3. pierrot ja juan tülitsevad charlotte pärast 4. juan õhkab õnnest 5. charlotte ja mathurine vaidlevad, kumma don juan lubas ära võtta 6. sganarelle haletseb tütarlapsi ja käsib neil mitte oma isandat uskuda 7. sganarelle hakkab isanda kohta tõtt rääkima, aga kui juan tuleb, hakkab hoopis kiitma 8. don juan saab teada, et kaksteist ratsameest on tal kannul 9. juan lahkub, palub neiuddel end oodata 10. don juan käsib teenril enda riided selga panna, et kavalusega sõjamehi petta 1. arstiriietes teener ja reisiülikonda maskeeritud juan arulevad usu üle 2. kohtuvad metsas sandiga, kes luidoori teenimiseks pole nõus vanduma 3. don juan tõttab appi mehele, keda kolm meest ründavad nind teda saadab edu 4. don carlos räägib, et otsib don juani 5. don alonso tunneb juani ära, don carlos lubab juanile ühe päeva 6. juan käsib teenril komtuuri kuju õhtusöögile kutsuda, kuju noogutab vastuseks 1
maha. Hiljem tuli don juan ja küsis et kas see ei olnud Gusman kellega teener äsja räääkinud oli teener ütles et oli nagu jah ja hakkas talle ette heitma seda et ta koguaeg naisi petab ja arvas et jumal paneb neile mõlemalt needuse kunagi peale. natukese aja pärast tuli ka elvira kes ol iväga solvunud et Juan oli tema eest põgenenud ja ütles et juan on maailma kõige hullem inimene kes ei suuda isegi enda õigustamiseks midagi välja mõelda ja käseb teenril enda eest rääkida. Pierrot räägib oma tüdrukule Charlottele kuidas ta oli vedanud paksuga kihla 5 krossi peale et ta näeb meres mehi. Ja oligi nii meres olid mehed kelle Pierrot koos paksu sõbraga välja aitasid ja lasid ena lõkke ääres kuivatada. Üks neist oli üleni kullatud riided , kes ei olnud keeegi muu kui don juan kes ka kohe hakkas charklottele külge ajama ja palus ta kätt ja ajasi igasugust mesijuttu. Charlotte ei olnud kül lloll aga juan suutis ta ära moosida
Siis tuli Gerassim oma toast välja ja andis Tatjanale punase paela ja Tatjana suudles temaga kolm korda. See andis vene usu järgi õnne. Kord leidis Gerassim veest ühe koera ja kasvatas ta suureks ja kuulekaks. Kord nägi perenaine koera ja lasi ta tuppa tuua. Koer polnud aga sellega harjunud ja hakkas perenaise peale urisema. Samal õhtul oli üks kodutu mõisahoovi magama jäänud ja Mumuu hakkas tema peale haukuma. Sellepeale ärkas perenaine üles ja käskis teenril koerast lahti saada. Teener viis ta ühe mehe kätte, kes hoidis koera nädal aega kinni. Samal ajal märkas Gerassim, et koer on kadunud. Kui koer tagasi tuli sai ta aru, et keegi oli koera vahepeal ära varastanud ja nüüd Gerassim proovis teda varjata ja hoidis koera terve päeva toas. Kuid kui Gerassim välja oli läinud hakkas Mumuu niuksuma. Kuna mõisaelanikud märkasid seda, siis käskisid nad Gerassimil koera ära tappa. Ta lubas seda teha ning kõik
I Novell Novell jutustab kuidas Orettal oli vaja minna lossist ühte kohta,teekond oli pikk,seega üks aadlimeestest pakkus Orettale kohta oma hobuse seljas.Aadlimees hakkas jutustama üht novelli,mis tal välja ei tulnud.Ta eksis nimedes ja kordas sõnu.Lõpuks ei kannatnud Oretta seda ja leidis vabanduse,et saaks aadlimehe vaikima panna.Aadlimees mõistis oma viga. II Novell Jutustab pagar Gist,kellel oli imehea vein.Ta kutsus Geri ja tema saadikud veini jooma.Hiljem käskis Geri ühel oma teenril Cisti käest veini tuua,teener võttis kaasa vales suuruses pudeli.Cist ei andnud veini ,sest see ei olnud tavaline lauavein kuid hiljem loovutas kõik veini Gerile. III Novell Kuningas Roberto saabus marssalina Firenzesse,kus hakkas talle üks naine meeldima.Tal õnnestus magada naisega valeraha eest.Pärast seda tuli tal taluda linna elanike põlgavaid pilke.Hiljem ütles Nonna midagi sellist mis panid nad mõlemad ( piiskopi ja marsalli) vait.Mõlemad tundsid endid puudutatud olevat.
Don Juani isa don Luis loeb talle moraali tema kõlbmatu elu kuid don Juan osava sõnamehena ajab tal pea sassi ning kohta ning don Juan valetab, et võtab teda kuulda, kuid tema Sganarelle saab tema nurjatud eluviisist mingil moel aru. lahkudes soovib isale surma. 2. Don Juan ei oska ise midagi donja Elvirale lahkumise 9. Donja Elvira tuleb don Juanile rääkima oma kestvast põhjenduseks öelda ning palub seda oma teenril teha, kes ei armastusest ning soovitab tal oma eluviisist loobuda ning saa aga sõnu suust ning lõpuks väidab don Juan et oli vale hukatust vältida. Don Juan näeb aga naist ainult naisena otsus abielluda nii rutakalt ning et tema armastus sai otsa (erutavalt) ning oli näha, et donja Elvira öeldu ei avaldanud (valetas). mitte mingisugust mõju. 10
Mina arvan et saatus on ette määratud ja seda ei saa väga palju muuta , kui ainult mõnda pisidetailid veidike paremaks lihvida. Sama oli ka Oidipusega. Ta oli täiesti jäetud saatuse meelevalda. Tekib küsimus, kas Oidipus oli ise selles süüdi ? Teeba linnas, kuningas Laiose naisel Iokasterile, sündis poeg. Peagi kuuleb Laios ,et ta enda poeg tapab ta ja heidab emaga ühte . ??? Peale selle jutu kuulamist lasi ta Lokasteri poja ära tappa. Laios käskis oma teenril viia laps Kurintose mäele surema . Laiose teener andis selle lapse talumehele ja läks Korintose mäele. Talumehel läks süda hardaks ning ta ei suutnud last sinna surema jätta. Talumees andis lapse hoopis Korintose karjuse kätte , kes selle lapse Korintose kuningale viis. Korintose kuningas oli ilma lasteta ja ta võttis kingitud lapse meeleldi vastu. Polybos pani poisslapsele nimeks Oidipus ja kasvatas ta Korintose printsiks.
armsama surma pärast ning leidis, et on parim, kui ta heidab mehega ühte, mistõttu tegi neiu endale mürgiga lõpu. Tänapäeval leidub inimesi, kes petavad või on petnud oma kaaslast ning armastatut, samamoodi tegid inimesed 14.sajandil. Neljandas loos ei pööranud elatanud jahimees Nicostrato oma naisele Lidiale erilist tähelepanu, kuna tal oli kalliks saanud jahikull. Lidia oli küll solvunud, kuid leidis lahenduse ja lasi Pirrol, nende teenril, ennast lõbustada. “Dekameronis” suheldi küllaltki palju naabritega, mis on 21.sajandi eluolu ja inimeste juures sarnane. Terve etenduse põhjal oli mitme loo vältel naabri rollis Rita Carapresa, kes vahepeal nii tüütas kui ka aitas oma kõrval elavat rahvast, mis meenutab tänapäeva naabritega suhtlemist. “Dekameron” oli minu arvates väga ootamatult koomiline etendus, sest enamus sündmused,
kutsusid mäejumala Tmolose vahekohtunikuks. Paan mängis barbaarse laulukese, kuid Apollon jumaliku meloodia. Tmolos hindas rohkem Apolloni laulu, kuid metsaserval seisnud Midas ütles, et talle meeldib Paani lauluke rohkem ja kui tema seda arvab, siis peavad kõik nii arvama. Siis nõidus Apollon talle eeslikõrvad, et ta tulevikus "veel paremini kuuleks". Midas mässis pea paksu turbanisse, aga lõpuks kasvasid ta juuksed liiga pikaks ja ta pidi teenri neid lõikama kutsuma. Ta ei lubanud teenril kellelegi rääkida, et tal eeslikõrvad on. Teenrile oli see aga liiga raskeks koormaks ning ta kaevas augu ja ütles saladuse sinna sisse. Hiljem kasvasid sinna kõrkjad ja tuules sosistasid need: ,,Kuningas Midasel on eeslikõrvad". Tantalos Tegelased: Tantalos, Zeus, Demeter, preester, Pelops, teised jumalad. Lüüdias valitses vanal ajal ülirikas kuningas Tantalos. Ta oli kutsutud isegi jumalate õhtusöökidele. Ta arvas, et ta on jumal, aga siiski teadis, et ta pole surematu. Ta ei
VIIES STSEEN Neiud tõestavad veelkord oma lollust. Räägivad Gorgibusi taga, et kui ebaintelligentne ta on. Milline vaimupimedus jne. KUUES STSEEN Marotto teatab, et üks poiss palub luba neiudele külla tulla. Madelonile ei meeldi, kuidas teener temaga räägib. Naisele on see talumatu, et teener ei suuda rääkida nagu mingi õukondlane. Poiss kes külla tuleb nimetab, end markii de Maskariiks. Neiud on ähmi täis, paluvad teenril kaunitaride nõuandjat ( = peegel) tuua. Teener on täiesti nõutu. SEITSMES STSEEN Mascarille, kaks meest kandetooliga Mehed kannavad markii porist läbi, markii enda pideva sõimu saatel. Kuk mehed raha küsivad, annab Mascarille kandjale kõrvakiilu, tema n.-ö. häbematuse eest. Kui mees ühe kandepuu haarab, muutub Mascarille jutt ning viskab neile paar kopikat. Ütleb, et talle õigel ajal järgi tullakse, kuna peab jõudma tagasi Louvre´i kuninga magamamineku tseremooniaks.
andis ning vastuseks sain, et hukkamiseks. Laios olevat saanud Delfi oraaklilt ettekuulutuse, et ta enda laps ta kord surma saadab ning selle hirmul ta hülgaski oma lapse. Karjus olevat aga kaastundest lapse hoopis saadikule - tollaegsele teisele karjusele - andnud. Olin täiesti meeleheitel. Kogu tõde oli välja tulnud. Mina olingi tapnud omaenda isa. Tormasin ahastuses kohe lossi Iokaste juurde. Tema toa juurde jõudes aga avastasin selle lukust ning seest kostis karjeid. Käskisin oma teenril kohe mõõga tuua, millega ma siis ukse lahti murdsin. Naise tuppa sisse pääsedes aga oli juba hilja - ta rippus silmus kaelas laest. Ma karjatasin lausa hirmust ning võtsin koheselt ta laiba alla. Ma ei suutnud mõelda. Haarasin siis naise kleidilt kuldsed preesid ning puurisin need oma silmadesse. Tunnid hiljem, kui ma lossist väljusin ootas mind Kreon. Ma ei julgenud temaga rääkidagi. Olin tema vastu enne nii õel olnud. Palusin temalt ainult, et mind riigist välja saadetaks
kahtlusele, et koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest. Polonius ta oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Ophelia Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale. Hamlet oli Opheliasse väga armunud
Õukondlased alandasid ja tegid Wertheri sarnaseid inimesi sügavalt maha. 7. Miks sooritas Werther enesetapu? (Lähtu vastamisel ka sügavamatest filosoofilistest ja enesetunnetuslikest põhjustest.) Kui aktuaalne on enesetapp tänapäeva Eestis? Werther mõistis, et üks kolmest, kas Lotte, Albert või ta ise, peab siit ilmast lahkuma. Ta otsustas enesetapu kasuks, sest ta ei suutnud kellelegi teisele haiget teha. Werther palus enda teenril minna Albertilt kahte revolvrit küsima, sest ta vajas neid ,,reisiks". Pärast revolvrite saamist, kirjutas Werther viimase hüvastijätu kirja, milles palus Albertilt ta pere rahu rikkumise eest vabandust, ning lasi endale kell kaksteist kuuli pähe. Ta oli endale parema silma kohalt pähe tulistanud. Märkimisväärne on see, et kui Werther ja Albert enesetapust rääkisid ning Werther revolvri enda pea vastu toetas, oli
luua tahavad, "heade" valgete asemel aga tsaari- ja impeeriumitruud venelased. Loomulikult ei puudu sellisest raamatust ka kaunis naine, kes oli kirjaniku tahtel pärit Baltimaadelt. "80 päevaga ümber maailma" (Le Tour du monde en quatre-vingts jours) Fantastikaelement selles raamatus puudub. Verne laseb oma tegelastel - 100% inglise dentelmenil Phileas Foggil, tema teenril Passepartout'l, agent Fixil ja nendega teel ühinenud kaunil proual Audal ületada 3 ookeani, viibida Indias, Singapuris, Jaapanis, kusjuures kõige põnevamad sündmused leiavad aset Põhja-Ameerika läbimisel läänest itta. On teada, et Verne kirjutas kõik oma teosed põhiliselt teatmeteostele ja kujutlusvõimele tuginedes, saamata kunagi Prantsusmaalt ja tema rannikumeredest kaugemale. "Kapten Granti lapsed"
lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest. Polonius Polonius oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu eesmärgil, lootes, et krooni võiks pärida
koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest. Polonius ta oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Ophelia Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale. Hamlet oli Opheliasse väga armunud
teenrid teda enam sisse ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d'Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide'ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne'ga kohtuma, ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade, sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas
et liikuva seinavaiba taga on kuningas, torkas ta mõõgaga hoopis Poloniust. Kui Hamlet oleks olnud piisavalt kõhklev ja kahtlev, siis oleks ta Claudiuse plaani läbi näinud ning poleks läinud rapiirivõitlusele Laertesega. Poloniuse iseloomustus Polonius oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu eesmärgil, lootes, et krooni võiks pärida tema poeg Laertes, kuna kõigile oli teada, et Claudius
ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d'Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide'ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne'ga kohtuma, ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade, sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne'le oma
arvates, et liikuva seinavaiba taga on kuningas, torkas ta mõõgaga hoopis Poloniust. Kui Hamlet oleks olnud piisavalt kõhklev ja kahtlev, siis oleks ta Claudiuse plaani läbi näinud ning poleks läinud rapiirivõitlusele Laertesega. Poloniuse iseloomustus Polonius oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu eesmärgil, lootes, et krooni võiks pärida
Lauavanemaks oli laitmatu rüütel, kelle ülesandeks oli söömaaja korraliku ettevalmistamise ja kulgemise eest hoolitseda. Lauavanema olemasolu annab tunnistust sellest, kui tähtsaks sündmuseks peeti ühist söömist. Nüüd ruttasid ligi kannupoisid kaussidega ja ulatasid vürstile ja tema külalistele vett. Selles loputati kergelt sõrmi ja kuivatati siis käed käterätikusse, mida hoidsid teised kannupoisid. Mõnikord oli käterätik vett ulataval teenril ümber kaela. Kui kõik olid käsi loputanud, asuti lauda. Eraldi asetsevas, teistest laudadest natuke kõrgemal asuvas lauas istus vürst üksipäini, teistsuguse asetuse korral võis ta istuda laua otsas või külalistega sama laua ääres. Teiste laudade taga võtsid istet külalised tähtsuse järjekorras. Naisi polnud tihtipeale üldsegi kohal või nad istusid omaette lauas. Lastel polnud ühislauast midagi otsida. Vahepeal oli leib lauale pandud ja palju erinevaid roogasid kohale toodud
Kui Vürst kindrali ruumi sisenes , siis oli Ganja - kindrali sõber ja ametnik, paberitesse süvenenud. Ta natuke pahandas Vürstiga , et ta oli välja rääkinud et kindralile Nastasja pilt saadeti. Siiski ta andis selle pildi Vürstile ja samas palus tal anda üks kiri nooremale tütrele. Kui Vürst tagasi läks , sai ta noorema tütrega kokku ja andis kirja üle. Pildi andis aga kindrali prouale vaadata. Kui kindrali proua oli selle ära vaadanud lasi ta teenril Ganja enda juurde kutsuda ja küsis temalt , et kas tal on plaanis naituda. Siis andis ta pildi talle tagasi ja kindraliproua koos oma tütartega lahkusid. Ainult noorem tütar jäi veel ja palus Vürstil mälestuseks üks lause märkmikusse kirjutada. Ganja proovis veel Noorema tütrega rääkida , aga sellest ei tulnud midagi välja. Ganja sai Vürsti peale vihaseks , kuna ta arvas et Vürst lobises tema saladuse välja ja luges ta kirja. Kui Vürst ja Ganja olid majast välja
Lugemine, tantsimine ja reetmine · Katariina tegeles ohtralt raamatute lugemisega. Sooviga saada selgeks vene keel, luges ta kõik kättesaadavad venekeelsed raamatud läbi. Lemmikuks oli talle aga prantsusekeelne lugemine. · Johanna oli saatnud Katariinale kaks imeilusat kangast kingituseks. Oma kammerteenri ees mainis Katariina, et need on nii ilusad, et võiks keisrinnale kinkida ning palus teenril sellest vaikida, kuna ta tahtis seda isiklikult teha. Kammerteener rääkis aga asja edasi ja Madam Tsoglokova kõrvu jõudes, kinkis ta kangad ise Jelizavetale. Katariina sai seepeale maruvihaseks ning andis teenrile kõrvakiilu, millele järgnes korralik sõim. Kolmas osa: Võrgutamine, emadus ja vastasseis Saltõkov · 1751 aasta septembris määras keisrinna Peetri teenistusse kolm noort aadlimeest: Lev Narõskin, Sergei Saltõkov ja Pjotr Saltõkov
teda enam sisse ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d'Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide'ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne'ga kohtuma, ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade, sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne'le oma nime
loodusjõududega. Sganarelle uurib, et kas ta siis oksenduskividesse ei usugi. Need olevat viimasel ajal lausa laineidlöövad. Näinud paar päeva tagasi pealt, et kuidas need mõjusid. Üks mees oli juba kuuendat päeva suremas, kui lõpuks tuldi oksenduskivide peale. Don Juan uurib, et kas ta siis pääses. Sganarelle vastab, et suri maha ning ise veel üliõnnelik selle mõju üle. Mees ei suutnud kuus päeva ise ära surra. Teenril tuleb jälle vaidlemise isu. Uurib, et kas mees tõepoolest ei usu jumalasse, kuradisse ning isegi mitte musta munka. Eriti see viimane on talle vastuvõetamatu, sest inimene peab ju millegisse uskuma, eriti niivõrd reaalsesse kui see viimane on. Don Juan ütleb, et tema usub, et neli pluss kaks pluss kaks annab kokku nelja jne. Sganarella jahub inimese anatoomiast, et see peab olema jumala kätetöö, mitte mingi labane aritmeetika. Don Juan ootab, et mees oma arutuse lõpetaks
mingit süüd." Roomlane pani juutidele ette saabuva paasapüha puhul ühele kinnipeetavale elu kinkida. Valida oli kahe vangistatu vahel: naatsaretlane Jeesus või röövel Jeesus Barabas (saatuse tahtel oli ka röövli nimi Jeesus). Lossiplatsile kogunenud rahvas karjus pühameeste ässitusel: "Vabasta Barabas! Vabasta Barabas!" Nüüd lausus Pontius Pilatus oma kuulsa lause: "Sellest süüst pesen ma oma käed puhtaks." Ja ta laskis teenril oma kätele vett valada ning pesi kõigi nähes oma käsi. Matteus teab rääkida, et Jeesus olevat leidnud endale toetaja prokuraatori naises, kes ei soovinud, et harimatu rahvamass põhjuseta nii meeldiva noore mehe tapaks. Kindel on see, et Pilatus oli Jeesuse suhtes heatahtlikult meelestatud. Tehes näo, nagu naeraks ta sõnapaari "juutide kuningas" üle, mille preestrid olid süüalusele külge kleepinud, püüdis ta kogu lugu komejandiks pöörata, lastes Jeesust piitsutada. Ta
neile: "Mina ei leia temal mingit süüd." Roomlane pani juutidele ette saabuva paasapüha puhul ühele kinnipeetavale elu kinkida. Valida oli kahe vangistatu vahel: naatsaretlane Jeesus või röövel Jeesus Barabas (saatuse tahtel oli ka röövli nimi Jeesus). Lossiplatsile kogunenud rahvas karjus pühameeste ässitusel: "Vabasta Barabas! Vabasta Barabas!" Nüüd lausus Pontius Pilatus oma kuulsa lause: "Sellest süüst pesen ma oma käed puhtaks." Ja ta laskis teenril oma kätele vett valada ning pesi kõigi nähes oma käsi. Matteus teab rääkida, et Jeesus olevat leidnud endale toetaja prokuraatori naises, kes ei soovinud, et harimatu rahvamass põhjuseta nii meeldiva noore mehe tapaks. Kindel on see, et Pilatus oli Jeesuse suhtes heatahtlikult meelestatud. Tehes näo, nagu naeraks ta sõnapaari "juutide kuningas" üle, mille preestrid olid süüalusele külge kleepinud, püüdis ta kogu lugu komejandiks pöörata, lastes Jeesust piitsutada
rääkides ning arvates, et liikuva seinavaiba taga on kuningas, torkas ta mõõgaga hoopis Poloniust. Kui Hamlet oleks olnud piisavalt kõhklev ja kahtlev, siis oleks ta Claudiuse plaani läbi näinud ning poleks läinud rapiirivõitlusele Laertesega. Poloniuse iseloomustus Polonius oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu eesmärgil, lootes, et krooni võiks pärida
,,Lamba allikas" - näidendi aluseks ajaloolised sündmused, Vana-Hispaania kroonika põhjal. Tegevus 15.sajandi lõpul. Küla senjööriks on üks väga isepäine ja türanlik rüütliordu tüüp senjöör Fernando kohtleb küla talupoegi vägivaldselt. Talupoegadel viskab üle, kui Fernando röövib pruudi peigmehe rüpest. Talupojad haaravad relvad ja tungivad temale ja ta teenritele kallale tapavad kõik maha. Ühel teenril õnnestub pääseda ja põgeneda, viib sõnumi kuningale. Kohtunik saadetakse sinna külla, et süüdlased välja selgitada, et neid karistada. Kuningas võtab selle küla oma otseseks alluvaks, küla pääseb rõhuvast peremeheks. Õnnelik lõpp. Jällegi tegemist auküsimusega aukompleksi kandjaks terve küla. Kuningas liidus rahvaga, kaitseb rahvast aadlike omavoli eest. Kuningas on võrdsete seas. Lope dramaturgia on väga optimistlik, rõõmsad ja elujaatavad teosed
koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest. Polonius ta oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Ophelia Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale. Hamlet oli Opheliasse väga armunud
Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d'Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide'ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne'ga kohtuma, ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade, sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne'le oma nime anda,
Kus on kuninga varbad? Kus on kuninga sõrmed? See on kuninga kroon, kas kroon on peas? Kas vihmavari on suur või väike? Kas see on suur kott või väike kott? jne. · Lapsed lõpetavad teksti lauseid või nimetavad sõnu ja väljendeid, mida õpetaja tekstist vahele jätab. · Õpetaja lavastab kuninga teekonna, kasutades teksti dialooge. Lapsed mängivad paaris kuninga ja teenri rolle. Kuningas küsib ilma kohta ja teener vastab, mis aastaaeg on. Kuningas käsib teenril midagi teha ja teener vastab: Kohe, kallis kuningas. · Õpetaja harjutab erinevate käskluste tähenduse mõistmist: Igor, too mulle palun võti. Leena, ära pane seda lauale! Inna, ära võta seda välja! jne. Käeline tegevus · Laps värvib pildi. · Laps joonistab, lõikab välja ja meisterdab krooni, mida kasutab rollimängus. 91 Õpetajaraamat TÖÖLEHT 4. KODUTÖÖD Kuulamine
kadunud. Otse selle vastu, nähke igal pool vaenlasi. Kui teiega noritakse tüli, vältige seda, olgu tülinorija kas või kümneaastane lapsuke. Kui teile tungitakse kallale kas päeval või öösel, taganege häbi tundmata; kui lähete üle silla, kobage sillalauad läbi, et ei juhtuks, et üks laud teie jala all murdub; kui te lähete mööda ehitatavast majast, vaadake üles, et teile sealt kivi pähe ei kukuks; kui tulete hilja koju, siis laske teenril enda järel käia, ja olgu ta relvastatud -- muidugi 248 juhul kui te olete oma teenris kindel. Umbusaldage kõiki -- oma sõpra, venda, armukest, eriti aga armukest.» D'Artagnan punastas. «Armukest,» kordas ta masinlikult, «aga miks just teda rohkem kui kedagi teist?» «Sest et armuke on kardinali lemmikvahend -- see on kõige operatiivsem: naine müüb teid kümne pistooli eest maha, meenutage Delilat. Kas te tunnete pühakirja, ah?»
annaabi.ee 
