinuga kustub kõik elu ja sureb lauluga Samuti on Juhan Liivi kirjutatud armastusluuletusi ,,Üks suu" üks kaunemaid emale pühendatud luuletusi Eesti ajaloos. Viimane salm, sellest luuletusest: See on mu ema,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid