"TKlülijalgsed.doc" ja õpilase töölehte "Lülijalgsed.doc" . LÜLIJALGSED KOORIKLOOMAD (VÄHID) ÄMBLIKULAADSED PUTUKAD Ühised tunnused Lüliline keha Lülilised jalad Kitiinainest välistoes Lülijalgsete mitmekesisus Elavad nii maismaal kui vees Kirjeldatud on umbes 1 miljon liiki Arvatakse, et neid on 1018 liiki Vähid (koorikloomad) Keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks Jalgu 3 paari või rohkem (jõevähil 5 paari käimisjalgu ja lisaks ujujalad) Esimene paar käimisjalgu suurte sõrgadega Kaks paari tundlaid Esinevad suised Ämblikulaadsed Keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks Jalgu 4 paari Võrku kuduvatel liikidel võrgunäsad ja sugaküünised Tundlad ja suised puuduvad Putukad Keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks Jalgu 3 paari Enamasti 4 tiiba Esinevad tundlad ja suised
Vähid A 1. Nimeta lülijalgsete kolm põhitunnust. 1. 2. 3. 2. Tõmba õigele lauselõpule joon alla. 1. Vähid elavad a) põhiliselt vees. b) maismaal. c) mullas. 2. Vähkide keha jaguneb a) peaks, rindmikuks, tagakehaks. b) pearindmikuks, tagakehaks. c) peaks, rindmikuks, sabaks. 3. Vähid on kaetud a) punase koorikuga. b) ogalise tugeva nahaga. c) rohekaspruuni koorikuga. 3. Leia sobivad sõnapaarid ja moodusta nendega bioloogiliselt õiged laused. Magu osasilm liitsilm pearindmik seljakilp kitiinist hambad 1. 2. 3. 4. Tõmba maha mõiste, mis ei sobi loetelle. Põhjenda, miks. Kehaväline viljastamine, lahksuguline, koorumine, kestumine. _______________________
Kes on vähid ja mille järgi neid ära tunda? Vähid on sellised hulkjalgsed, kes on kohastunud elama vees. Vähkide keha on jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Vähkide pearindmik on selja poolt hästi kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel
Vähid Märjamaa Gümnaasium 8-B Hanna-Liisa Hannus 2013/2014 Vähid ehk koorikloomad Elavad enamasti vees Keha, jäsemed, kehajätked – koosnevad lülidest Keha jaguneb – pearindmikuks ja tagakehaks Keha katab ja kaitseb kõva kitiinist ja lubiainest koorik Peas on kompimiseks tundlad ja nägemiseks liitsilmad, mis koosnevad paljudest osasilmakestest Pearindmikule kinnituvad käimajalad; esimesel paaril on suured sõrad enesekaitseks ja saagi haaramiseks. Pearindmik Tagakeha Uim Toituvad vetikatest ja väikestest loomadest, võivad süüa ka surnud loomi
Tarantel Kristjan Reinberg · Kaheksa jalga · Keha jaotub pearindmikuks ja tagakehaks. · Tagakehas mitmesugused siseelundid. · Näärmed mis toodavad võrguniiti. Iseloomulikud tunnused · Leidub põhiliselt lõuna poolkeral. · Peamiselt trooplise ja lähitroopilise kliimaga aladel. · Suurim osa neist leidub Lõuna Ameerikas ( kõrbetes ) Elupaik · Meessoo esindaja valmistab seemne rakke ja hoiab neid kuni leiab partneri. · Kasutavad signaale, et teavitada kas on samast liigist. · Kui leidakse endale partnerid, siis peale seemnerakkude
Sihktiivalised 8 klass Sihktiivalised Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt kokkusurutud. Sihktiivalistest elavad Eestis tirtsud, ritsikad, sirtsud. Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud.
PUTUKAD Insecta Putukad on kõige liigirikkam loomarühm. Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks
kombitsatega pea. · Miks limused eluslooduses vajalikud? Tähtis osa toiduahelas, puhastavad veekogusid. · Lülijalgsete rühmad+N Vähid, ämblikud ja nende sugulased, putukad. N: jõevähk, hiidlinnutapik, kärbes. · Vähkide iseloomulikud tunnused. Elavad peamiselt vees, liiguvad enamasti vabalt, liitsilmad, koorik. · Lülijalgsete ühised tunnused. Lüliline keha, kitiinainest kest, lülilised jätked. · Vähi siseehitus. Kõva koorik, keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks, lülilised jätked, kaks paari tundlaid, liitsilmad. · Vähkide tähtsus looduses ja inimese elus. Osa toiduahelas, puhastavad veekogusid, akvaariumiloomad. · Ämbliku välisehitus. Pole tiibu ega tundlaid, kaheksa jalga, keha moodustab pearindmiku ja tagakeha, kompimiseks karvakesed, võrguniidi nääre, kaheksa liitsilma. · Ämblike toitumine. Röövtoidulised, imevad saagi tühjaks, vähesed taimtoidulised. · Puugid ja nende tähtsus inimese elus.
jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Hingamine Väikestel vähkidel pole tavaliselt spetsiaalseid hingamiselundeid ja nad omastavad hapnikku veest kogu keha pinnaga. Arenenumad vähid hingavad lõpustega nagu kõik tõelised veeloomad. Vees lahustunud kujul olev hapnik tungib läbi lõpuste 5 õhukeste seinte looma verre. Harilikult talitlevad vähkide lõpustena rindmikujalgade
Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi
76. Kirpvähilised elavad magevees, meres 77. Jõe kirpvähi keha on dorsoventraalselt lamenenud vale 78. Kirpvähilised on kalade toiduks 79. Alamvähkide hulka kuuluvad seltsid 1) O. Copepoda aerjalgsed 2) O. Branchiopoda lõpusjalgsed 80.Aerjalgsed ja lõpusjalgsed vähid on kalade toiduks, ülemvähkide toiduks 81.Aerjalgsete vähkide keha jaguneb kokkukasvanud pearindmikuks ja tagakehaks 82. Aerjalgsetel vähkidel on 1 silm 83. Alamate vähkide suurus on 0,4 - 1,3 mm 84. Laiussi vaheperemees on Mesocyclops sp. 85.Vesikirbud toituvad vett filtreerides vetikatest, laguainest ja ainuraksetest 86. Ämblikulaadsetel on 8 jalga ja 2 paari suiseid 87. Ämblikulaadsete keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks 88. Enamus ämblikulaadseid on röövtoidulised õige 89. Kõikidel ämblikulaadsetel on emased suuremad, isased väiksemad vale 90. Ämblikulaadsete klassi kuuluvad seltsid:
Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Suvel sündinud pojad toovad aga oma järglased ilmale juba järgmisel kevadel. Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Sellepärast väärib ta igati kaitset ja tähelepanu, eriti maanteedel, kus ta kipub jääma märkamatuks. Vähk Selgrootu loom Vähid on sellised hulkjalgsed, kes on kohastunud elama vees. Vähkide keha on jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Vähkide pearindmik on selja poolt hästi kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub
Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla
Amblikulaadsed on välimuselt väga erinevad, sellesse rühma kuuluvad ämblikud, skorpionid, lestad, puugid, koibikud jt. Peamiselt nad elavad maismaal aga on ka liike, kes elavad vees (lestad, üks ämblikuliik e. Vesiämblik). Ämblikud elavad erinevates kohtades maapinnal, põõsa- ja puurindes, mõned ka hoonetes. Nad ei ela ainult Arktikas ja Antarktikas. Ämblikulaadsete keha on kaheks osaks jagunenud pearindmikuks ehk eeskehaks ja tagakehaks. Pearindmikule kinnituvad jalad, toitumiseks ja kompimiseks vajalikud lühikesed jätked ja silmad. Ämblikud näevad ainult liikumist, teravalt näeb enamik neist mõne sentimeetri kaugusele. Ämblike tagakehas paiknevad mitmesugused siseelundid, sealhulgas võrguniiti toovad näärmed. Neil on hästi arenenud kompimismeel. Nad kompivad suu lähedal ja mujal kehal olevate karvakestega. Lestadel ja koibikulistel on pearindmik ja tagakeha kokku kasvanud. Ämblikel on tagakeha
peaks, kereks ja sabaks. Sarnaselt teiste rõngussidega koosneb ka hulkharjasusside keha hulgalistest lülidest. Hulkharjasussid kuuluvad rõngusside hõimkonda. Osa hulkharjasussiliike on vee- eluviisiga. Nende keha on jagunenud arvukateks lülideks. Nende igale lülile kinnitub paar lülilisi jätkeid, mille abil nad edasi liiguvad. Eestis elavatest hulkharjasussidest on tuntuim tavaline harjasliimukas. Harjasliimuka keha pole eristunud rindmikuks ja tagakehaks, ta on umbes 12 sentimeetrit pikk, kollakaspruun uss, kes armastab elada vooluvees. Harjasliimukad on röövtoidulised loomad ning nad võivad rünnata ka kalade maime. Paooloussid on tuntud toiduobjekt Vahemere-äärsetele rahvastele.
aastat tagasi. Ämblikulaadsed on näiteks skorpionid, puugid, lestad. Nad on eranditult röövtoidulised ja neil toimub kehaväline seedimine. Nad hingavad kopsudega. Harilikult koosneb nende keha pearindmikust ja tagakehast. Nende tagakeha on kõigil jalutu. *Koibikulised: Keha on kompaktne, ei jagune selgelt pearindmikuks ja tagakehaks nagu ämblikel. toituvad väikestest nii elusatest kui surnud putukatest, öise eluviisiga. * Pahklestad. Nende elutegevuse käigus tekivad pahad, elavad nendes Üldiselt *Ämblikulised on kõige liigirikkam ämblikulaadsete selts, u 30 000 liiki. Eestis on teada umbes 500 liiki. Ämblike tähtsus seisneb putukate, sealhulgas ka kahjurputukate, eriti kahetiivaliste hulgalises hävitamises
umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
Kuna koorik on jäik ja venimatu, saavad vastsed kasvada ja nende kehaehitus muutuda ainult sel lühikesel ajal, mil vana koorik on seljast aetud ja uus veel kõvaks muutumata. Sellepärast kestuvad vastsed tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise. [5] Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Mõnedel vähkidel koorub vähikvastne munast ja alustab kohe iseseisvat elu, teistel tekib vähikvastne munakesta sees ja munast koorub hilisemas arengujärgus olev vastne. Osad vähid, näiteks meie jõevähk, läbivad kõik vastsestaadiumid munas ja munast koorub juba täiskasvanud loomaga enam-vähem sarnane tilluke vähk. [5] Tihti on vähkide vastsed teistsuguse eluviisiga kui täiskasvanud. Näiteks paljude
Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud,
kasvatab uue. 55) Vähi alammõõt on 10 cm. Selleks, ei jõevähki meie veekogust viimaseni välja ei püütaks on selleks alammõõt Koorikloomad 56)Koorikloom- loom, kelle keha on kaetud koorikuga. 57) Tähtsus looduses: 1) moodustavad tähtsa lüli looduse aineringis 2) filtreerivad vett 3) toiduks 4)tõruvähid risustavad laevu või muid veealusid ehitisi Ämblikulaadsed 58) 1) 8 jalga 2) keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks 3) võrgunäärme abil koob võrku 4) hangib toitu võrku kinni jäänud putukatest 59)Osa looduses 1)Osa toiduahelas 2)Lagundajad(lestad) 3)Parasiidid ja haiguste edasikandjad 4)Taimekahjurid 5)Mõned on mürgised(skorpion) Putukad 60)Iseloomulikud tunnused 1)Keha jaguneb 3 osaks:1)pea 2)rindmik 3)tagakeha 2)Rindmikule kinnituvad 6 jalga 3)Paljudel tiivad 4)Keha katab kitiinkest
ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
2.1.4. Kehaehitus Kehaehitus on suursugune ja harmooniline, mis soodustab hobuse saavutusi sportlikel aladel. Siia kuuluvad: keskmise pikkusega, pealt kumer ning kuklaga hästi ja kergelt ühendatud kael, suured libajad abaluud, selgelt eristatav kaugele seljale ulatuv turi, töövõimeline selg, mis vastab atleetliku sporthobuse standardile ja ühendab endas liikumise, kandejõu ja tasakaalu, pikk, kergelt kaardunud muskliline laudjas ning harmooniline kerejaotus eeskehaks, keskosaks ja tagakehaks (Joonis 2). Edasi on soovitav kehaehitusega sobivad jäsemed korrektsete suurte liigestega, keskmise pikkusega sõrgatsitega ja hästivormitud kapjadega, mis lubab eeldada pikka kasutusiga. Peale selle korrektne, st. tagantvaates otsene jäsemeteasetus, külgvaates otseasetsev esijalg ja hästisuunatud hüppeliigesega umbes 150- kraadise nurga all tagajalg ja igal juhul sirge varbatelg umbes 45-50- kraadise nurgaga aluspinna suhtes.
Näited: harilik viinamäe tigu, nälkjas LÜLIJALGSED Keha lülistunud, lülilised jalad. Keha katab kitiinkest. Toes: Kitiinkest (osal tugevdatud lubisooladega). Seedeelundid: Pärakuga lõppev sooltoru, (osal seedeelundiks maks, maos kitiinhambad). Närvisüsteem: Kõhtmine närvikett. Arenenumatel on aju ja hästi arenenud meeleelundid. Vereringe: Avatud, süda ja mõned veresooned. VÄHID e KOORIKLOOMAD Keha jaguneb pearindmikuks ja lüliliseks tagakehaks. Igal kehalülil jätked: kaks paari tundlaid, käimisjalad, ujujalad, viimase lüli jätked moodustavad saba. Esimesed käimisjalad suurte sõrgadega. Elupaik: vees, mõned liigid ka maismaal. Eluviis: vabalt elavad ja kinnitunud. Liiguvad kõndides ja ujudes. Närvisüsteem: peaaju ja kõhtmine närvikett. Nägemiselundid: liitsilmad. Erituselundid: rohelised näärmed (neerutaolised elundid). Hingamine: lõpustega. Sigimine: lahksugulised. Suguline. Areng: muna, vastne, täiskasvanud isend.
6. Imetajad siin on taimekahuriteks eelkõige närilised (hiired, rotid ja mügri). Neil on omapärane hammaste ehitus: silmahambad ja eesmised purihambad neil puuduvad, lõikehambaid on kummaski lõualuus kaks ja need kasvavad kogu elu. Sellest ka vajadus kogu aeg midagi närida. Imetajad paljunevad sugulisel teel ja sünnitavad elusaid poegi 7. Putukad siia klassi kuulub kõige arvukamalt kahjureid. Putukate keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Enamik putukaid sigib sugulisel teel, suhteliselt väike osa aga paljuneb viljastamata munadest (nt. lehetäid ja lehevaablased). Mõned liigid sünnitavad elusaid vastseid (nt. lehetäid). Vastavalt sellele, kui põhjaliku moonde peab vastne tegema, et saada valmikuks, jaotatakse putukad: a. Vaegmoondelised vastsed sarnanevad juba munast koorudes valmikuga. Korduvalt kestudes nad kasvavad. Kui vastsele ilmuvad tiivaalged, siis nimetatakse seda järku
lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed. Näited: reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), Paramysis lacustris Kümnejalalised: Kümnejalaliste keha saab jaotada peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pead ja rindmikku katab tugev kilp, mille pinnal on tihti veel kaitsvad mügarad või ogad. Krabilistel on kilp lühike ja lame, kõigil teistel kümnejalalistel aga piklik. Kümnejalalistel on väikeste varte otsas paiknevad liitsilmad, mis on igasse suunda pööratavad ja annavad avara vaatevälja. Kumbki liitsilm koosneb suurest hulgast osasilmadest nagu mosaiikpilt. Kümnejalalistel on 10 suuremat jalga, nagu ütleb nende nimigi
annaabi.ee 
