Tippsport- võlu või valu? (0)

Tippsport - võlu või valu?
Tippsport on võistlusspordi kõrgeim aste, millele pürgib iga suurte unistustega sportlane. Tippspordis on osalejal eesmärk jõuda peamiselt rahvusvahelisele tiitlivõistlusele ning võita medal ja tuua au ja kuulsus oma kodumaale . Kristina Šmigun on 1 inimene 2%-st elanikkonnast, kes tegi selle ära. Kristina võitis oma sportlaskarjääri jooksul Eestile ja iseendale mitmeid medaleid, millest kõige tähtsamad on 2 olümpiakulda ja üks hõbe. Tal olid kindlad eesmärgid, enesedistsipliin, õiged eeskujud ning unistused, mille ta raske töö ja vaevaga ellu viis. Tänapäeval võib tunduda, et mis see jooksmine , palli viskamine või suusatamine nüüd ikka on, et see on lihtsalt sport, kuid tegelikult on tippsport hoopis midagi muud, kui paljud inimesed arvavad . Kristina Šmigun on oma elululooraamatus jutustanud Jaan Martinsonile oma elust loo, kuidas üks väike tütarlaps otsustas saada tasemel suustajaks, lihtsalt sellepärast, et ta tahtis ning missugused takistusi ning helgeid hetkeid ta sel raskel ja pikal teel kohtas.
Tippspordil on palju häid kui ka halbu külgi. Kristina Šmigun on oma päevikusse kirjutanud 12.aastasena: „Äratus. Läksime oja äärde pesema. Tegime metsatööd. Hommikune trenn: jooksuga kuus kilomeetrit Otepääle, tund sõitu rullidel, jooksuga tagasi. Õhtupoolikul matk Apteekrimäele, seal kaks ringi ja jooksuga tagasi: kokku 13 km. Siis tegime veel tööd ja läksime magama. Oli tore päev!“ Juba noore tüdrukuna teadis, et eesmärkide saavutamiseks peab olema positiivne ning ei tohi alla anda. Tippspordi üks varjukülgi on asjaolu, et pettumus on kerge tulema, kui on suur hirm kaotuse või läbipõlemise ees. Kristinast on eelnevalt artiklites jäänud tunne, kui ta oleks justkui raudne leedi, keda ei kõiguta ükski halb sõna või tagasilöök. Kristina tunnistas oma hirmu, mis oli enne maailmameistrivõistlusi või olümpiat, sest tippsport on ikkagi enese ohverdamine ning kui see tulemusi ei too, siis on pettumus kerge tulema. Kristina tõi välja, et ta on tundnud kuidas võistlusel on vaimu tapvad pinged , must, närtsinud masendus ja väga tihti põrumine.
Tervisesport on lihtne- ei ole vaja nii palju aega ega raha, pühendumust ega soove, kuid tippspordi valu on ka asjaolu, et see neelab tohutult raha. Sportlaskarjääri algus on harrastajatele sageli väga kallis, kui ei ole veel sponsoreid ega pangaarvele laekuvaid auhindu. Kuid kui tulemused paranema hakkavad, hakkab ka elu ilusamaks muutuma. Pärast Thunder Bay maailmameistrivõistlusi hakkasid Kristinal ja tema perel „rahakraanid avanema“, nagu ta seda ise nimetas. Nimelt said nad esimese sponsorauto Toyota ning 1997.aastal päris oma maja. Kuid ajad ja inimesed võivad muutuda ning maailmas ei valitse alati õiglus . Võiks ju arvata, et tippsportlasi kannavad ametnikud alati kätel, kuid see ei ole nii. Alati leidub tegelasi, kes arvavad, et sportlane on nende ja alaliidu jaoks, mitte vastupidi. Nii oli ka Kristinal, nimelt ei tahetud tunnistada, et tema suure ja raske töö- treenimisega tegeleb tema isa. Isalt võeti au ära. 2003.aastal, kui Kristina oli võitnud MMilt kulla, kaks hõbedat ja pronksi valiti aasta treeneriks Mati Alaver, kelle üks õpilane võitis hõbeda, teine jäi medalita. Kolm aastat hiljem pärjati Kristina parima naissportlase tiitliga ning tema isa Anatoli Šmigun valiti parimaks treeneriks. Kristina lausus , et kui ta isa ei oleks saanud auhinda, oleks ta suure skandaali korraldanud. Lisaks proovisid mitmed ametikud üle astuda lepetest, soovidest ja probleemide lahendamisest. Mõnel hetkel astuti talle lihtsalt peale, kuid Kristina ei andnud alla. Ta rühkis edasi ning tänu oma enesekindlusele, jättes taha kõik löögid ja jõudis tippu.
„Võimas! Tunnen , et olen väikese rahva suur kangelane. Tunnen, et neile, kes elavad sel täpikesel, mis gloobusel vaevu silma paistab, on minu unistuse täitumine sama oluline kui mullegi. Olen andnud neile usku, lootust ja armastust.“ Kristina oli õnnelik peale oma triumfi Torino olümpiamängudel. Ta oli selle ära teinud, ning tunded olid ülevad. Tippspordi võlu on Kristina näitel see kui sa oled ise enda üle õnnelik, sul on hea tunne ning püstitatud eesmärgid saavad täidetud.
„Huligan ja langen lumele. Liigutan käsi ja jalgu. Olen seesama väike tüdruk, kes kunagi ammu lumeinglit tegi. Nüüd aga olümpiavõitjana. Tänan endamisi maailma ja taevast ja kõiksust. Kristina unistus on viimaks täitunud.“ Tippsport on väljakutse, oma võimete proovilepanek ning eneseteostuse üks vorme. Tippsport on asi, mis ei ole tavalisele inimesele kättesaadav ning milleni jõuavad väga vähesed treenides inimvõimete piiril . Ühegi sportlase elu ei koosne kunagi ainult võitudest. Tippsport on kui soolane ja magustoit koos ühel taldrikul , kus soolast toitu ehk valu on rohkem ja magusat võlu vähem. Inimesed söövad vähemalt õhtusöögiks alati magusat ja soolast, üks ei ole kunagi teiseta. Nii on ka tippspordiga, võlu ja valu käivad alati käsikäes, igal inimesel erinevas vahekorras.