Viimne ratsu . (1)

Viimne ratsu
Sergei Jesseenini ja Vladimir Majakovski autobiograafilsie luule võrdlus
Loojangule vastu kappab üksik hobune,
kuhu viib küll tema tee,
kas tal poel peremeest ?
Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lokk,
tolmune on sile nahk,
kaunis silmis valuvahk.
Miks nii on?
Sind ei vaja keegi enam nüüd
ja kas on
kõiges selels sinul üldse süüd,
et me kõik
masinate abil tehtud saab,
aga sind
iniemne varsti unustab!
Koplist pääsnud aina otsib oma kodu veel,
alels jäänud on küll teed,
aga maja poel see.
Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane
just kui sulle selgeks teeks ,
et sa oeld viimane.
3x refrään
Loojangule vastu kappab üksik hobune,
kuhu viib küll tema tee,
kas tal poel peremeest?
Sergei Jesseenin ja Vladimir Majakovski on vene 20. sajandi alguse luuletajad, kes olid erinevad nii oma natuurilt kui loomingult. Kuid siiski elasid nad ühes ajastus ja paljud kogemused, arvamsued ja tundmsued olid neil sarnased. Eriti kajastub nende värsse lugedes tundmus, et neid ei hinnata, ei vajata, et uus ühiskond on uues riigis sammunud edasi, jättes neid maha. Niiet nende loomingu seda poolt kannab hästi edasi ansambli Keeris laul „Viimne ratsu“
Meil on tore Nõukogude Liidus.
Töö ja sõbnrad ela sajani!
Ainult luule asi edasi ei lligu,
pole luuletajaid või ei oel vajagi.
(Juubelipäevane)
Majakovski keskendus oam luules palju uue korra ülisatmisele, ta uskus siiralt, et nõukogude korraga kaasnevad uued iniemsed ja väärtused, sellest pidi saama otsustav moment inimkonna ajaloos, kuid mida aeg edasi, seda enam nägi ta vigu, üks põhilisemaid kodanike seas levinud arvamus, luule, ja kunsti laiemalt, ebavajalikusest, ka kahjulikusest. Ajal, mil tavakodanikud ehiatsid üles maapealset paradiisi oma ihu ja higiga, tundus loomeiniemste kõlavad värsid ja segased metafoorid nende jaoks vastikutena. Mõnikord ületas see ka niinimetatud viisakusepiirid.
Poeedile näkku karjutakse:
„Tahaks näha sind treipingi taga.
Luuletada oskavad
isegi lapsed!
Tööd sa pelgad, msi venitab naba...“
( Poeet on tööline)
Sellised kogemsued olid kindlasti ebameeldivad, kuid selline vaen ja halb käitumine aitas kaasa hoopis luuletajate suuremael eemaldumisele taaviniemste mõttemaailamst, üksindusest on saanud omaette rahulolu, see eristab teda teistest, paablist, kelle sõim ainult muudab solvatu enesekindlamaks ja veendunumaks, nagu selgub Jesseenini luuletusest „Huligaani pihtimus“. /Mulle meeldib,et sõimukivid mu pihta lendavad röhkiva rahesajuna./
Luuletuses „Kõnelus luulest rahandusinspektoriga“ kaebab Majakovski selle üle, et temalt kui luuletajalt samuti nõutakse maksu, peetaske teda samaväärseks eraettevõtjaga. Poeet selgitab, kui raske on tema värsse ritta seda, leida riime, mis tuhandeid aasatid panevad tuksuma inimsüdameid, luuletajaid peab mees nii rahva teenreiks kui juhtideks . /Proletaarlased me, kelle tööriistaks sulg /. Luuletus lõpeb selelga, et Majakovski ei suuda finantsinspektorit ümber veenda ja nõustub maksuga ning soovitab inspektril endal sulg haarata ja värsiridu kirjutada.
/Laulud, laulud, kuhu te mind viite?/ küsib Sergei Jesseenin. Tutvudes team elulooga tundub, et tema luuleanne oli talle kahjulik, kainetel hetkedel mõistis ka ta ise enda täbarat olukorda ja kindlusetust, see haakub hästi hobusega , kes üksi loojangule vastu kappab, segaduses ja eksinuna.
Olen viimaen külapoeet ma,
lihtne laulude lausadest sild .
Päeva lahkumispalves mind veetma
kutsub kaskede viirukipild.
See salm ei saa küll pärineda kelelgi muu kui Jesseenini sulest. Tema loomingus domineerivad loodusteemad, seal kujuyatud pildid kirjeldavad just mehe kodukohta Rjazani ümbruses. Kuid 20. sajandi algus oli Venemaal tormiliste muutuste aeg, kiirenema hakkas industrialiseerumine, muutes venemaa tööstusühiskonnaks, aian enam iniemsi vooris linnadesse, seal oli juba üles kasvanud põlvkond, kes tundis ainult korstanid ja telliseid. Lõputud põllud ja metsad ei tähendanud neiel enam midagi, tekkisid uued suuand ka luules, mis ülisatsid tehnikat , millega kaasneb uus ja parem aeg. Sellistes oludes jäi Jesseenin teisitimõtlejaks, olles kui hobune, msi ei jõua vedurile järele.
Liigub kuuldus, haarab ümber randme,
trügib kõrva, näkku pritsib solki.
Räägitakse tahtejõud on langen
meie noorsool, kujutlege nolke!
„Mille eest me võitlesime?“ küsib Majakovski, tema ja ta sõbrad võitlesid, osad langesid , uue ühiskonna, uue õnne nimel ja nüüd on näha vaande harjumuste tagasitulekut. Kui hobused , kes pandi tegema rasket tööd ja nüüd leiab ta end kasutuna./„ Revolutsioon on läinud nässu!“/ kõlab selelst luuletusest. Kirjutatud on see juab Stalini ajal, mil vast kõigile iseseisva mõtlemisvõimega inimesele oli selge, et mingit kommunismi ei tule, ainult uued isandad , teise nime all.
Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.
Lauluga võib kokku panna ka Jesseenini armastusluulest kõlava üksinduse ja kurbuse. Armastatu on läinud, alles teamst on vaid mäletsused tuhmid ja kortsund sall. Taaskord teades mehe elulugu ja vaajdust armastsue järgi, see luuletus hingematvalt kaunis.
Laul „Viimne ratsu“ ja selel erinevad tõlgendusviisid sobivad hästi kirjeldamaks kahe suure poeedi Sergei Jesseenini ja Vladimir Majakovski nägemust enda kohast tolleaaegses ühiskonnas ja selelst tulenevalt ka luuletajate autobiograafilist loomingut. Just siin tulevadki välja nende kahe küllaltki erineva mehe sarnasused.