Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust (1)

Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust.

Tihtipeale on meil tarvis mingit sorti õnnetust või sündmust, et mõista, mis on meile meie elus tõeliselt tähtis, kellest me tegelikkuses kõige rohkem hoolime ja mis meile enim korda läheb. Nii imelik kui see ka pole, kuid tõsiasi on see, et enamus tragöödiad lähendavad omavahel inimesi. Tragöödiad panevad meid mõtlema meie elude üle, kellena me siia maailma sündinud oleme, milleks me eksisteerime ja mis eesmärk üleüldse meie eludel on. Sageli teeme me tähtsaid ja ka vähetähtsamaid otsuseid enne pikemalt järelemõtlemata. Me ei mõtle alati sellele, mis tagajärgi meie otsused ja teod endaga kaasa võivad tuua. Öeldakse, et ´´vigadest õpitakse´´. Mina arvan, et see ütlus peab paika. Loomulikult küll mitte kõikide inimeste puhul,kuid üldsuses kindlasti. Kui me oleme milleski väga eksinud , käitunud valesti, võib see endaga kaasa tuua suure kahetsustunde ning halvimal juhul isegi tragöödia.
Tragöödiaid võib olla mitmesuguseid, osad mõjutavad vaid väheseid meist, kuid nii mõningadki juhtumid võivad vallandada kaose lausa suurte rahvamasside hulgas. Viimastest võibki välja tuua näiteks looduskatastroofid . Säärastest tragöödiatest on Eestit tabanud Pärnus väiksemad veeuputused. Vesi on ümber uhunud nii bussiootepaviljone, rikkunud autosid kui ka elumajasid. Viimastel aastatel on ilmajaamad püüdnud teavitada inimesi suuremate tormide tulekust, et inimestel oleks aega teha vajalikke ettevalmistusi,koguda sööki ja vett juhuks kui elekter ära peaks minema. Nii nagu loodus on ettearvamatu , nii võivad ka inimeste teod ettearvamatud olla.
Suurimaks intsidendiks viimasel ajal Eestis võib pidada Tallinna rüüstamist, mis on levinud rahvasuus ka kui nõndanimetatud ´´Pronksöö´´ nime all. Sel ööl saadeti korda palju kahetsustväärt kuritegusid : lõhuti autosid, purustati kaupluste ja restoranide vaateaknaid, varastati suurtes kogustes hinnalisi riideid , alkoholi ja palju kõike muud, mida vaid kätte saadi. See öö vapustas tervet Eestimaad .Ka mujal maailmas räägiti sellest,mis tol ööl Tallinnas toimus. Me keegi Eesti riigi kodanikest ei osanud sellist käitumist oma rahvast ette aimata. Kuid igas halvas on midagi head. Usun, et see sündmus pani inimesi rohkem mõtlema ja hoolima oma niigi väikesest Eestimaast. Kõik me ju tahame elada rahus . Elada nii, et me ei peaks pidevalt kartma , et keegi meie töökohti rüüstaks ega meie elusid ohustataks. Loodan väga, et see tragöödia ka neid inimesi, kes linna rüüstas ja lõhkus oma tegude tagajärgi kahetsema pani. Arvan, et peale seda sündmust hakkasid inimesed ka Eesti politseist rohkem lugu pidama , tegid nad ju väga head tööd, jäädes rahulikuks ja enesele kindlaks ka siis, kui kivid lendasid kaitsepolitsei suunas. Eesti on väga väike riik, nii oma pindalalt kui rahva arvu poolest,seega seda enam peaks selle maa rahvas rohkem kokku hoidma ja leidma kompromisse, mis kõigile vastuvõetavad oleksid. Ei saa võtta vastu otsuseid, mis vaid poolele meie riigi rahvale sobib, peab arvestama ka teise poolega, isegi siis kui teise poole moodustavad muust rahvusest Eestis elavad inimesed. Kuni me siin riigis koos elame, niikaua peame ka ühiseid kokkuleppeid saavutama. Aga mitte kõik tragöödiad pole meie endi põhjustatud, vaid võib ka meie teadmatusest midagi väga kohutavat juhtuda.
Alles hiljuti , 29.ndal jaanuaril leidis aset Tartus hirmus pommiplahvatus, kus said viga neli viieteist aastast koolinoort, kellest kahe seisund oli üliraske. See sündmus pani kaitsepolitseid kokku koguma kõikvõimalikke lõhkeaineid. Eesmärgiks oli anda inimestele, kelle valduses on mingil põhjusel lõhkematerjale, võimalus sellest vabaneda karistust saamata. See julgustas paljusid inimesi. Kokku koguti üle kuuekümne kilogrammi lõhkeainet ning lisaks veel ka suurtes kogustes signaalrakette, padruneid ja palju muud lõhkamisega seonduvat. Minu arvates oleks selline võimalus juba ammu inimestele antama. Võibolla siis oleks nii mõnigi kohutav õnnetus olemata jäänud. Kuid nagu ütleb vanasõna: ´´´parem hilja kui mitte kunagi´´. Nüüdseks on suur osa lõhkematerjalidest ohutusse kohta viidud ja kes teab, võibolla tänu sellele kampaaniale on ka mõni inimelu päästetud.Me peame lootma parimat , kuna lootus on ju see, mis kustub viimasena.
Me peaksime hakkama elus rohkem enesele teadvustama ja mõtisklema selle üle, et mis saab siis, kui me ei saa oma tegude tagajärgi enam parandada ja hiljem on vaid järele jäänud sügav kahetsustunne.Olgu selleks siis looduskatastroofid, inimeste mass või lihtsalt rumalus . Peame teadvustama endale, kas meie teod teevad midagi paremaks, ning kas Sinu mõtted parandavad inimeste elusid või hoopis rikuvad maailma…