Kirik Peeter I reformide ajal 1721 kaotati patriarhi amet, kiriku juhtimiseks loodi Pühim Valitsev Sinod: eesotsas algul president, hiljem ilmalik ülemprokurör P I suhtus eitavalt munkadesse ja nunnadesse (priileivasööjad) -> paigutas kloostritesse elama erusoldateid, haigeid, rauku, kerjuseid P I sallis katoliiklasi, protestante, kuid surus läbi alistatud Volgamaa rahvaste vägivaldse ristimise vanausuliste tagakiusamine (1666- 1667 kirikukogu ja 1685 tsaari ukaasiga lindpriideks), ainsaks pääseteeks põgenemine Vene impeeriumi äärealadele, sh Baltikumi Kooliharidus 18. sajandil 1714 käsk avada linnades arvutuskoole; kirikukoolid -> P I ajal 46 kirikukooli: esimene Moskvas Navigatsioonikool (1701) => koolides range distsipliin 1724 Teaduste Akadeemia rajamine Peterburis 1755 Moskva ülikool, kolm teaduskonda: filosoofia-, arsti- ja õigusteaduskond 1758 Kaasani gümnaasium, kaks haru: aadlile; madalamas seisusest noortele
Stolõpini eluloost: Pjotr Arkadjevits Stolõpin sündis 1862. aastal Moskva lähedal Serednikovos (seal asub nüüd Lermontovi memoriaal). Stolõpini vanaisa ja Lermontovi vanaema olid õde-venda. Pjotr Stolõpin lõpetas Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna. 40- aastaselt sai temast Grodno kuberner, aasta pärast määrati ta Saraatovi kuberneriks. Tal oli 4 tütart ja poeg. 1906. a aprillis nimetati Stolõpin siseministriks. 9. juulil 1906 määrati ta tsaari ukaasiga Ministrite Nõukogu esimeheks (peaministriks). Stolõpini tipp-poliitiku karjäär kestis 6 aastat. Stolõpinile tehti 11 atentaati. 1911. aastal ta tapeti Kiievis teatrietendusel. Reformid. Stolõpin mõistis, et Venemaad on vaja reformida. Venemaal on läbi aegade olnud nendel inimestel väga raske, kes tahavad midagi muuta. Venemaa on nagu seisev vesi. Seaduseprojektid, mille Stolõpin välja töötas: a) usutunnistuse vabadus b) isikupuutumatus
Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks. Alates Põhjasõjast kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti Erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk. Seda üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei soovitud konfliti kohaliku aadelkonnaga. Eestimaa kubermangu halduskorraldust muutis ka tsaarinna Katariina II oma ukaasiga. Eestimaa kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Tallinna asehaldurkond. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehaldurkorra perioodiks. Kuna uus kord kärpis baltisaksa aadlike õigusi, õnnestus neil saavutata asehaldurkorra muutmine uue keisri Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880ndatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt
· 1715 moodustati kolleegiumid, uued valitsemisorganid seniste prikaaside asemel. Vanade prikaaside paberid saadeti Senati arhiivi. 1720. a anti välja üleüldine reglement kolleegiumitele, kantseleidele ja kontoritele, mis sätestas riigiasutuste asjaajamise korra. Eraldi ptk arhiividest, millest olulisem nägi ette arhiivide loomise ning sõnastas põhimõtte, et kõik lõpetatud dokumendid tuleb 3 aasta jooksul kantseleist allkirja vastu arhiivi anda. 1728. a ukaasiga tuli kõikidesse kubermangudesse luua arhiivid ja ehitada kivist arhiivihoidlad. 1736. a ukaasiga nõuti, et kõikidele vanadele arhiividele tuleb koostada nimistud. Seoses pidevate reformidega ning vanade ametiasutuste likvideerimisega tekkis Venemaal massiliselt peremeheta dokumente. Selle tulemusena tekkis rida ametkondlikke ja spetsiali- seeritud arhiive, mis on läbi sajandite vene arhiivide eripäraks. Venemaal ei tekkinud
asehaldurkonnaks (mille koosseisus oli 2...4 kubermangu), peale selle erandina: Moskva asehaldurkond, Peterburi asehaldurkond, Viiburi asehaldurkond, Riia asehaldurkond ja Tallinna asehaldurkond, mille koosseisus oli ainult üks kubermang, kuid asehaldurkonda juhtis kindralkuberner[1]. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja see lõppes pärast Katariina II surma 1796. 5. juuni 1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda. Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt: · Aadlimatriklid - olid Austrias, Baieris, Kuramaal, Preisimaal, Rootsis, Soomes, Ungaris, Venemaal (sealhulgas Eestis) ja Württembergis aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad.
kontroll-, sõja-, admiraliteedi-, kaubandus-, riigihangete ning kaubanduse ja manufaktuuride kolleegium. Kolleegiumites kehtis otsuste langetamisel enamuse põhimõte. Rootsi eeskujul kokkupandud uus valitsusasutus pidi tooma veelgi demokraatlikemaid jooni Vene riigi valitsemisse, tegelikkus oli aga vastupidine. Hoolimata sellest, et kolleegiumitel oli õigus välja anda oma ukaase, kasvas hoopis tsaari isikliku ukaasiga sätestatud seaduste oskaal, mis mõnikord olid kirjutatud üksi tema enda poolt. See näitab selgelt, et Peeter siiski ei soovinud oma võimu uute valitsusaparaatidega jagada. Ta ei suutnud muuta vanu arvamusi valitsejavõimust. Riigivalitsemise reformimine ja euroopastamine kukkus läbi, Peeter ei suutnud demokraatlikke jooni lääneriikidelt üle võtta ja neid rakendada. Võitlus streletsidega Peetri valitusaega iseloomustab ka pidev võitlus streletside vastu. Peeter suhtus
kõrgemate hindade ja palkadega kaitsta Eesti turgu väljastpoolt tulevate ostjate eest. 1990. a tõusid Eestis tarbijahinnad keskmiselt 79%, samal ajal oli NSV Liidu keskmine näitaja 56%. Võimsa tõuke hüperinflatsiooni tekkimisele andis Moskva keskvõimu raha- ja eelarvepoliitika. 1990. a novembrist kehtestas NSV Liidu valitsus rubla nn kommertskursi välisvaluutade suhtes, mis omakorda soodustas Nõukogude rahaühiku nõrgenemist. 1991. a jaanuaris võeti NSV Liidu juhi M. Gorbatsovi ukaasiga ootamatult ja kiiresti käibelt 50- ja 100-rublased rahatähed, seda õigustati vajadusega võidelda varimajanduse vastu. See otsus ning hilisem paberraha piiramatu ja arutu juurdetrükkimine ja aina uute rahatähtede (200-, 500- ja 1000-rublaste) käibelelaskmine viisid usalduse rubla vastu väga madalale. 1992. a alguses lasti iseseisvunud Eestis vabaks enamik hindu ja aasta hiljem oli liberaliseerimisprotsess peaaegu lõpetatud. Jätkati vaid suletud sektori (energeetika,
laekumistest palgana endale jättis. Selle asemel asutati aadli, linna-ja külakogukonna seast valitud nõukogud, kelle ülesandeks jäi kohtupidamine ja maksukogumine. Niisuguse korra juures pidi olema vähem kuritarvitusi, kuid tegelikkuses oli seda muidugi raske jälgida. Ametnikud vastutasid otse tsaari ees. Piirialadel kohandati samuti uus halduskord. Kohaliku valitsuse eesotsa sai seal vojevood, tsaari määratud sõjaväeametnik. 1556. aasta ukaasiga määrati kindlaks kõigi maaomanike sõjaväekohustus. Lisaks isiklikule teenistusele pidid nad andma tsaarile iga 410 aakri maa kohta ühe täisvarustuses ratsamehe. See pidi jaotama väeteenistuse koorma ühtlasemalt ja suurendas paljude bojaaride teenistuskohustusi. Ivan Julm- sõda ja kaubandus 1550.aastate II poolel läksid Ivani nõunike arvamused Moskoovia sõjalise jõu kasutamise osas lahku. Adasev toetas Krimmi khaaniriigi vallutamist, kuid mitmed sõjalised ettevõtmised
kubermanguvalitsuste juurde asutati Eestimaa ja Liivimaa üldhoolekande kolleegiumid, mille ülesannete hulka kuulus rahvakoolide (1802. aastani), haiglate ja hoolekandeasutuste (vaestemajad, vaimuhaiglad, lastekodud, töö- ja parandusmajad jne) asutamine ja järelevalve. Balti kubermangudes asutati üldhoolekande kolleegiumid seoses asehalduskorra sisseseadmisega, ehkki kubermanguseadus oli kinnitatud juba 1775. aastal. Venemaa keisrinna Katariina II 5. juuni 1783 ukaasiga moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis maakonda, selleaegse saksa asjaajamiskeele kohaselt kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis. Riia asehaldurkonnas muudeti mitmeid maakondi väiksemaks ja moodustati uusi: Pärnu maakonnast eraldati Viljandi maakond, Tartu maakonnast Võru maakond ja Cēsise maakonnast Valga maakond. Võru sai 1784. aastal linnaõigused, kui Võru rüütlimõisast sai maakonnakeskus
Seisuste iseloomustus ja stratifikatsioon Seisusliku korra juriidiline kinnistumine ei tähendanud seda, et kõik neli seisust oleks moodustanud kompaktse, ühtsed tervikud. Iga seisuse sees esinesid kihistumised, mis võisid üksteisest eristuda. Aadliseisuse kujunemine: · 1714. aasta Peetri ukaas, millega muudeti teenismõisad aadli pärisvaldusteks ehk otsinateks(?). Varem olid mõisad mõeldud ainult neile, kes olid riigiteenistuses. · 1719. aasta ukaasiga kinnistati mõisnikule tema talupojad ning laiendati mõisniku õigusi talupoja üle. · 1762. aastal vabastati aadel kohustuslikust teenistusest, mille poole aadel hakkas pürgima kohe pärast Peetri surma. · 1766. aastal sai aadel omada õiguse omada seisusliku organisatsiooni maakondlikul tasandil. · 1775 aastal laiendati 1766. aasta põhimõtet. · 1785
riigivapi varianti - suur, keskmine ja väike -, mis erinesid detailide arvult. Aleksander III ajal tegid vapid läbi mõned väiksed muudatused. Isegi pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, mis likvideeris isevalitsuse, säilis kahepealine kotkas kui rahvussümbol siiski. Küll aga võeti ära kroon, valitsuskepp ja riigiõun. Nõukogude võimu aastail kasutati mõistagi NSV Liidu riigivappi. 1992. aastal tõi aga Venemaa esimene president Boriss Jeltsin oma ukaasiga kahepealise kotka vapile tagasi. See vapp kinnitati ametlikult 2000. aasta detsembris. Venemaa Föderatsiooni praegune vapp kujutab endast neljakandilist, altpoolt teravdatud tipu ja ümardatud nurkadega kilpi. Punasel kilbil on üles-poole laiali sirutatud tiibadega kuldne kahepealine kotkas. Kotka mõlemad pead on kroonitud, nende kohal keskel kõrgub veel üks, suur kroon. Kõik kolm krooni on ühendatud lintidega. Kotka parem jalg hoiab valitsuskeppi, vasak riigiõuna
selles ohtu. Hernhuutlasi süüdistati luteri kiriku ametlikule korrale ja õpetusele vastandumises, vaimulikkonna autoriteedi õõnestamises ning rahva moraali ja vaimsuse 6 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 33. 7 M. Laur, Eesti ajalugu, 141. 8 A. Võsa, Vennastekoguduse mõju, 242-243. 9 Paul Neustupny. Hernhuutliku vennastekoguduse tegevus Eestis ja Lätis. Berliin 2009, 2. 10 O. Webermann, Pietismus und, 158-159. ohustamises.11 1743. aastal keisrinna Jelizaveta Petrovna ukaasiga keelati vennastekogudused Baltimail.12 Hoolimata keelust jätkasid siiski kogudused oma tegevust, seda küll pisut vaoshoitumalt ja ettevaatlikumalt viisil. Usuvennad maskeerisid enda tegevust mõne ilmaliku ameti taha, olles näiteks koduõpetajaks, käsitööliseks või arstiks. Keeld jäi kehtima kuni 1764. aastateni, mil keisrinna Katariina II andis välja ukaasi, mis laiendas välismaalastele lubatud privileege ja usuvabadust hernhuutlastele. Eesti- ja Liivimaa hernhuutlaste olud
mida peeti nii päeval kui ka öösel, matkiti kristlikku algkogudust; et peeti kinniseid koosolekuid, kus õpetati kes teab mida; et evangeeliumi-ja epistlitekste kasutati valedel päevadel, ja et rahu- ja muud palved jäeti ära ning asendati vennastekoguduse omade palvetega. Vennastele heideti ette ka välist vagatsemist, kõrkust ja upsakust. Rüütelkonna algatusel saavutati 1743. aasta kevadel keisrinna Elisabeti ukaasiga vennastekoguduse keelustamine. Jutlustajad (,,saksa vennad") kästi maalt välja saata, palvemajad sulgeda, ja koosolekute pidamine keelati. Liikumisega seotud pastorid kästi vastutusele võtta. Vennastekoguduse tegevus oli kakskümmendaastat (1743-64) keelu all. Katariina II ukaasiga lubati vennastekogudusel uuesti tegutseda ning hernhuutlased said loa vene riiki elama asuda. Keeluperioodil oli vennastekoguduse
koostöös Riigiduumaga. Venemaa riigikeel on vene keel. Rahaühik on rubla (1 Eesti kroon =2,2 Vene rubla). Rahvuslipp ja -sümbolid Pärast Nõukogude Liidu lagunemist taastati valge-sini-punane riigilipp. Valge värv sümboliseerib rahu, isamaad, õilsust, sinine usku ja ustavust, punane mehisust, võitlust kodumaa eest vere hinnaga. Nõukogude võimu aastail kasutati mõistagi NSV Liidu riigivappi. 1992. aastal tõi aga Venemaa esimene president Boriss Jeltsin oma ukaasiga kahepealise kotka vapile tagasi,mis kinnitati ametlikult 2000. aasta detsembris. Loodus ja asustus Venemaa pindala on 17 075 400 ruutkilomeetrit, riigi ulatus põhjast lõunasse on rohkem kui 4000 ja läänest itta peaaegu 10 000 kilomeetrit. Riigis elab 2007. aasta andmetel 143 406 000 inimest. Venemaale kuulub suur hulk saari. Geograafiliselt võib riigi territooriumi jaotada kolmeks suureks regiooniks. Need on Uuralitest lääne poole jääv Venemaa Euroopa-osa, Uuralitest
õiguslik küsimus. Pühaduse teotamine on süütegu raskendav asjaolu, mitte süüteoks olemise tingimus.*39 UNS väljatöötamisel oli redaktsioonikomisjon jätnud usuvastaste süütegude peatükist välja koosseisud kirikuvara varguse ja rikkumise kohta.*40 Selline komisjoni seisukoht viitab sellele, et seaduse väljatöötaja arvates piisas varavastaste süütegude üldkoosseisudest ja kirikuvara kohta eraldi koosseisude järele polnud tarvidust. 14. märtsi 1906. a ukaasiga*41 olid tühistatud NS artiklid 176–210, 213, 216, 217, 936, 1361 ja 1576. Kehtima jäeti aga kõik NS koosseisud, mis reguleerisid kirikuvara vastu toimepandud süütegusid. Seega võib öelda, et UNS uudsus ja soov kirikuvara vastaseid süütegusid reguleerida varavastaste süütegudena ebaõnnestus ning NS usuvastaste süütegude peatüki kasutamist jätkati paralleelselt UNS-ga. 31 ПСЗ, 3. собрание, Том 25, 1. часть – 26125, 17.04.1905. 32 G. Ambach
hingelist elamust, kuigi sellega kaasnevad palved olid ristiusust. 7 Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess 1767. aastal Luteri kiriku äärmiselt pietistlik suund- hernhuutlus- sai alguse 1720. aastatel Saksamaal ja jõudis Baltimaile juba sama kümnendi lõpul. Uue usuvoolu populaarsus osutus nii suureks, et kogu provints ähvardas muutuda hernhuutlikuks. Ohtu märganud ametivõimud hakkasid vastuabinõusid otsima ja keisrinna 1743. a. ukaasiga keelati vennastekogudused Baltimail. Sajandi 50. aastail hakate jälle tasapisi uusi misjonäre Baltimaile saatma. Nende hulgas oli ka Christoph Michael Königseer. Königseer oli lihtsate ja usklike vanemate laps ning tutvus juba varakult piibliga. Peale õpinguid tutvus ta juhtivate pietsitidega ning tegi valiku hernhuutlaste vennastekoguduse kasuks. Ta avaldas soovi töötamiseks kodumaast kaugemal ning 1754. aastal läkitati ta Baltimaile. Hernhuutis viibis Königseer 1674
18.02.1762 Armukiri aadlile (PSZ I nr 11444) riigiteenistus ei olnud enam kohustuslik 31.01.1764 ukaas teenistuslehtede koostamise kohta (PSZ I nr 12030) 05.09.1765 keisri kinnitatud Senati ettekanne "alamate ametnike teenistusastmete määramise korrast ja alaealiste aadlike teenistuse võtmisest. Kolleegiumisekretär, kes ei olnud aadlik, pidi teenima vähemalt 12 aastat, enne kui võis saada järgmise astme. Kord ühest astmest teise liikumiseks ja selleks vajalik aeg kinnistati ukaasiga 16.12.1790 (PSZ I nr 16930) 13.03.1769 igal aastal tuli teenistusleht saata heeroldidepartemangu (PSZ I nr 13268) 18. sajandi lõpul pandi paika ka palk ja pension (pool palka). seoses 1775. a kubermangureformiga suurenes kohtuasutuste arv, järelikult oli vaja rohkem ametnikke (nii mõnigi pere leidis äraelamisvõimaluse) 1775 ühe segaseisuslase kohta 12,5 aadlikku VIII teenistusastmel, 1781-82 ühe segaseisuslase kohta 4,59 aadlikku.
kohaliku seadusandluse ühtlustamist Sise-Venemaa omega. Uue poliitika eestvedejaks Baltimaades sai Eestimaa kuberner S.V.Sahhovskoi(1885-1894). Kooli uuestikorraldamist hakkas juhtima õpperingkonna kuraator M.N. Kapustin. Uue poliitika elluviimist alustati Baltimaadel koolist. Kaotati senine koolivalitsemise süsteem,rahvakoolides kehtestati Venemaa õpetamise kord. Ümberkorraldused algasid 1885. aastal keisri ukaasiga. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa rahvakoolid ning õpetajate seminarid allutati Rahvahariduse Ministeeriumile. 17.mail 1887 anti välja " Lisa-Seadused alama koolide valitsuse kohta". Kaks koolitüüpi: vallakool ja ministeeriumikool.emakeeles lubati neid koolides õpetada ainult kahel esimesel aastal, emakeelseteks jäid eesti keele, usuõpetus- ja kirikuslaulutunnid. Venekeelsele õpetusele tuli kihelokonnakoolides üle minna kolmandal aastal. Vallakoolid: 1887
Vana-Vändra, Uue-Vändra[5] (Rõusas), samuti Massu karjamõis); Mõisate rüüstamise ajal hukkus Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnikku Viktor von Kotzebued, kes peksti läbi ning sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud. Rahutuse mahasurumine Rahutuste likvideerimise ajaks moodustati keisri ukaasiga 24. novembrist ajutine Balti kindralkubermang ja määrati ajutiseks kindralkuberneriks Vassili Sollogub (1848–1914). Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin. 13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von Dellingshausen telegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukord, vajalikul viisil korda
jutlustajaid tulla. Rüütelkondade tasandil mõjub karskus ja kasinus mõisamajandusele halvasti. Ka rüütelkondade Maapäeval oli üheks teemaks, et mõisate lisasissetulekud kõrtside näol on kaduma läinud. Vagatsemine olevat ka töökultuuri mõjutama hakanud. 1740. aastatel arutatakse tõsiselt, kuidas seda ohjata. Probleemist kui sellisest on teavitatud ka Peterburi keskvõime. Võimule tulnud keisrinna Jelizaveta võtab asja väga tõsiselt. 16.04.1743. aastal keelustab oma ukaasiga vennastekogude tegevuse. Aluseks olid kaebused, kuid kas aadel ja rüütelkonnad just keelustamist silmas pidades, on raske öelda. Palvemajad suletakse, maal viibivad saksa jutlustajad saadetakse välja. Väidetavalt olevat toimunud ka puhastamine kiriku enda ridades vennastekogude tegevusele kaasa aidanute näol. Kas keegi ka oma ameti kaotas, ei tea. Üheks näiteks liikumise keelustamise tõsiseltvõetavusest 1743. aasta lõpul
samal ajal valmistati ette dokumente pol paragrahvide baasil süüdi mõistetute vabastamiseks, mai lõpuks olid dokumendid valmis, kokku oli lepitud, et saab kinnituse augustis Ülemnõukogu koosolekul. Otsuse projekti järgi oleks 1953 lõpuks kogu GULag likvideeritud. Tegelikult kui H sai võimu enda kätte, pandi amnestia projekt sahtlisse, rehabiliteerimine oli pikaajaline protsess. Tegelikult saavutati sama tase, mis oleks 1953 II ukaasiga saavutatud varem, alles 60ndal a-l. 60Ndatel jäid mõned poliitilised vangid spetsiaalselt kinni, eraldi kategooriaks olid Beria perekonnaliikmed. On ka passirežiimi piirangute tühistamine, piiritsoonide kaotamine, ühemõtteliselt on selle taga Beria initsiatiiv, 1953 saatis mai keskel kaasvõitlejatele eraldi märgukirja, viitas sellele, et NSVL-s on 340 linna või asustatud punkti, kus kehtivad passirežiimiga seotud piirangud
annaabi.ee 
