Teo-deontoloogia (1)

TEO- DEONTOLOOGIA
 
Deontoloogiline ehk teatud kohustuste või reeglite või normide täitmisel põhinev eetika . Kesksed mõisted on tegu ja normid ja siit sugenevad teodeontoloogilised ja reeglideontoloogilised süsteemid. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehk kohusetundest. Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe . Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed .
Kohuse- eetikas eeldatakse, et tegu on hea, kui see on kooskõlas normiga ning ei ole paratamatus seoses teo tagajärjega. Siin tehakse panus käitumise subjekti enda omadustele ja võimetele.
Iga tegu on moraalses mõttes unikaalne ja mingite üldiste põhimõtete rakendamine on küsitav. Inimene peab ise selgusele jõudma, mis on õige, mis mitte.
Teodeontoloogia alavormiks on intuitsionism, mille kohaselt on otsustajaks intuitsioon või südametunnistus.
Teodeontoloogilsed teooriad näevad iga tegu kui unikaalset eetilist olukorda ja usuvad, et meie ise peame igas olukorras otsustama, mis on õige ja väär, lähtudes oma südametunnistusest.

• Siinkohal aga kohe esimene asi oleks see, et kõik inimesed on ju erinevad, seega ka moraalinormid ja südametunnistused on erinevad. Kõiki ei saa üheselt võtta.
  

On kaht tüüpi teodeontoloogilist eetikat: intuitsionism ja detsiosinism. Esimesed usuvad, et me peame igas olukorras küsima nõu oma südametunnistuselt, teised, keda kutsutakse ka eksistentsialistideks, ususvad, et mingit moraalselt õiget vastust polegi olemas, kuni meie ise ei otsusta, mis on õige ja mis on väär. Selle määrab otsus. Sellisel seisukohal oli eksistentsialist J-P Sartre.
Teodeontoloogiline eetika väljendub näiteks Durhami piiskopi Joseph Butleri kuulsates moraalijutlustes:
Kui ükskõik milline lihtne aus mees enne mingi teo ettevõtmist endalt küsib: kas see, mis mul on kavas, on õige või väär?[...] Ma ei kahtle mitte kõige vähematki, et see küsimus saab vastatud tõele ja voorusele meelepäraselt peaaegu ükskõik millise õiglase inimese poolt peaaegu ükskõik millises olukorras.
Butler uskus, et meist igaühel on südametunnistus, mis suudab kindlaks teha õige ja väära igas olukorras. Intuitsioon ütleb meile neid asju, mis on õged ja väärad, meil pole vaja üldisi reegleid, reegleid ju nagunii rikutakse. Hinnangu aluseks on moraalne taju.

• Inimeste moraalikoodeksid on erinevad. Kui on ühiskonnas üldised reegid ja tavad paika pandud, ja meile kõigile on teada, mis on õige ja vale ja vanemad on väiksest saati õpetanud, et valetamine ja varastaminene jms tegemine on paha ja karistatav , siis ometigi on ikkagi ju inimesi niisuguseid, kelle jaoks ka need kõige lihtsamad elementaarsemad reeglid ei kehti. Nad teevad ikka halbu tegusid, mõtlevad kurjalt ja samas saavad ka selle eest karistada , teades ise, et halba tegu toime pandes võivadki ja saavadki nad karistuse, kui vahele jäävad, kui ei jää, siis mina sellest aru ei saa, mida ütleb nende südametunnistus, kui nad on toime pannud näiteks varguse, kas saaks veel jääda rahulikuks ja leida eneses hingerahu. Minu meelest siin ongi see, et puudub südametunnistus, nendel inimestel ei olegi seda ja seega nad ei olegi adekvaatsed määratlema mida nad teevad, kas nende tegu on halb või on hea, sest nad ise ka seda ei tea.
  
• Siinkohal ongi see, et ma nõustun Butleriga, et südametunnistus teeb õiged otsused, aga mitte kõigi südametunnistus, selline teooria kehtib vaid niisuguste inimeste kohta, kellel südametunnistus, kohusetunne , moraalitaju olemas on. Me ei saa näiteks teise inimesega vaielda, kelle arvates on näiteks konkreetne moraaliakt lubatav v. Siis on see tegu väär. Siin saab süübida vaid omaeneset südametunnistuste põhja, kuna abordiaktidelgi on erinevad põhjused, mille pärast seda üldse teostatakse, eelkõige vb. Oleks vaja ka kindlaks teha põhjused.