Kuningas Oidipus: kohtuprotsess (0)

Kuningas Oidipus : kohtuprotsess Helina Kalbe, 10a, 19.02
Oidipus
Kõik algas sellest, kui ma päästsin Teeba linna kohutavast needusest. Nimelt oli siin kohutav koletis , keda kutsuti Sfinksiks. Sfinks tappis igaühe, kes temast möödus ja kes ei osanud leida vastust tema mõistatusele. Mina aga olin just see, kes vastuse leidis ja sellepärast pidi Sfinks end hukkama. Seda ta ka tegi. Kui rahvale see uudis kohale jõudis, tõstsid nad mu Teeba linna kuningaks ning andsid mulle naiseks kuninganna Iokaste.
Pean ütlema, et minu valitsusaeg oli rahva jaoks hea. Kõik olid õnnelikud ja polnud probleeme. Hiljuti aga oli põud ning hakkas levima katk. Taimed ei kasvanud, loomad surid... Niisiis ma saatsin oma abikaasa Iokaste venna Kreoni Delfi oraakli juurde, et Apollonilt tema ennustustarga suu läbi teada saada, miks oli jälle õnnetus linna peale langenud.
Kreon läks. Kreoni oodati . Kreon tuli. Mees teatas, et Phoibose sõnade järgi pidi needusest vabanemiseks linnast välja saatma endise kuningas Laiose tapja või tapjad. Polnud veel selge, oli neid üks või mitu. Hakkasin siis kohe pärima, et mida Kreon sellest teab ja mida Phoibos veel rääkis. Oraakel olevad veel öelnud , et Laios oli teel tema enda juurde, kuid kohale aga ei jõudnud. Laiosest ja tema kaaslastest olevat kõik peale ühe karjuse surma saanud. Sain ka veel teada,et ründajaks oli olnud röövlijõuk.
Koheselt kuulutasin ka sellest Teeba rahvale ning tegin ka üleskutse, et kui keegi kodanikest peaks olema Laiose tapja, siis ta peab sellest teatama. Tapjat ja ma ei surma, vaid saadan maalt välja. Sama saatuse osaliseks saab ka see, kes tapja isikut varjama või kaitsema peaks. Tõotasin ka veel rahva ees, et kui tapja peaks olema mu enda tuttavate seast, kellele ma peavarju pakun, siis see needus langegu mu enda peale.
Varsti aga toodi minu juurde kõiketeadja Teiresias, et ta olukorda veel selgitaks. Ta ei tahtnud alguses midagi öelda ja ma sain juba päris vihaseks, kuid lõpuks hakkas ta siiski rääkima ja ütles, et mina olevat omaenda isa tapnud ja emaga abiellunud. Ma ei tahtnud seda uskuda . Ma arvasin, et äkki on see Kreoni vale, et trooni endale saada. Teiresias aga jäi oma arvamuse juurde.
Ühel päeval aga ilmus mu lossi juurde Kreon ja nõudis selgitust. Selle peale ma raevusin jällegi. Ta ütles, et ei olevat milleski süüdi. Tema mu trooni ei ihkavat. Siis ähvardasin ta küll surma saata. Äkitselt saabus aga mu naine ja Kreoni õde Iokaste ning lahutas meie vaidluse. Peale seda Kreon lahkus mu ähvarduste saatel.
Hiljem lossis rääkisin ka Iokastele, mis oli juhtunud ja et mind süüdistatavat oma isa mõrvas. Iokaste kinnitas, et keegi selle maa peal, ei oska ennustada. Ta rääkis mulle, et Laiosele olevat kunagi ennustatud, et ta sureb tema enda lapse käe läbi. Peale selle teada saamist, hülgas meesoma lapse ja nüüd tuli ju välja, et kuningas tapeti hoopis röövlijõugu poolt kolme tee ristil . Mulle hakkas aga midagi tuttavat selle looga seoses meenuma ning ma pärisin veel selle juhtumi ja ka Laiose enda kohta. Kõik, mida Iokaste mulle temast rääkis, tema välimus, kes temaga kaasas olid... kõik oli mulle tuttav. Sain aru, et oraakel võis siiski tõtt rääkida. Tunnistasin ka Iokastele seda. Rääkisin naine ka veel loo sellest, kuidas üks võõras mind kunagi võõraslapseks pidas. Kuidas mu vanemad - isa Polybos Korintosest ja ema Merópe Dorisest - ta hukka saatsid . Kuidas ma sain Delfi oraaklilt ennustuse, et ma kunagi oma emaga ühte heidan ning isa tapan. Kuidas ma Laiose tapsin. Ma olin siis parasjagu Korintosest põgenemas - ma ei suutnud seda häbi taluda, mis oraakel mulle teatas - kui ma nägin vastu tulevat vankrit. Ees paistis käskjalg ja istmel kirjeldatud mees. Kokku saades püüti mind teelt tõrjuda - nii kutsar, kui mees. Sain selle peale vihaseks ning lõin kutsarit, kuid sellel hetkel ,kui ma mööduda tahtsin, lõi rauk mind astlaga vastu pead.Tõsisesse raevuhoogu sattudes tapsin ma kõik teises vankris viibijad.
Ma kartsin tõsiselt, et minu juhtum ja Laiose surmapäev võisid kokku langeda. Nüüd jäi üle vaid karjuse versioon sellest juhtumist ära kuulata. Ennist olevat ta rääkinud röövlisalgast, kuid mina olin ju üksi... Lasin kohe kellelgi mehe enda juurde tunnistusi andma kutsuda.
Hiljem aga ilmus meie lossi juurde saadik, kes tuli teatama mu isa, Polybose, surmast ja et mina olevat järgmine valitseja Isthmosel. Surma üle olin ma muidugi kurb aga pean tunnistama, et samas ka natuke õnnelik, sest see tähendas, et Delfi oraakli ettekuulutus ei läinud siiski täide. Rääkisin ka saadikule ettekuulutustest ning ta ütles hoopis, et mu tõelised vanemad ei olegi Polybos ja Merópe. Mul oli seda raske uskuda. Alguses ta väitis, et vürstipaar olevat mu saadiku enda käest saanud, kes omakorda leidis mu Kithaironilt kaljujärsakust, jalad läbi puurinud. Hiljem aga, et saadik olevat mu saanud tollase vürst Laiose karjase käest. Lasin kohe ka selle karjase enda juurde kutsuda. Iokaste küll keelas mul selle ära, kuid ma pidin oma sünniloo teada saama.
Kui karjus tuli, hakkasin ma kohe pärima, et kas ta teab saadikut. Alguses ta ei mäletanud aga kui saadik talle paari asja meelde tuletas, meenus ka karjusele see mees ning laps, kelle ta olevat saanud Laioselt endalt. Pärisin kohe, et miks vürst talle lapse andis ning vastuseks sain, et hukkamiseks. Laios olevat saanud Delfi oraaklilt ettekuulutuse, et ta enda laps ta kord surma saadab ning selle hirmul ta hülgaski oma lapse. Karjus olevat aga kaastundest lapse hoopis saadikule - tollaegsele teisele karjusele - andnud. Olin täiesti meeleheitel. Kogu tõde oli välja tulnud. Mina olingi tapnud omaenda isa. Tormasin ahastuses kohe lossi Iokaste juurde. Tema toa juurde jõudes aga avastasin selle lukust ning seest kostis karjeid. Käskisin oma teenril kohe mõõga tuua, millega ma siis ukse lahti murdsin. Naise tuppa sisse pääsedes aga oli juba hilja - ta rippus silmus kaelas laest. Ma karjatasin lausa hirmust ning võtsin koheselt ta laiba alla. Ma ei suutnud mõelda. Haarasin siis naise kleidilt kuldsed preesid ning puurisin need oma silmadesse .
Tunnid hiljem, kui ma lossist väljusin ootas mind Kreon. Ma ei julgenud temaga rääkidagi. Olin tema vastu enne nii õel olnud. Palusin temalt ainult, et mind riigist välja saadetaks. Isatapjaga pidi ju nii toimima . Ma olin ise seda kogu linna ees lubanud. Kreon tahtis aga enne taevaselt teada, mis edasi tuleb teha.
Palusin ka oma lapsed minu juurde tuua, et neid veel katsuda saaksin ning, et nad Kreonile üle anda. Lastel oli ju vaja kaitsjat, ja Kreon oli selleks suurepärane, sest ma ei saanud enam sinna linna jääda. Oma laste juurde. Selliste kuritegudega hakkama saanud mehele pole isegi silmus kaelas piisav karistus .