Milleks meile luule? (1)

Milleks meile luule?
Juba vanad Egiptlased pidasid raamatukogusid oma hingeapteegiks. Sõnaline väljendusrikkus, hinge avarus ja sõna jõud, ehk see mis sõna taga, loob luule ainulaadsuse, kandvuse ja tekitab kooskõla mõistmisvõimelises lugejas .
Öelda lihtsalt ja tabavalt harjumuspärase kohta, on enam väärt kui mistahes juurdumata uuendamise katse. Milleks meile on ikkagi tänapäeval luulet vaja?
Lugesin internetist veebileheküljelt terviseleht . ee, et poeesiat on palju analüüsitud, kuidas luule mõjub meie psüühikale. Kliinilised tähelepanekud näitavad, et mida tugevam on stress , seda suurem on inimesel vajadus välja reageerida oma tuliseid tundeid ja ärevaid rõhuvaid mõtteid. Heaks emotsioonide rahustamiseks on luule. Luuleteraapia aitab inimestel arendada elufilosoofiat, tugevdada lootustunnet ja kergemini suhelda.
Olen idioot, kes ei saa tänapäeva luulest aru. Nagu Jürgen Rooste on öelnud oma raamatu „Tavaline eesti idioot“ järelsõnas:
„Kui sa teaksid, kes on Jürgen Rooste, siis ei loeks sa seda järelsõna. Ent sa loed, seega on sul alust kahtlustada, et sa oled eesti kirjanduse väärtuslikust osast kaugelseisev isik, võibolla koguni nendest , keda pigem kirjeldab kui tavalise eesti idioodina. Sul on õigus solvuda, sama hästi võid sa olla eriline eesti idioot.“
/.../
Inimese sees võib olla pidevalt tunnetemöll, kuid paljud ei kirjuta sellest luuletust. See pole lihtsalt nende rida. Pole piisavalt töövahendeid ehk sõnu, pole oskusi ega annet . Kui keegi kirjutabki, siis kasutab selleks kuskilt kuuldut, loetut, heakskiidetut luulet. Kuid ei tajuta, et see on millegi võõra matkimine eesmärgiga väljendada endas olemasolevat . Vahel küll pole ka enda sees vastavat materjali olemas vaid püütakse loometeose kaudu see endas esile kutsuda.
Tekstil on alati kaks otsa. Üks on selle kirjutaja, teine lugeja. Ei ole oluline, kui õilishingeline on luuletaja, ta vastutab alati, mis juhtub tema teksti lugejaga. Praeguse suure mulisemise ajastul ei tõuse nimetatud fakt küll esile, kui ei ole oma mõju kaotanud. Kui kirjutaja teab, et vastutab, siis ta ei pillu sõnu hooletult. Sõnades on jõud, see on fakt. Vormi abil võib lisada lihtsale tekstile nii mõnedki tähenduskihid juurde või mitmekordistada selle jõudu, mis juba olemas on. Vorm pole juhuslik - see on valik, et tulemus oleks lugejas maksimaalne.
Eesti luule on täitsa arusaamatu. See küll räägib inimestega otse, kuid sisust on väga raske aru saada. Mida kirjanikud oma riimidega öelda tahavad, on raske mõista.
/.../
Kuratliku sünagoogi kohal
ilmub roiskuvast järvest
jumala ukse ees
ilmub vahutavast ihast
vallatu inglikese kannikal
vladimir prussokov
tiivulise ratta seljas
mille iga detail on
saja nõianeitsi kätest
hoolikalt punutud kanepiõitest
/.../
Tänapäeva luule ei ole kuidagi koondunud mõnda olulisse maailmajaosse. Vastupidi, kõige huvitavam uus luule kerkib esile hajusalt üle kogu planeedi, nii et selle leidmine on omaette kunst . Üks võimalikke viise uut luulet otsida on teha seda võrguajakirjade kaudu, aga sellelgi on inimlikud piirid. Seda teab igaüks, kes vähegi on kokku puutunud võrgus leiduva tekstimassiga. Nii tundub, et jagatud luulekogemus on praegu veel olulisem kui varem. Tänapäeva luules on asju, millest me ilma tõlgete abita ei saaks kunagi teada, mida me teatud mõttes ei saa „uneski näha“.
Modernsest luulest saab nii mõnigi inimene ennast leida. Tunneb, et see räägib just temast. Poeesia väljendab luuletaja soove ja tunge midagi öelda, mida ei suuda enam endas kinni hoida. Salasooviks oleks poeetidel ilmselt see, et keegi kuuleks tema abitut karjet, mis on kuhugile ridade vahele põimitud või seda, et keegi teda mõistaks.
Luuletajad on väga erinevad. Sven Kivisildnikule meeldib oma kogumikus „ Päike, mida sa õhtul teed“, kasutada musta huumorit. Nii mõnelegi võib selline sõnade kasutus tunduda väga riivatu ning alandav.
/.../
Pronksist valatud pjedestaali kõrgemal astmel on ratastoolis Erki Nool, pea rinnale vajunud, teisele kohale on kinnitatud Budõlin, oda rinnust läbi, kolmandal kohal lamab Pertelson, suu kõrvuni, ketas hammaste vahel.
/.../
Luule on inimese arendamiseks , mis avardab meeletult mõttemaailma ning silmaringi. Modernistlik luule ei ole enam selleks, et mälu treenida ning asju paremini meelde jätta, vaid selleks, et inimene saaks maailma näha ka kellegi teise pilgu läbi. Tänapäeva luule jääb mulle mõistatuseks, kuid meeldib sellegipoolest.