Hamlet (9)

HAMLET

• „Olla või mitte olla – selles on küsimus.“ - Selle küsimuse üle on kasutatud küll ja rohkemgi veel. Mind ausalt öeldes vaevab ennastki see küsimus, kas olla või mitte olla? Mitte, et ma oleksin suitsiidsete mõtetega – ei, ma lihtsalt mõtlen, et…mis on inimeste missioon siin maailmas? Oleme me ju ometigi nii pisike osa tervest mõistatuslikust universumist.
  
• „Ei mitte nõnda. Ma ei taha teid oma teiste teenritega ühe pulga peale panna; sest ausalt öeldes on mul hirmus jõle kaaskond...“ - See oli mida ta ütles oma koolikaaslastele. Samas ise ta kahtlustas neid reetmises. See sai ka lõpuks kinnitust, aga mis mind köidab selle konkreetse lause juures on see, et inimestele on tegelikult antud vabadus oma sõnu ‘süüa’ või oma arvamusi muuta. Paraku on inimesi, eriti minu tutvusringkonnast, kes seda ei mõista ja arvamuse muutumisi ei austa. Ma ei tea, kas te mõistate mida ma täpselt öelda tahtsin…
  
• „Sa rõve lurjus, verine himur, julm reetur, ilge verepilastaja! Oo, kättemaks!“ – sellised luulelised pöördumised on minu jaoks nii…retrod, ma armastan vanu filme ja vanat kirjandust just selliste lausete pärast. Mind paneb lihtsalt imestama, kuidas on võimalik nii inetuid sõnu kirjutada nii ilusti?
  

Teos räägib Taani printsist Hamletist, kes tahab kätte maksta oma isa tapjale kelleks on Claudius . Hamleti ema Getrud abiellus kohe pärast Hamleti isa surma Claudiusega ja Hamlet arvas , et see ei saa olla õige. Ühel päeval ta kuuleb kuninga ihukaitseväelaste käest, et nad on näinud lossi valvates vaimu, kes on täpselt kadunud kuninga moodi. Hamlet otsustab kohtuda selle vaimuga ja saab vaimu käest teada, et Taani kuninga Hamleti tappis Claudius, valades talle lõunauinaku ajal mürki kõrva, mis tappis ta koheselt. Hamlet tahtis Claudiusele tingimata kätte maksta ja hakkas teesklema hullu, sel juhul ei aimaks Claudius ja kuninganna midagi, et Hamlet tegelikult teab kogu tõde.
Hamlet armastas väga kantsler Poloniuse tütart Opheliat. Ka Ophelial olid Hamleti vastu tugevad tunded. Kuid nüüdse plaani käigus ei teinud enam Hamlet eriti Opheliast välja, seda sellepärast, et keegi tema plaanist aru ei saaks. Siiski saatis ta lõpuks Opheliale kirja, mis oli küll segane ja veidi imelik, kuid siiski suutis ta nendesse ridadesse kirjutada nii palju sooje tundeid, et Ophelia kurbus kadus. Ta sai aru, et Hamlet siiski armastas teda ja näitas seda kirja ka oma isale . Tema isa omakorda kuningapaarile. Sellest järeldasid kuninganna ning kuningas, et Hamleti hulluksminek ei ole tingitud ainult oma isa surmast vaid ka tohutust armastusest Ophelia vastu. Plaan sujus Hamleti ootuste päraselt.
Hamlet kirjutas näidendi, kuhu ta kutsus näitlema riigi parimad. Näidendi süžee oli sama sisuga, mis vaim oli talle rääkinud. Ta kutsus seda näidendit vaatama kõik tahtsamad ninad. Claudius lahkus saalist juba pärast teist tseeni, kus mängiti see, et kuninga tappis ta lähisugulane. Pärast näidendit kutsus ema ta oma tuppa , kus ta ütleb Hamletile, et "isa" on väga pettunud sellest näidendist. Pärast seda, kui ema ütles Claudiuse kohta, et ta on ta isa sai Hamlet väga vihaseks ja hakkas vihaselt rääkima. Ema tahtis lahkuda, kuid Hamlet haaras ema randmest ning takistas teda. Hetkeks nägi Hamlet taas vaimu, kes ütles, et Hamlet pole ikka veel lubatud kättemaksu täide viind. Kui ema nägi, et poeg räägib tühjusega, sest ema vaimu ei näinud, hakkas ema oma elu pärast kartma ning karjus. Selle peale kuulis Hamlet ka seinavaiba tagant hääli. Ta arvas koheselt, et sinna on varjunud Claudius ning torkas läbi vaiba mitu korda. Tema üllatus oli suur, kui vaiba tagant vajus välja hoopis Polonius . Selle teo peale saatis kuningas Hamleti riigist välja Inglismaale .
Taani tagasi jõudes tabab Hamletit väga kurb uudis. Tema suur armastus Ophelia on surnud. Ta oli hulluks läinud pärast seda kui tema isa oli surnud ning seda veel tema armastatu Hamleti käe läbi. Ta oli uppunud ojja. Matustel, kui kirst oli juba maasse lastud ja hakati mulda peale viskama hüppas Ophelia vend Laerter kirstu peale sooviga teda koos Opheliaga matta. Tema kõrvale hüppab ka sama sooviga Hamlet. Laerter läheb selle peale raevu. Asi viib duellini. Võitluspäev jõudis kätte. Kui tavalised duelli reeglid nägid ette, et mõlemad võitlejad võisid omada nüridat mõõka, siis seekord Laerter murdis reegleid. Tal oli terav ja mürgitatud mõõk. Rüseluse käigus õnnestus tal Hamletit tabada. Järsku kiljatas kuninganna. Ta oli joonud klaasist, kus oli mürgitatud jook, juhuks kui Hamlet peaks duelli keskel juua tahtma. Kuninganna suri. Sellepeale Hamlet torkas Laertest ja seal nad surid kõik koos.
Teose põhiprobleemiks on kättemaks hingerahu nimel. Oma esimestes sõnades annab Hamlet mõista, et tema lein ei ole pelgalt poos ning kuigi lein oma rüü ja ehetega on näideldav, käib tema loomus sellest üle. Autor tahab öelda, et inimene ei tohiks usaldada igaüht ja peaks olema alati valvel ja nägema enda ümber toimuvat, avama oma silmad. Ei tohiks langeda ka kättemaksu küüsi, kuna sellega mürgitad sa ära ainult oma meeled ja kaotad oma head ja siiani ustavad olnud sõbrad. Aga samas Shakespeare näitab, et vägivalla vastu tõusmine viib omakorda ebaõiglusele ja vägivallale. Siit ka kõrvalprobleem, et kas ainsaks kättemaksumeetodiks võib tõesti ainult mõrv olla ja kas tuleks kuulata oma südant või siis kedagi teist. Samas võiks veel kõrvalprobleemiks pidada seda, kui kaugele on inimene valmis võimu nimel minema.
See on kahtlemata huvitav teos, kuigi see on mõnes aspektis pisut ’eba’ või muinasjutuline nagu see mürgi kõrva valamine ja vaim, kes rääkis Hamletile tema isa tapjast. Samas on see väga traagilise ja ootamatu lõpuga, kuna kes oleks arvanud, et lugu lõpeb Hamleti surmaga? Aga eks see ongi nii, et kui tahad kellelegi kätte maksta, isegi kui ta ei ole selles asjas süüdi, mis sa oletad et ta on, mürgitad sa oma meeled ja hävitad selle kättemaksuihaga ka enda ja teed haiget ka nendele inimestele, kes ei ole selles asjas tegelikult üldse süüdi.
Pean selle kindlasti oma arvamuse kohta ära märkima, et teos oli minu jaoks raske, isegi kui loen seda teist korda, leian ma, et minu arvates on selle teose nii üllas kummardamine pisut...liiast.
Hamlet - ta on lojaalne kuna ta ainukesena kandis õukonnaliikmete seast musta leina märgiks. Hamletit võib pidada ausaks , väärikaks ja sõnapidajaks. Ta oli julge, sest ta järgnes vaimule, hoolimata sõbra hoiatusest. Hamlet oli sõnapidaja mees, ta vandus vaimule, et ta maksab kätte ja seda ta ka tegi. Hamlet oli kaval, sest ta palus näitlejatel just mõrvalugu mängida, et näha kuidas kuningas reageerib. Ta isa oli kuningas Hamlet ja ema kuninganna Gertrud. Kuningas Claudius ei hinnanud teda kõrgelt. Claudius pöördus Hamleti poole viimases järjekorras. Ta parim sõber oli Horatio , keda Hamlet usaldas täielikult. Ta usaldas Horatiot. Hamletile meeldis Ophelia, Hamlet saatis talle armastuskirju.
Kuningas Claudius - ta oli manipuleeriv ning kasutas kõiki ära, et oma tahtmist saada. Claudius oli kalk ja julm. Claudius oli väga tark ning ettenägelik. Selliste alatute plaanide välja mõtlemine ja teostamine nõuab ettenägelikkust ja kavalust.
Gertrudis – Gertrudis oli kuninganna ning Hamleti ema. Hamlet pidas teda väärituks ning truudusetuks, kuid mina arvan, et ta oli pigem kergemeelne. Peale oma abikaasa surma, ei läinud Claudiusel kuninganna võlumisega just kuigi kaua. Võib-olla oli ta Claudiusega koos ka sellepärast, et jätkata kuningannana. Teosest võib järeldada, et oma poega ta siiski armastas. Ta muretses tema pärast väga, kui printsi hullumeelseks peeti.
Horatio – Horatio oli Hamleti parim sõber ja ainus usaldusalune, ta oli ka väga haritud. Horatio oli usaldusväärne. Horatio jäi Hamletile truuks kuni viimase surmani.
Rosencrantzi ja Guildensterniga – nendega oli Hamlet koos koolis käinud. Hamlet polnud nende siirastes kavatsustes kindel ning kavala jutuga saigi kinnitust oma kahtlusele, et koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest.
Polonius – ta oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata.
Ophelia – Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale . Hamlet oli Opheliasse väga armunud. Ophelial, kui isiksusel, ei olnud teoses kandvat rolli. Teda kasutati lihtsalt isa ning kuninga poolt ära nende tahtmise saavutamiseks ja Ophelia ei olnud ka eriti iseseisva mõtlemisega ega ka mitte otsustusvõimeline inimene, seega võiks tema rolli teoses piltlikult nimetada hüpiknukuks.