Üliriigid (0)

Üliriigid
Üliriikideks nimetati külma sõja ajal Ameerika Ühendriike ja NSV Liitu. Mõlemad olid suuremad kui Euroopa senised suurriigid , veelgi võimsamalt olid nad maailma teistest riikidest üle sõjaliselt. See asjaolu andiski põhjust neid üliriikideks nimetada.
USA ja NSV Liit olid vastandliku ühiskonnakorraldusega riigid. Esimest iseloomustasid demokraatia, laiaulatuslik omavalitsus ja turumajandus . Teist aga demokraatia täielik puudumine, range tsentralism ja plaanimajandus.
NSV LIIDU TUGEVNENUD POSITSIOON MAAILMAPOLIITIKAS. Vaatamata tohututele inim-ja materiaalsetele kaotustele Teise maailmasõja ajal tugevdas võit hitlerliku Saksamaa üle NSV Liidu positsioone maailmas. Vaieldamatu oli tema sõjaline võimsus. 1945. a. oli Nõukogude armee ridades 11,4 miljonit võitlejat. 1948. a. jäi peale demobiliseerimist armee ridadesse ikka veel 2,9 miljonit sõjaväelast, mis oli arvuliselt niisama palju kui USA-l, Suurbritannial ja Prantsusmaal kokku. Suur armee ei taganud aga NSV Liidu sõjalist üleolekut maailmas, sest USA käes oli tuumarelva monopol. NSV Liit võttis kasutusele nüüd kõik abinõud, et omada samuti tuumapommi. Juba 1945. a. augustis loodi aatomiuuringute koordineerimiseks erikomitee L. Beria juhtimisel. Beria oli siseasjade rahvakomissar, kelle kompetentsi kuulusid ka julgeolekuküsimused. Stalini nõudel pidi tuumapomm valmima 1. XII 1949. a. See ülesanne täideti. Tänapäeval on teada, et sellele aitas tublisti kaasa USA aatomisaladuste järel luuramine.
MAJANDUS. Stalinliku majanduspoliitika järgi suunati peamised jõupingutused jälle rasketööstuse eelisarendamisele, et sellega kindlustada riigi sõjalist võimsust.
Ametlike näitajate kohaselt kulges majandusareng suhteliselt edukalt, tegelik elu polnud aga sugugi kooskõlas ametlike kinnitustega. Eriti raskeks kujunes elu maal, kus 1946.-1947. a. põua tõttu hävinesid suured saagid ja algas nälg. 1946. a. kevadel suri inimesi massiliselt nälga.
MASSIREPRESSIOONID JA IDEOLOOGILINE SURUTIS . Võimude üks põhivahendeid valitseva režiimi püsimajäämiseks oli ühiskonna pidev hirmuseisundis hoidmine. Sõja lõppedes said uue hoo massilised arreteerimised, sundasumisele ja sunnitööle saatmised ning küüditamised. Üksipäini Vangilaagrite Peavalitsuse ( GULAG ) laagrites vaevles üle 2,5 miljoni inimese. Sunnitööl ja sundasumisel viibis samuti tublisti üle 2 miljoni inimese.
Järsult süvenes riigis ideoloogiline surutis. Lähtuti seisukohast , et maailm jaguneb kaheks vastandlikuks leeriks - peatselt oma sisevastuolude tõttu kokkuvarisevaks imperialismileeriks ja rahuleeriks, mille moodustasid NSV Liit koos idablokiga ja millest pidi lähtuma igasugune areng. See tõi kaasa NSV Liidu eraldumise maailma teadusest ja kultuurist ning pidurdas ühiskonna edasist arengut.
Lausa mõõdutundetult juurutati juhikultust. Stalini-keskses ühiskonnas räägiti ja kirjutati hommikust õhtuni “suure juhi” põhimõtetest, tema targast ja isalikust hoolitsusest nõukogude rahva eest jne. Stalin sai keskseks tegelaseks kirjandusteostes, kunstis, kinolinal ja teatrilaval. Stalinist lauldi laule.
POLIITILINE ELU. NSV Liit oli autoritaarne riik. Kogu võimutäius oli koondunud Stalini kätte. Ta oli üheaegselt nii Kommunistliku Partei juht (1922-1953) kui ka Ministrite Nõukogu esimees.(kuni 1946. a. Rahvakomissaride Nõukogu). Võimu teostamisel tugines Stalin lähikondsete kitsale ringile - ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole. Kuid ka Poliitbüroos toimus pidev võimuvõitlus erinevate põlvkondade vahel. Siin olid mehed veel Lenini päevist nagu V. Molotov , K. Vorošilov ja A. Mikojan. Keskmisse põlvkonda kuulusid A. Ždanov, L. Beria ja G. Malenkov. Neid oli Stalin edutama hakanud 1930. aastail. Noorema põlvkonna mehed olid karjääri hakanud tegema sõja ajal nagu A. Kuznetsov ja N. Voznessenski.
Võimuvõitluses kasutati kõikvõimalikke vahendeid. Enamasti lõppes asi vastase füüsilise hävitamisega.
Samal ajal süvenes Stalini umbusk vana kaardiväe suhtes, mistõttu toimus teatavaid ümberkorraldusi parteiladvikus. Tegelik võim koondus peale Stalini veel Malenkovi, Beria, Bulganini ja Hruštšovi kätte.
SOTSIALISMILEER. 1950. aastate algul oli kommunistide võimu all juba 13 riiki. Neist asetsesid 9 Euroopas (NSV Liit, Poola, Jugoslaavia , Rumeenia , Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria ja Albaania ) ja 4 Aasias (Hiina, Põhja- Vietnam , Põhja-Korea ja Mongoolia). Algul nimetasid nad endid (välja arvatud NSV Liit) rahvademokraatiamaadeks, 1950. a. peale aga sotsialismimaadeks.
Kõik need riigid järgisid Moskva joont. Erandi moodustas üksnes Jugoslaavia. Nimelt ajas Jugoslaavia riigipea J. B. Tito iseseisvat sise-ja välispoliitikat. Tal küpses idee luua Doonau riikide föderatsioon, mis oleks nõrgestanud Moskva mõju Ida-Euroopas. Stalin laskis Jugoslaavia sotsialismileerist välja heita. NSV Liit ja Jugoslaavia leppisid alles kaks aastat pärast Stalini surma. Moskva tunnustas Jugoslaavia õigust ise valida oma tee sotsialismile. Jugoslaavia arvati sotsialismimaade hulka tagasi, ent ta säilitas oma poliitilise iseseisvuse.
STALINI SURM. Vananev , haiglane ja järjest umbusklikumaks muutuv Stalin plaanitses tõenäoliselt taas suuremat “puhastust” riigis, kui ootamatult 5. III 1953. a. ta suri. Surma täpsemad asjaolud , kas tegemist oli tema lähikondlaste vandenõuga või loomuliku surmaga, on tänaseni jäänud ajaloo saladuseks.