5. Õigeaegne ja korralik rajamine, kõrreliste rohumaade nõuetekohane lämmastikuga väetamine 6. Söötade valmistamistehnoloogia, konservantide kasutamine ja säilitustingimuste parandamine vähendavad proteiini kadusid. II Ida kitseherne Pikaealine, loob eeldused, et saab pärast teisi kultuure kasvatada, jätab mulda toitaineid ja parandab mulda. Valgu hektarisaak on suur, sest palju taime. Kahekordne niitreziim. Pikk kasutuskestus, palju toorproteiini, mitte liiga palju kiudainet, suur ja stabiilne seemnesaak, hea talvekindlus. III Kaunviljad Lühemavarrelised, seisukindlad, haiguste suhtes resistentsed, korraga valmivad. IV Suvirapsi seemne kasvatamine Söödakook sisaldab seeduvat proteiini, suurendab odrajahu väärtust. Suviraps Koristada õitsemise algul, hiljem puituvad. Heintaimede kasvatamise ökonoomiline hinnang Kogu suve saab nendega sööta loomi. Rohi on adav ja vähe tööd nõudev veiste sööt.
On head eelviljad enamikele põllukultuuridele. · Kaunviljad vajavad kasvuks teatuid kasvutingimusi. Kui kasvunõuded pole rahuldatud siis väheneb kaunviljade saak rohkem kui teraviljadel. Eriti sademete jaotumisest kasvuperioodil. Samuti kaunviljad lamanduvad ning ka kaunte pakatuminevalmimisel põhjustab seemnete kadu. HERNES · Parasvöötmes levinuim kaunvili. On kasvutingimuste suhtes leplik kultuur. Seemned on maitsvad ja sisaldavad keskmiselt 22-35 % toorproteiini. · Herne vars on nõrk, lamanduv ja mitmesuguse pikkusega. Pikavarrelised sordid annavad suure haljasmassi kuid seemnekoristus on raskendatud. · Nüüdisajaks on aretatud madalakasvulised tüviherne kui ka lehetud hernesordid. Lehetutel sortidel on lehed muundunud köitraagudeks. Sellised herned toetavad üksteist kasvuajal ning ei lamandu. Herne kasvufaasid · Tõusmete faas · Õiepungade moodustumine · Õitsemine · Valmimine
Säilivad halvasti. Raps Botaaniliselt kaalika teisend. Olemas suvi- ja taliraps. Suviraps vajab niiskust. Hästi kuivendatud madalsool ja gleimuldadel, põuakartlikud ei sobi. Et korralikult idaneks tuleb külvata 2-5 cm sügavusele. Haljasmassi saamiseks võib külve teha kuni juuli keskpaigani. Külv oleks tehtud 60- 70 päeva enne haljasmassi vajadust, nii võib suve jooksul kasvatada suvirapsi. Suviraps on talirapsist kuivaine rikkam, alates õitsemisest väheneb haljasmassi toorproteiini sisaldus kiiresti. Taliraps annab rohkem haljasmassi. Kasvatus kahel viisil, sügisel külvates saadakse halajsmass kevadel. Võib ka kevadel küslvata, nii saab haljasmassi suvel ja sügisel. Võrreldes suvirapsiga on kevadel külvatud talirapsi haljasmass pikema aja vältel kõrge kvaliteedi ja koristusaeg ei ole piiratud. Söödakapsas Kasutatakse põhiliselt siirdesöödana, suure proteiinisisaldus ja kõrge saagikus. Võib kasutada silokultuurina
, 75501 Saku, Estonia Sissejuhatus Lutserni-kõrrelise segukülvi kasvatamisel on võrreldes lutserni puhaskülviga väiksem keskkonna lämmastikuga saastatus, teiselt poolt on võrreldes kõrreliste puhaskülviga võimalik pikendada rohusööda optimaalset koristusaega. Segukülvi rohusööt on väiksema proteiinisisaldusega, sest kõrreliste bioloogiline areng on lutsernist kiirem. Lutserni-kõrreliste omavahelise suhte muutmisega saame reguleerida rohusööda seeduvust ja rohusööda toorproteiini (TP) kasutamise efektiivsust. Kõrrelised ja lutsern erinevad neutraaldetergentkiu (NDF), happedetergentkiu (ADF) ja ligniini (ADL) kontsentratsiooni poolest, kõrrelised on kõrgema kiusisaldusega, kuid sealjuures väiksema ligniinisisaldusega kui lutsern. Võrreldes kõrrelistega on liblikõielised suurema lõhustamatu NDF-ga, kuid NDF lõhustuvuse kiirus on liblikõielistel suurem (Hoffman et al, 1993). Lutserni rakuseinad on rohkem lignifeerunud ja vähem seeduvad kui kõrrelistel
Kevadine kasv on nõrk kuni loomiseni, edaspidi intensiivistub. Viljakal mullal on võrdlemisi põuakindel ja kiire ädalakasvuga. Talub vegetatsiooniperioodil 6-7 kordset karjatamist. Reageerib hästi orgaanilisele ja lämmastikväetisele. Toitaineterikkal kasvukohal väga hea söödavusega, kuid Kvaliteet rohukamaras domineerimisel söödavus halveneb. Rohu söödana: kuivaine toorproteiini- ja energiasisaldus ning seeduvus on eriti kõrged. Taime lehed on kevadest hilissügiseni püsiva sinakas- kuni tumerohelise värvusega, lühikesed, nooremas rohukamaras Kvaliteet 3,0-3,5 mm laiused, tihedas vanemas murus kitsamad. muruna: Moodustab hea mullapinna katvusega, tallamise kindla ja tiheda muru, mis on vastupidav kümne ja enamkordsele 3-4 cm kõrgusele niitmisele
Nad on pioneertaimed, mis kasvavad ''tühikutes'' kus ei ole teisi taimi. Eestis on levinum valge, punane ja roosa ristik, kuid valge ristik põldheinaks ei sobi, see on karjamaataim. Lutsern, ida kitsehernes, nõiahammas. Kõikidele eelnimetatud liikidele on iseloomulik sümbioos vastava liigi mügarbakteriga. Mis moodustavad juurte mügaraid. Mügarbakterid on võimelised omastama õhulämmastikku, millega taim katab oma vajadused. Tänu sellele, on liblikõieliste toorproteiini sisaldus ligi kaks korda suurem kui kõrrelistel. (Loomasöödas peab olema toorproteiini 18- 20 % ). Enamus liblikõielisi on hästi söödavad ning seeduvad, lopsakad. Neid on raskem kuivatada. Võrreldes kõrrelistega on nende eluiga lühem , vajavad niiskeid muldi ja on lubja lembelised. See teeb nende kasvatamise raskemaks, kuna paneb nende kasvatamisele piirangud , liblikõieliste seemned on kallimad. Seemne saak sõltub ilmastikust ja nad on putuktolmlejad. Punast ristikut
Terade keemiline koostis sõltub teravilja: 1. Liigist; 2. Sordist; 3. Taimede toitumistingimustest; 4. Kasvukoha ilmastikust. Peamiseks varutoitaineks on tärklis , mis ladestub endospermis. Igal teraviljaliigil on tärkliseterad iseloomuliku kujuga. Niiskes, merelises kliimas on teraviljal tärklisesisaldus suurem kui kuivas kliimas kasvanud teraviljadel. Peale tärklise on terades roosuhkrut (kuni 1,5% tera massist), mis paikneb peamiselt idus. Toorproteiini on terades 6...22%. Suur proteiinisisaldus tõstab terde väärtust, kuna neis sisaldub siis rohkesti asendamatuid aminohappeid (valgud). Proteiinisisalduse suurenedes süsivesikute hulk väheneb seega ei ole suur proteiinisisaldus soovitatav õlle-, piirituse-ja tärklisetööstusele kasvatatavate sortide juures. Kõige proteiinirikkamad on kõvanisu terad, aga on aretatud ka suure proteiinisisaldusega odra-, maisi-ja kaeravorme. Toorproteiini väärtus oleneb valkude koostisest
rohttaimed (ka veetaimed, sest neis on kõrge naatriumisisaldus). Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puukoort ja puhmarinde taimi. Talvel toitub puuvõrsetest (paju, haab, paakspuu, kadakas, saar; harvem kaske või leppa). Suvel on täiskasvanud looma toiduvajadus 20-30 kg, talvel 15-20 kg (varasuvel kulutavad toiduotsimisele päevas 10-13 tundi, talvel puhkavad rohkem). Pärast toitumist peavad põdrad puhkama ja toidu veelkord läbi mäletsema. Suurima lämmastiku, toorproteiini, tselluloosi, suhru ja rasvade summaarse sisalduse poolest on esikohal pajud, neile järgnevad haab ja mänd. Eriti kaltsiumirikkaks peetakse kadakat. Karmide talvetingimuste korral kaasneb tiinetel emasloomadel peale kehakaalu languse ka loodete resorbeerumine või eluvõimetute vasikate sündimine, eemalejäämine järgimse sügise jooksuajast ja suguküpsuse hilinemine lehmamullikatel. Paaritumine Põdrad saavutavad suguküpsuse mullikaeas (1-2. aastaselt) Jooksuaeg kestab üldjuhul
) Eestis kõige kõrgema viljakusega mullad on leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmullad H. nõiahammas: Puhmikuline pealishein, 50-60 cm. niitja karjamaa, 4-6 aastat. 2) turvasmullad- soodsad karmides talvitumtingimustes Arengu iseärasused: 14)Taimede koristusaegse arengufaasi mju rohukvaliteedile (eriti : toorproteiini ja kiudainete 1) Vegetatiivne paljunemine on nõrgem kui kõrrelistel. sisaldusele.) 2) Võrsumislaad on erinev - puhmikuline, võsundiline, juurevõrseline, maapealsete Toorproteiini isaludus mis peaks olema kuivaines vähemalt 14 % on kõrge varajastes arengufaasides-
seepärast peavad uted olema enne poegimist heas toitumuses (3...3,5 palli). Vastasel juhul uted jäävad imetamisel liiga lahjaks ning ei suuda enne järgmist paaritusperioodi taastada toitumust. Tulemus üksiktalled · Kontsentraatide vajadus sel ajal kõrgeim · Rusikareegel: 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g jõusööta päevas · Jõusööt peab sisaldama 16-18% toorproteiini (peaaegu sama mis talledele) ja järelikult võib uttedele anda sama jõusöödasegu, mis talledele · Viimase aja uuringud on näidanud, et sama energia taseme juures aga madalama proteiini sisalduse puhul toodavad uted vähem piima ja kaotavad rohkem kehamassi · Vatsa võtavad mäletsejalistel seedimisest osa mikroorganismid , mis lõhustavad tselluloosi, tärklist, suhkruid. Viimasel ajal leitud, et piimatoodangu suurendamiseks
aretatud sorte. Küll ületasid mõlemal saagiaastal hilised sordid seemnesaagilt varajasi sorte. Kohalikes tingimustes aretatud tetraploidsed sordid ,,Varte" ja ,,Ilte" olid mõlemas katsetsüklis hea saagivõimega. Mujal Euroopas aretatud tetraploidsed sordid Eesti tingimustes oma paremust ei tõestanud. (Tamm, Bender, 2006) (Tabel 1). Tabel 1 Punase ristiku tetraploidsete sortide saagikus 2002...2004 Sort Päritolu Kuivaine saak, Toorproteiini Seemne saak, t ha-1 saak, kg ha-1 Kg ha-1 T. pratense subvar. praecox ,,Varte" EST 12,14 2220 218 ,,Markus" DEU 9,67 1770 208 ,,Mars" DEU 9,61 1870 196
Ükskord mulda viidud bakterite populatsioon püsib mullas aktiivsena kaua aega. 3.6 Hooldamine, umbrohutõrje Hooldamine seisneb reavahede harimises mulla kobestamiseks ja mehaaniliseks umbrohutõrjeks. Keemiliseks umbrohutõrjeks soovitatakse sojaoa kasvatamisel kasutada järgmisi herbitsiide: Stomp, Treflan-R ja Ronstar. 3.7 Koristamine Sojauba on bioloogiliselt küps, kui vars ja taim on kollased ja lehed on kollased või varisenud. Sel ajal on kõige suurem õli ja toorproteiini sisaldus seemnetes. Seemnete niiskus on 45-55%. Kauntega taim, millelt on lehed varisenud, jääb püsti seisma ning võib koristada kombainiga. Pärast koristamist saak kuivatatakse ja puhastatakse. Roheliste lehtedega taimed ei talu hästi sügisesi öökülmi. Kui suuremate öökülmade saabumise ajaks ei ole soja veel küps, siis tuleks ta üles võtta ja asetada rõukudesse järelvalmima. 4. Sojaoa haigused 4.1 Sojaoa-pruunmädanik
Koresöödad: koosnevad taimede vegetatiivosadest. Koresöödad kindlustavad mäletsejatele omase seede funktsioneerimine ning annavad organismile tarvilikku energiat. Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo, märgsilo, rohujahu) ja põhk. Lehma suvine tavasööt on karjamaarohi. Talviseks põhisöödaks on silo. Jõusöödad: suure energiasisaldusega ja sisaldavad rohkesti toorproteiini. Veesisalduse järgi jaotatakse kontsentreeritud söötasid kuivadeks ja märgkontsentraatideks. Funktsionaalselt jaotatakse kontsentraadid energia ja proteiinisöötadeks. Kõige rohkem kasutatakse suure kuivainesisaldusega jõusöödakomponentidest odrajahu. Oder sisaldab rohkesti tärklist ja on seega valgurikas energiasööt. Kuid kasutatakse ka nisu ja kaera. Mahlakad söödad: saadakse eelkõige taimede maaalusest osast
Talle paigutamine koos utega individuaalsulgu (1,2 × 1,2 m) minimaalselt 12 päevaks;5. Terne andmine maosondiga, kui vaja.2 elupäeval:1. Talle identifitseerimine kõrvamärgiga või sälkimisega;2. Saba amputeerimine ja jäärtallede kastreerimine kummirõngastega;3. Talledele E vitamiini ja seleeni manustamine (kas suu kaudu süstlaga või süstimisega naha alla) NB! Hügieen Alates 10ndast elupäevast kindlustada talledele lisasöötmisala, kus söödetakse talledele jõusöödasegu (toorproteiini sisaldus 16%) kuni võõrutamiseni. 11.Tallede võõrutamine · Traditsiooniline 3-4 kuu vanuses · Varajane võõrutamine 1-1,5 kuu vanuses edasi jõusöödasegudega, kus toorproteiin 17 %. Võõrdetallede pidamine 1. Lühike nuum ca 2 kuud, seega 3 + 2 kuud, realiseerimine 5 või 6,5 kuu vanuses Peale võõrutamist ussitõrje ja tallede puhastele karjamaadele.Peamine karjamaarohi, jõusööt, ka alternatiivsöödad
normaalse söötmise juures) ning uted kaotavad kehamassi -> seepärast peavad uted olema enne poegimist heas toitumuses (3...3,5 palli). Vastasel juhul uted jäävad imetamisel liiga lahjaks ning ei suuda enne järgmist paaritusperioodi taastada toitumust. Tulemus ->üksiktalled · Kontsentraatide vajadus sel ajal kõrgeim · Rusikareegel: 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g jõusööta päevas · Jõusööt peab sisaldama 16-18% toorproteiini (peaaegu sama mis talledele) ja järelikult võib uttedele anda sama jõusöödasegu, mis talledele · Viimase aja uuringud on näidanud, et sama energia taseme juures aga madalama proteiini sisalduse puhul toodavad uted vähem piima ja kaotavad rohkem kehamassi · Vatsa võtavad mäletsejalistel seedimisest osa mikroorganismid, mis lõhustavad tselluloosi, tärklist, suhkruid. Viimasel ajal leitud, et piimatoodangu suurendamiseks vajalik anda rohkem proteiini kui mikroorganismidele vaja
8-nädalaste täielikult roogitud kanabroilerite tapasaagis moodustab 62...65%, koos söödavate siseelundite ja kaelaga aga 69... 70% tapaeelsest kehamassist. Umbes 75% kanabroilerite lihaste massist moodustavad rinna- ja jalalihased, olles lihakeha kõige väärtuslikumad osad. Teiste lihaliikidega võrreldes sisaldab kanabroileriliha rohkem valku, 20-22. Rasva on broilerilihas 4,5-10,5%, mineraalaineid 1,1-1,2%. Valges lihas on rohkem toorproteiini (23%) kui punases lihas (18-19%). Punases lihas on rohkem jällegi rasva (2,7-2,9%) kui valges lihas (0,5%). 100 g kanabroileriliha sisaldab 132-182 kcal energiat. Lihakeha keemilist koostist mõjutab vanus ja sugupool. Enamasti on vanemate kanabroilerite lihas rohkem rasva ja vähem toorproteiini. Broileriliha on skleroproteiinide väikese sisalduse tõttu eriti õrn. Valge liha oma suurema
Mikroobse proteiini süntees vatsas sõltub: · Proteiini hulgast söödaratsioonist · Proteiini lõhustuvusest eesmagudes · Mikroorganismidele kättesaadava energia hulgast Mikroorganismide proteolüütiline aktiivsus on suur, nad lagundavad proteiine sada korda enam kui tarbivad. Reaalselt piirab mikroobse proteiini sünteesi mikroorganismidele kättesaadava energia hulk. NH3- sisaldus sõltub: · Ratsiooni toorproteiini sisaldusest September-detsember 2008. a. · Proteiini lõhustuvusest vatsas · Ratsiooni energiasisaldusest Jne Mikrobiaalse proteiini sünteesi seisukohalt on optimaalne vatsavedeliku NH3-N sisaldus 3...5 mg/100ml 13% TP/kg kuivaines => NH3-N/ 100 ml Vatsas kasutamata ammoniaak imendub verre, see on väga mürgine aine. Verest liigub see maksa, kus see sünteesitakse karbamiidiks. Ammoniaak muudetakse karbamiidiks maksas, kulutades selleks ainevahetusenergiat.
Praktikas tähendab see, et vasikas peaks kasvama 650 grammi ööpäevas. Et vältida rasvumist, tuleb rangelt kinni pidada söötmisgraafikust, ega tohi näiteks peale haigust vasika söötmisega üle pingutada. Nendel vasikatel, keda söödetakse ainult piima ja koresöödaga, ei arene magu korralikult välja. Seepärast on kõrgekvaliteediliste konsentraatide - startersööda söötmine vasikatele äärmiselt oluline. Vasika startersööda toorproteiini sisaldus peaks olema 18-19 %. Vasika võõrutamine 8-10 nädala vanuselt. Võõrutamisega võetakse vasika ratsioonist piimasööt ja asendatakse see startersööda ja koresöödaga. Üleminek ei tohi olla järsk kuid sellega ei tohi ka venitada. Piima söötmine tuleks lõpetada kui vasikas on võimeline sööma kuni 2 kg startersööta päevas. Sellises vanuses vasikas on võimeline sööma starterit koguseliselt rohkem kui heina. Et saavutada vasika kiire
Prast õistsemise algust varua hulk kahaneb miinimumini. Heint. saagi suurus sõlt taime vanusest ja kasvu faasist. Haljasm saak suureneb alates võrsumise faasist ja saavutab max õisikute mood alguseks. Nt võrsumise faasis on rohu juurede kasv 50-60 kg/ha ja loomise faasi lõpul saame 150-300 kg/ha ööpäevas ja saagi suurus oleks arvuliselt 20-120t/ha. Kuivaine saak suureneb alates heint võrsumisest ja saavut max taseme õitsemise lõpul. Ja kuiva hulk on 6-15t/ha. Toorproteiini saak mis on 1-5t/ha on max tasemel sel ajal kui heintaimed on leherikkad st võrsumisest kõsumiseni ja pärast õisiku mood algab prot vähenemine ja prot tase langeb pärast õisiku mood 0,5% päevas. 72)Rohumaade tüübid Rohumaa tüüp ja iseloomustus Rohukamara tüüp Kestus N kg/ha kasutusviis aastates Lühiajaline majanduslikult 1) punase (roosa) 1,5-2 - niiteline
· Juurvilju kasutatakse loomasöödaks siiski suhteliselt vähe, sest nende kasvatamine on töömahukas. · Suhkrut tootvates maades on levinud suhkrutööstuse jääkide naturaalsete või granuleeritud suhkrupeedi lõikude söötmine loomadele. · Kontsentreeritud söödad · Kontsentreeritud söödad e kontsentraadid e jõusöödad on suhteliselt suure energiasisaldusega (üle 10 MJ/kg) ja sisaldavad rohkesti (üle 200 g/kg k a) toorproteiini. · Veesisalduse järgi jaotatakse kontsentreeritud söötasid kuivadeks ja märgkontsentraatideks. · Funktsionaalselt jaotatakse kontsentraadid energia- ja proteiinisöötadeks. · Sageli sisaldab kuivkontsentraat rohkesti nii energiat kui proteiini. · Kuivkontsentraatide (teravili, jahu, kaunviljad, srott, kuivpärmid jms) kuivainesisaldus võib ületada 75%. · Neid omakorda jaotatakse energia- ning valgurikasteks kuivkontsentraatideks.
üksiktalled · Imetava ute söötmine · Kontsentraatide (teravilja, jõusööda segu) vajadus sel ajal kõrgeim · Kuna teravilja kogus sõltub imetavate tallede arvust (kas utt üksiktallega, kaksik või kolmiktallega), siis peale poegimist tuleks uted rühmitada eraldi rühmasulgudesse · Rusikareegel: 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g jõusööta päevas · Imetava ute söötmine · Jõusööt peab sisaldama 16 % toorproteiini (peaaegu sama mis talledele) · Vaid teraviljadega saab 11-12% proteiini sisalduse · Järelikult selleks perioodiks peaks ratsiooni lisama energia-ja proteiinirikkamaid söötasid, mis ei lõhustuks vatsas ja mille proteiin imenduks peensooles · Sellisteks söötadeks on kuumpressitud koogid (rapsikook, linakook). Neid aga mahesöötadena ei ole võtta. · Proteiini sisalduse tõstmiseks sobib hernejahu söötmine · Poegimishalvatus e. hüpokaltseemia Põhjus:
annaabi.ee 
