keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele. Kuidas vabaneda stressist? Enamus inimesi arvab, et stressist on võimalik vabaneda vaid siis, kui tarbida alkoholi. Kuid kas nende arvamused peavad paika või leidub stressi leevendamiseks ka teisi võimalusi? Alkohoolne jook on uimastava ja sõltuvust tekitava toimega jook. See võib küll hetkeks kaotada stressi, panna inimest unustama tema probleemid, kuid selle mõju ei kesta igavesti ja toibudes leiab inimene end taas murede ahelikust, kuna ta pole mitte midagi ette võtnud. Et stressist vabaneda, tuleb probleeme hakata lahendama. Kuid enne seda tuleb maha rahuneda. Pingetest aitab meil vabaneda lõõgastumine ja ka looduses viibimine. Stressiga silmitsi seistes tuleb endale kinnitada, et sõbrad ja perekond saavad Sind toetada. Kuid samas ei tohiks kõiki probleeme korraga ära klaarida. Tuleb võtta aega. Kui probleemidele ei suudeta
Edgar Allan Poe "Kaev ja pendel" Mulle määrati surmaotsus. Olin minestanud. Toibudes hakkas mu hing taas tajuma liikumist ja heli- südame ägedat tuksumist ja tema löökide kõla kõrvus. Ja kohe meenub mulle kogu kohtuprotsess, lõplik otsus, minestus. Avasin kiiresti silmad. Mind ümbritses pimedus. Hakkasin vaikselt kõndima, et leida kuskilt valguskiirt. Liikusin ettevaatlikult, et mitte põrkuda vastu haukambri seinu. Sammude järgi tegin kindlaks, et kongi ümbermõõt on umbes viikümmend jardi (sada sammu). Ma komistasin ja kukkusin
Järgmise päeva hakul oli kogu pere hirmul ja teadmatuses. Peale hommikusööki tirises lauatelefon. Uurijad palusid, et pere linna tuleks. Politseijaoskonda sõitsid ema ja õeke, sest isa oli metsas jahil. Sõidu ajal purunes sõidukil rehv ja ema ning õde otsustasid jalgsi edasi minna. Tee suubus üle mäe ja läbi metsa. Keset metsa kuulsid nad järsku häält, mis kutsus neid enda juurde. Nad järgnesid sellele, ent kukkusid sügavasse lõksu. Kukkumisest toibudes nägid nad enda ees tunnelit. Käiku sisenedes, mulises kõrva ääres vedel magma. Mööda teeriba jalutades jõudsid nad raudukse juurde. Ukse kõrval seisis noolega silt, mis suunas kabelisse. Hoonesse jõudes lendas tütre ja ema suunas valge kleit. Kleiti vaadates kukkus laest alla suur kirves, mis lõikas pooleks nii Viivika kui Kadi. Kolmandal päeval tahtis Artur koidikul perega metsa piknikule minna. Aga ta ei leidnud pereliikmeid. Artur sõitis bussiga linna korrakaitsjate juurde
Nähes lõbutsevas Quiterias oma südamedaami Dulcinead, liitub Don Quijote temaga tantsus. Üldises pillerkaaris osalevad Lorenzo ja Camacho. Quiteria ja Basilio otsustavad nende eest põgeneda. Õilsameelne Don Quijote leiab ,et tema kui rüütli kohus on oma südamedaam päästa ja järgneb neile. Linnast lahkunud Quiteria ja Basilio on jõudnud veski juurde. Jälitajad lähenevad ning noored on sunnitud taas põgenema. Don Quijote püüab jälitajaid takistada ning saab viga. Toibudes leiab ta , et suurem haav on hoopis südames. Ilmub Amor, kes avab oma noolega Don Quijotele tee Dulcinea juurde tema kujutlusis. Don Quijote uinub ning talle kangastub Dulcinea õrnade õuedaamide keskel. Don Quijote jätkab armastust unistades teekonda. Samal ajal jõuavad Quiteria ning Basilio kõrtsi, kust leiavad eest oma sõbrad. Mercedesi ja Espada vahel areneb temperamentne ja kirglik dialoog. Kõrtsi saabuvad ka Lorenzo ja Camacho. Quiteria ja Basilio mõtlevad välja
MARGUS (Tiinat kandes): Oh jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) m i n a olen su tapja! TIINA (peaga jaatades): Jah! Ma tänan sind, Margus! MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes, meeleheitlikult): Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud veel küllalt! Nüüd olen ma sind ka veel püssiga lasknud!... (Nutab.) TIINA: Ära nuta, Margus! Sina sina ei ole ju süüdi!... Vellekesed!... Vellekesed olid näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis... (Toibudes ja igaühele otsa vaadates.) Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma... kus ma õnnelik olin! Ja... kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah, Margus, mul ei ole enam palju aega... Ma tänan sind! Kõige eest! See on minu viimane õnn... et sinu käsi minu viletsusele ja vaevale otsa peale tegi!...Margus, ma armastansin sind ja armastan sind ikka ja igavesti! (Tema silmad vajuvad kinni, kõne muutub sonimiseks.) Kus ma siis olen? Ema! Ema, ma olen ju jälle sinu juures
Esimene tähelepanuväärseim teos ilmus 1940. aastal näidend "Inglite taplus", mis pälvis ka Rockefelleri fondi preemia. Aastatel 1948 ja 1955 võitis ta Pulitzeri preemia teostega "Tramm nimega "Iha"" ja "Kass tulisel plekk- katusel". Tema näidendeid "Klaasist loomaaed" ja "Iguaani öö" premeeriti New Yorgi näitekirjanduskriitikute Circle Awards'iga. Tema hilisemad teosed polnud nii edukad ning tema halva tervise ja narkosõltuvuse tulemuseks oli närvivapustus, millest toibudes ta kirjutas romaane, esseid, luuletusi ning autobiograafiaid. Tennessee Williamsi näidendid, kus inimesed on tavaliselt omadega puntras, ei ole enamjaolt siiski täiesti trööstitud. Mingigi lootus kumab enamasti läbi kas väliste olude võimaliku muutuse, kaasinimese hoolivuse ja abikäe või inimese enda jõuvarude näol. Nii ka ,,Iguaani öös", kus peategelane Shannon heitleb ja viskleb sisekriisis nagu nurga taga köidikutesse seotud surma ootav
kõige raskematest olukordadest on võimalik välja saada, kui vaid piisavalt tahta. Paljud asjad ning momendid elus tunduvad tähtsusetud. Me ei väärtusta seda, mis meil on olemas ning ei oska hinnata ka inimesi enda ümber. Mõistame, kui palju meil tegelikult on vedanud, kui oleme kõik juba kaotanud. Paulo Coelho raamatus ,,Veronika otsustab surra" on kenasti väja toodud noore naise kannatused ning otsus kõigest loobuda ja endalt elu võtta. Ta pääseb surmast, kuid koomast toibudes teatatakse talle, et tal on jäänud elada vaid mõni päev. Veronika mõistab, kui palju üle tal on tegelikult tänulik olla ning tunneb nüüd, et ei soovi surra. See raamat õpetas mulle, et alles siis, kui olulised asjad ning armsad inimesed meie ümbert on kadunud, õpime me neid väärtustama. Ajalootundidest õpitakse fakte sündmuste kohta, mis on toimunud palju aega tagasi. Kahjuks aga ei saa me seal teada, mida tundsid tegelikult inimesed, kes neid ise üle elasid. On
pikemates teostes tagasi tuli. Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol. Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusmotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud. Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve olustikud, loodusmotiivid ja inimesed olulisel kohal .1919
päeva olnud ,mis tuletab mulle meelde ,kas teil süüa on?'' Kui Andrus oli söönud ,küsisid mehed ,et kas oli see teenija,kellelt Heinrich sedeli sai. Andrus ütles ,et see oli tema kihlatu Maria Tuul. Nüüdläksid kolm meest Mariat külastama,et Andruse leidmisest teatada. Kui Maria Andrust nägi oli ta õnnelik ja tunnistas üles,et õhtul hilja majas tulesid kustutades oli teda rünnatud ja tahetud kägistada. Enesekaitseks oli ta haaranud laualt paberinoa ja löönud ründajat. ''Toibudes märkasin,et olin tapnud oma peigmehe. Ma olin suures shokis ja mõtlesin ,et miks Andrus mind tappa tahtis. Ma ei suutnud sellest kellelegi rääkida!'' seletas Maria nuttes. ''Ma nägin pärastlõunal ,kuidas Andrus lohistas midagi rasket vanasse keldrisse. Aga see ei olnudki Andrus ,vaid hoopis maskeeritud teener Mark.'' Mehed said aru naise olukorrast,see oli enesekaitse ja ei kuulunud mõrva alla.Talle süüdistust ei esitatud.
uuelaadse ümbritseva tajumise poolest. Kirjanik sõitis läbi raskuste raha laenates ennast ravima Kaukaasiasse Punasele Lagedale, kus sündis hulk miniatuure, mille loomiseks Punase Lageda ilus ümbrus inspiratsiooni pakkus. Tammsaare oli Punasel Lagedal 1912. aasta märtsist 1913. aasta suveni. See ainus välisreis (rohkem kirjanik oma elu jooksul Eestist ei lahkunud) jättis talle sügavaid jälgi ja rikkalikult muljeid. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud esialgu võimalik. Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve
Käib ka mõrvapaigas, kus töölised korterit korda seavad, küsib, kus veri on nng karjub, et teda jaoskonda viidaks. Sealt lahkudes avastab ta hobusekapjade all puruks trambitud Marmeladovi, kellega on varem baaris kohtunud, viib mehe koju, kus Marmeladov sureb. Raskolnikov lubab Marmeladovi tiisikusehaiget naist Katerina Ivanonvat ja tema lapsi aidata, annab neile raha. Kodust leiab Raskolnikov eest oma ema Pulheeria Ivanovna ja õe Dunja, keda ta mitu aastat näinud pole. Mees minestab, toibudes ajab kõik inimesed oma toast välja. Razumihhin armub Dunjasse, kuid ei julge seda tunnistada. Hiljem nõustub Raskolnikov ema ja õega kohtuma. Dunja saab kirja Luzinilt, et ta ei tohi oma venda nende järgmisele kohtumisele kaasa võtta, kuid too otsustab peigmehe käsku ignoreerida. Raskolnikovi külastab Marmeladovi tütar Sonja, kes meest oma isa matustele kutsub, tundes tohutut piinlikkust oma madala seisuse ja sündsusetu töö pärast (teenib raha prostituudina).
hiljem pikemates teostes tagasi tuli. Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol. Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusmotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud. Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on
MARGUS (Tiinat kandes): Oh jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) m i n a olen su tapja! TIINA (peaga jaatades): Jah! Ma tänan sind, Margus! MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes, meeleheitlikult): Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud veel küllalt! Nüüd olen ma sind ka veel püssiga lasknud!... (Nutab.) TIINA: Ära nuta, Margus! Sina sina ei ole ju süüdi!... Vellekesed!... Vellekesed olid näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis... (Toibudes ja igaühele otsa vaadates.) Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma... kus ma õnnelik olin! Ja... kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah, Margus, mul ei ole enam palju aega... Ma tänan sind! Kõige eest! See on minu viimane õnn... et sinu käsi minu viletsusele ja vaevale otsa peale tegi!...Margus, ma armastansin sind ja armastan sind ikka ja igavesti! (Tema silmad vajuvad kinni, kõne muutub sonimiseks.) Kus ma siis olen? Ema! Ema, ma olen ju jälle sinu juures! Kust ma
Mõnel äärmuslikul juhul viib depressiooni enesetapuni. Seepärast tuleb teil meeles pidada, et enamikul juhtudel on depressioon edukalt ravitav. Paljud depressiooni käes vaevlejad tunnevad meeletut lootusetusetunnet ning usuvad: "See depressioon ei lõpe kunagi... Miski ei aita." Lootusetus ise on depressiooni tavaline sümptom. Seepärast pidage meeles, et see tunne või veendumus ei ole fakt. Minu hiljutine patsient Arthur oli üle elanud äärmiselt raskekujulise depressiooni. Sellest toibudes ütles ta: "Mustas masenduses olin täiesti veendunud, et mul pole enam lootust. Keegi poleks suutnud mind uskuma panna, et ma saan sellest depressioonist jagu. Lootusetus tundus nii ehtne. Jumal tänatud, et ma endale otsa peale ei teinud, sest nüüd on minuga kõik korras." See on tüüpiline juhtum. Depressioon võib varjutada tulevikku otsekui must loor, kuid ärge unustage, et lootusetus on sümptom, mitte fakt. Kust abi otsida?
maokaelas. Väga raske operatsioon õnnestus siiski, kuid jättis jälle jälje kogu eluks kirjanik pidi elu lõpuni rangelt jälgima, mida sööb, piisavalt liikuma ja puhkama. Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud esialgu võimalik. Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem,
meeldisid raudmeeste kombed. Nad hakkasid körti ja leiba sööma. Linda oli aga selle vastu. Ta tahtis elada metsas, süüa liha. Linda käis metsas jalutamas ja kohtas ühte karu. Karud olid tol ajal naistele armukesteks. Kui isa viljalõikuselt naases, leidis ta karu oma voodist. Isa oli ussisõnad unustanud ja hakkas karu peale hoopis saksa keeles karjuma. Karu ei mõistnud teda, läks segadusse ja hammustas isal pea otsast. Kuna karud olid tavaliselt rahulikud loomad, siis õnnetusest toibudes hammustas karu enese karistuseks riista ära ja põgenes metsa. Ema süüdistas end isa surmas ja otsustas metsa tagasi kolida. Leemet oli siis aastane. Ema võttis kaasa kaks hunti, kellelt piima lüpsti. Läheduses elas ka ema vend Vootele. 3. Leemet oli aga uudishimulik ja otsustas teise metsas elava poisi Pärtliga külaelu vaatama minna. Viimasel ajal olid kõik külla elama läinud. Külas kohtasid Leemet ja Pärtel endavanust tüdrukut Magdaleenat. Tolle isa oli külavanem Johannes
Ühel ööl nägi ta unes Buddhat ja rõõmustas selle üle nii, et andis endale tõotuse palvetada päevad ja ööd läbi, sulgemata silmi. Koos oma kaaslastega palvetas ta pikki päevi ja öid. Ta pidas unele kaua vastu. Ent üleväsinuna uinus ta ükskord raskesti. Ärgates vihastas Darrama enese peale ja et silmad enam ei sulguks, lõikas ta ära oma silmalaud ja viskas need maha. Ärritusest veidi toibudes märkas ta, et silmalaugude kukkumise kohale oli kasvanud väike õrnade lehtedega roheline põõsake. Jumalikust imest võlutuna noppis ta põõsalt lehe ning puudutas sellega kombekohaselt otsaesist, huuli ja keelt. Ta tundis tugevat värkendavat erutust, mis voolas tema liikmetesse ning tegi selgeks vaimu. Mitte kunagi varem polnud ta tundnud midagi sellist. Ka tema kaaslased toimisid Darrama eeskujul ning tundsid jumaliku taime imettegevat mõju
Nad hakkasid körti ja leiba sööma. Linda oli aga selle vastu. Ta tahtis elada metsas, süüa liha. Linda käis metsas jalutamas ja kohtas ühte karu. Karud olid tol ajal naistele armukesteks. Kui isa viljalõikuselt naases, leidis ta karu oma voodist. Isa oli ussisõnad unustanud ja hakkas karu peale hoopis saksa keeles karjuma. Karu ei mõistnud teda, läks segadusse ja hammustas isal pea otsast. Kuna karud olid tavaliselt rahulikud loomad, siis õnnetusest toibudes hammustas karu enese karistuseks riista ära ja põgenes metsa. Ema süüdistas end isa surmas ja otsustas metsa tagasi kolida. Leemet oli siis aastane. Ema võttis kaasa kaks hunti, kellelt piima lüpsti. Läheduses elas ka ema vend Vootele. 3. Leemet oli aga uudishimulik ja otsustas teise metsas elava poisi Pärtliga külaelu vaatama minna. Viimasel ajal olid kõik külla elama läinud. Külas kohtasid Leemet ja Pärtel endavanust tüdrukut Magdaleenat. Tolle isa oli külavanem Johannes
Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud. Huntide kirglik ulumine kõlab tema kännul). Mis see siis on? (Nagu tahtmatult tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni. Huntide kisa kajab kaugemale ära.) MANN (jookseb karjudes tagakambrisse). Hunt! Hunt! Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud. JAANUS {kõigepealt toibudes). See on tema laps! PERENAINE. Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees! Kõik kogunevad lapse ümber, see vaatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. Mann piilub aralt ukse vahelt ja vanaema kobab lähemale. PEREMEES {on püssi ära pannud ja lapse ette astunud). Kas sa huntide käes olid ja parajasti veel pääsesid? Laps vaatab temale otsa, ega vasta midagi. PEREMEES {õrnalt). Kas sa ei mõistagi kõnelda? Laps nagu enne. PERENAINE. Mis su nimi ka on?
Nad hakkasid körti ja leiba sööma. Linda oli aga selle vastu. Ta tahtis elada metsas, süüa liha. Linda käis metsas jalutamas ja kohtas ühte karu. Karud olid tol ajal naistele armukesteks. Kui isa viljalõikuselt naases, leidis ta karu oma voodist. Isa oli ussisõnad unustanud ja hakkas karu peale hoopis saksa keeles karjuma. Karu ei mõistnud teda, läks segadusse ja hammustas isal pea otsast. Kuna karud olid tavaliselt rahulikud loomad, siis õnnetusest toibudes hammustas karu enese karistuseks riista ära ja põgenes metsa. Ema süüdistas end isa surmas ja otsustas metsa tagasi kolida. Leemet oli siis aastane. Ema võttis kaasa kaks hunti, kellelt piima lüpsti. Läheduses elas ka ema vend Vootele.3. Leemet oli aga uudishimulik ja otsustas teise metsas elava poisi Pärtliga külaelu vaatama minna. Viimasel ajal olid kõik külla elama läinud. Külas kohtasid Leemet ja Pärtel endavanust tüdrukut Magdaleenat. Tolle isa oli külavanem Johannes
Nad hakkasid körti ja leiba sööma. Linda oli aga selle vastu. Ta tahtis elada metsas, süüa liha. Linda käis metsas jalutamas ja kohtas ühte karu. Karud olid tol ajal naistele armukesteks. Kui isa viljalõikuselt naases, leidis ta karu oma voodist. Isa oli ussisõnad unustanud ja hakkas karu peale hoopis saksa keeles karjuma. Karu ei mõistnud teda, läks segadusse ja hammustas isal pea otsast. Kuna karud olid tavaliselt rahulikud loomad, siis õnnetusest toibudes hammustas karu enese karistuseks riista ära ja põgenes metsa. Ema süüdistas end isa surmas ja otsustas metsa tagasi kolida. Leemet oli siis aastane. Ema võttis kaasa kaks hunti, kellelt piima lüpsti. Läheduses elas ka ema vend Vootele.3. Leemet oli aga uudishimulik ja otsustas teise metsas elava poisi Pärtliga külaelu vaatama minna. Viimasel ajal olid kõik külla elama läinud. Külas kohtasid Leemet ja Pärtel endavanust tüdrukut Magdaleenat. Tolle isa oli külavanem Johannes
Mõnel äärmuslikul juhul viib depressiooni enesetapuni. Seepärast tuleb teil meeles pidada, et enamikul juhtudel on depressioon edukalt ravitav. Paljud depressiooni käes vaevlejad tunnevad meeletut lootusetusetunnet ning usuvad: "See depressioon ei lõpe kunagi... Miski ei aita." Lootusetus ise on depressiooni tavaline sümptom. Seepärast pidage meeles, et see tunne või veendumus ei ole fakt. Minu hiljutine patsient Arthur oli üle elanud äärmiselt raskekujulise depressiooni. Sellest toibudes ütles ta: "Mustas masenduses olin täiesti veendunud, et mul pole enam lootust. Keegi poleks suutnud mind uskuma panna, et ma saan sellest depressioonist jagu. Lootusetus tundus nii ehtne. Jumal tänatud, et ma endale otsa peale ei teinud, sest nüüd on minuga kõik korras." See on tüüpiline juhtum. Depressioon võib varjutada tulevikku otsekui must loor, kuid ärge unustage, et lootusetus on sümptom, mitte fakt. Kust abi otsida?
juua armastas ja et ta võõramaa jõukate kedanikkude elulaadi omaks oli võ|jiud. Söömise ajal tuli sepale vangistatud munk jälle meelde. Kõhe võttis ta ise laualt niipalju toitu ja jooki, et kolm meest küllalt oleksid saanud, ja läks vangi vaatama. Sepapaja uksest sisse astudes põrkas ta kohkudes tagasi ja laskis kausi ning kännu puruks kukkuda. Munga kõrge kuju seisis keset sepapada; tugevad sidemed näisid ta käte ja jalgade küljest nagu ara sulanud olevat. Oma kohmetusest toibudes kähmas sepp kõhe munga käsivarrest kinni, et mees põgenema ei pääseks. «Mil viisil oled sa oma käed ja jalad lahti saanud?» hüüdis sepp. Munk vahtis talle pilklikult naeratades otse silmi ja ütles tasase häälega: «Ära keela mind põgenemast!» «Kes kurjategijat põgeneda laseb?» «Ma ei ole midagi kurja teinud.» «Oled vist kogemata mõne kurjategija nägu ja tema pähe lõksu läinud, vaene talleke,»
Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega. «Andke vaesele, halastage!» See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud. Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi. Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars, mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas. «Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?»
annaabi.ee 
