samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammalt. Turbasamblal pole lehti aga tal on harunev vars. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma kõige paksem turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. Eesti märgalad sood ja rabad Kuna Eesti maastik on tasane, tungivad märgalad kõikjale.
2008). Lääne-Eestile omased pinnavormid on enamasti kujunenud viimase miljoni aasta jooksul. Suurem osa praegusest Läänemaast oli 10 000 aasta eest merega kaetud ning enamik siinsetest pinnavormidest on kujundatud taanduva mere poolt (Padu 2006). Liustikujää ja selle sulamisvete, merelainete, rüsijää ja tuulte kulutusel on madalikul tekkinud vaheldusrikas mineraalseist setteist pinnavormistik, mida on ligi 27% pinnast tasandanud turbakihid. (Arold 2005). Biogeensetest pinnavormidest on siinsel alal kõige levinumad sood (Padu 2006). 3. Rannajoon ja rannikualad Lääne-Eesti madaliku üks eripäradest on selle väga pikk rannajoon, mis ligi 510 km pikk ning milles on esindatud kõik Eesti rannatüübid. Nende rannatüüpide kujunemisele on alguse pannud liustikujää lõuna-kagusihilisel liikumisel tekkinud kulutusnõod. Selle pika ja käärulise
otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid paksenevad aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma pakseim turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. KANARBIK Kanarbikku tuntakse kui lagedate nõmmede ja valgusküllaste nõmmemetsade asukat ja nende
sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma pakseim turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. Turvas on Eesti üks
nende tuumad tema arvates olema aatomitest väiksemad [5]. VanDevender lähtub ühe tunnistaja ütlustest, milleks on iirlane Michael Fitzgerald, kes aastal 1868 kirlejdas Kuninglikule Ühingule keravälku. Ta oli seda keravälku jälginud umbes kokku 20 minutit ning see lõpuks paiskus vastu maad, jättes järele kuue meetri laiuse ja saja meetri pikkuse kraavi. VanDevender külastas seda paika ja leidis sellise kraavi nagu eespool nimetatud. Sellesse oli kogunenud turbakihid ning need andsid selle tekkele Fitzegeraldi looga kooskõlas oleva seletuse. Nii suure augu tekkimiseks, pidi kera VanDevenderi arvates olema vähemalt 20 tonni raskune [5] [6]. Suure Paugu ajal tekkinud peaaegu 100 miljoni tonni raskuse musta augu sündmuste horisont oleks pisem aatomituumast. VanDevender ei mõistnud, kuidas see sai sinnamaani kesta. Must auk kiirgab energiat, milleks on Hawkingi kiirgus. Tänu sellele peaks saama miljoni tonni raskune must auk aurustuma 30 000 aastaga
osadest turvas, mis koosneb poolkõdunenud taimedest, peamiselt turbasamblast. Turbasammal kasvab igal aastal ühe sentimeetri võrra kõrgemaks ja alumine osa muutub pidevalt turbaks. Meie soodesse tekib igal aastal juurde umbes üks millimeeter turvast, sügavamates soodes on aga turbakihi paksus üle kaheksa meetri. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Soode veereziim Sood on suured vee akumulaatorid. Turbalasundis on vett 89 - 94 %
Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd. Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp. Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp - tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka 7-8 m). Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x. Alusmetsas - pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestikus - raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest (madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest
dom tarnad, sagedased ka sookail ja soopihl, kohati pilliroogu ja sinihelmikat; levinud rohkem Lääne- ja Lõuna-Eestis, 1,6% metsadest. Madalsoomuldade viljakus on suht suur, kuid selle ära kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon. 1.9 Samblasoometsad- Iseloom vähelagunenud turbasamblakihi esinemine. Alustaimestikus dom turbasammal, puudest mänd. Siirdesoo (ss) kkt Tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Muld- tav alumised turbakihid hästilagunenud, ülemised keskm kuni halvasti lagunenud; turba tüsedus tav 1-3m (võib olla ka 7-8m). Puistu- ülekaalus männikud, vähem sookaasikuid; madala tootlikkusega IV-Va bon; kuivendamisega võimalik tootlikkust tõsta 2-3x. Alusmets- pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik- raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soos arenguastmest ja kuivendamise intensiivsusest; levinud kõikjal üle Eesti, metsadest 3,4%. Raba (rb) kkt
Joonis 17 Kaljukotkas ( http://www.ilm.ee/~uploader/loodus/lkpildid/art0707kotkadkaljukotkas.jpg ) Joonis 18 Metsis ( http://www.sakala.ajaleht.ee/200406/gfx/548544464a3e551c9_3.jpg ) PUHATU SOOSTIKU TURVAS Turbamaardla pindalaks Puhatu soostikus on 24335ha. Madalsoo lasund levib soostiku põhjaosas ja koosneb peamiselt tarna-, puu-pilliroo või puu-tarnaturbast. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud. Paksemad turbakihid (5,8m) jäävad põhiliselt Konsu järvest kirdesse. Siirdesoolasund esineb soostiku edelaosas ja Mustjõest lõunas, seal levivad märe alltüüpi turbaliigid. Raba-segalasund ääristab vööndina rabamassiive. Lasundi ülaosas on raba sfagnumi-, allosas siirdesoo tarna- või rabaturvas, paiguti ka madalsoo tarna- või tarna- lehtsamblaturvas. Rabalasundi põhiosa koosneb vähelagunenud raba sfagnumiturbast, mis lasub villpea- ja puidulisanditega rabaturbal
Hapniku puudumise tõttu ei tungi taimejuured soos põhjavee piirkonda, vaid jäävad mulla pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust. Intensiivselt kuivendatud turvasmuldades ulatuvad puude juured 50...60
Paljude lindude pesitsusalad. Peamiseks 7 probleemiks lamminiitude niitmata jätmine, kuna siis hakkavad võsastuma (kevade poole on seal linnupesad, hiljem aga võib olla puitmaterjal liiga massiivne ning ei sobi enam loomadele söödaks). Kuna enamasti kasutusel heinamaadena. Profiili poolest Aa-Ata-Ta, allpool ka Ga. Enamjõe puhul pindmises kihis toorhuumusliku huumushorisont ja allpool tulevad turbakihid, ei näe kihilisust (meetrit alles turvas kihti järvelubjaga). Jaotatakse veereziimi järgi lammimullad, gleistunud lammimullad, lammi-turvastunud mullad, lammi-madalsoomullad. Veereziimilt enamasti parasniisked või kuivad kaldalammi kõrgemal alal, terrassialal gleistunud või madalsoomullad. Ei sobi metsa kasvatamiseks (üleujutamisel liigvesi), lammirohumaade väetamine keelatud (eutrofeerumisoht) toitained kantakse vette
Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd. Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp. Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp - tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka 7-8 m). Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x. Alusmetsas - pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestikus - raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest (madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest
ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma paksim turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. Turvast võib kasutada lihtsalt küttematerjalina: kas nii, nagu ta rabast üles võttes on, või
osadest turvas, mis koosneb poolkõdunenud taimedest, peamiselt turbasamblast. Turbasammal kasvab igal aastal ühe sentimeetri võrra kõrgemaks ja alumine osa muutub pidevalt turbaks. Meie soodesse tekib igal aastal juurde umbes üks millimeeter turvast, sügavamates soodes on aga turbakihi paksus üle kaheksa meetri. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Toitumistüübilt jaotatakse sood:
Rakukestades väikesed avad, kust vesi Lehed kohastunud vett koguma ja säilitama pääseb sisse Turvas Rabas võivad turbasamblad kasvada aastasadu. Nad kasvavad tipust ja surevad alumises osas nagu teisedki samblad. Liigniiskuse ja happelise keskkonna tõttu lagunevad nad ainult osaliselt ja muutuvad järk-järgult turbaks. Turbakihid on seda tihedamad ja samblajäänused seda rohkem lagunenud, mida sügavamal nad asuvad. Enamasti on turbakihi paksus meie rabades 2-3 m, kohati aga 6-8 m. Turvas on riikliku tähtsusega maavara ning keemiatööstuse tooraine. Turbast võib saada tõrva, õlisid, parafiini, ravimeid, värvaineid jm. VIIRUSED Viirused on eluta ja elusa looduse piirimail olevad rakulise ehituseta ainult elusrakkudes paljunevad bioloogilised objektid.
turbaliigi nimetus koosnebki ühe või kahe taimeliigi või taimerühma nimetusest. Näiteks olgu nimetatud rabaturvaste rühma kuuluv männi-sfagnumi turvas. Ühtekokku on turbaliike mitukümmend, kuid nende detailne kirjeldamine ei ole käesolevas õppematerjalis vajalik. Turba kvaliteedi oluliseks näitajaks on tema lagunemisaste, mida üldjuhul määratakse visuaalselt. Eesti turvasmuldade kaardistamisel on kokku lepitud, et vähelagunenuks loetakse turbakihid lagunemisastmega 0 … 24%; keskmiselt lagunenuks loetakse turbakihid lagunemisastmega 25 … 44% ning hästi lagunenuks loetakse turbakihid lagunemisastmega 45% ja üle selle. Kasutusotstarbe järgi jaotavad Eesti praktikud turbad järgmistesse gruppidesse: 1) aiandus- ehk kasvuturvas, 2) haljastusturvas, 3) melioratiiv- ehk väetusturvas. Sellist jaotust võib kohata sageli ka õppekirjanduses. Allpool nende turvaste iseloomustused.
Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Juurte positiivne geotropism läheb soodel kasvavatel puudel üle negatiivseks geotropismiks, mis on eriti ilmne rabas kasvavatel mändidel. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust. Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust. Intensiivselt kuivendatud turvasmuldades ulatuvad puude juured 50...60 cm
Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus Metsatakseerimine on metsa hindamine e. kui ümardatud skaalaga klupid. b) Puistu langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde mõõtmine. Sõna takseerimine pärineb lad. rinnaslõikepindala määramine osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised keelsest sõnast taxatio, mis tähendab W.Bitterlichi meetodil Puistu turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt hindamist. Metsatakseerimise põhiülesandeks rinnaslõikepindala (ka puistu lõikepind, kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt on iseloomustada metsa, selgitada metsade rinnaspind) on kõikide puude 1-3 m (võib olla ka 7-8 m). territoriaalset paiknemist, metsa rinnaslõikepindalade summa 1,3 m kõrguselt
Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd. Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp. Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp - tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka 7-8 m). Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x. Alusmetsas - pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestikus - raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest (madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest.
Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp. 14.2.9.1. Siirdesoo kasvukohatüüp (ss) Tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel), levides tasastel madalikel. Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1.....3 m (võib olla ka 7.....8 m). Muldadest esinevad mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud madalsoo- (M'' kuni M''') või siirdesoo- (S', S'' kuni S''') mullad. Siirdesooturvas on happeline (pHKCl 3,5 kuni 5). Siirdesoo on alaliselt liigniiske, veetase suvel 10.....30 cm maapinnast. Puistutest on ülekaalus männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid.
annaabi.ee 
