Suverehvide
ostmine autokauplusest.
Juhtumi kirjeldus.
Enne kevade saabumist uuris Interneti kaudu auto-omanik uusi
suverehve,kuna vanad olid juba suhteliselt kulunud. Leidnud sobivad
otsustas ta poodi asja lähemalt uurima minna. Räägiti
hinnast ja
sellest, millal
rehvid toodetud on ja kas on ka head ning millised on
omadused.
Klient lubas veel natuke mõelda, kui pöördus sama päeva
õhtul uuesti poodi tagasi, et rehvid ära osta. Müüja oli
rehve väga kiitnud ning öelnud,et tegemist on Saksamaal ühe enim müüdud
rehvimargiga ning ütles, et saab teha ka väikese allahindluse.
Loomulikult oli klient väga rahul, et saab head rehvid mõistlikku
hinna eest ning müüja teeb veel allahindluse ka. Samal ajal kui
klient ja teenindaja arveldasid,panid teised poes olevad müüjad
kliendi ostetud rehvid suurtesse kilekottidesse (eesmärgiga,et kui
need auto pagasiruumi pannakse, seda ära ei määriks). Klient
sõitis koju ning asetas rehvid garaaži, kuna veel ei olnud plaanis
talverehve suve omade vastu vahetada, sest ilm oli alles muutlik ning
kohati olid teeb libedad. Umbes 2,5 nädalalt hiljem, kui rehvid olid
ostetud otsustas klient oma autol suverehvid alla panna, kuid tema
üllatus oli suur, kui selgus, et üks rehvidest oli
praak ning
üleüldse olid rehvid kaks aastat vanemad, kui müüja oli öelnud.
Pettunud klient pöördus loomulikult poodi tagasi, et asjale
lahendust leida. Selles poes oli aga müüjaid rohkem kui üks ja
tegid oma tööd vahetustega,siis ei õnnestunud samal päeval seda
müüjat tabada, kes töökord rehvid müüs. Seega otsustas klient,
et räägib siis nendega, kes parasjagu tööl on. Esmalt muidugi ei
suudetud
uskuda , et selline asi üldse võimalik on, et nemad alati
kontrollivad enne kui oma kauba väljastavad ning hakkasid klienti
süüdistama,et miks too ise ei kontrollinud koha peal enne, kui
kauba koju viis. Päeval mil klient rehvid aga ostis, siis ostu
hetkel temaga tegelenud müüja ei kontrollinud, kas rehvid vastasid
nõuetele ning seda ei teinud ka teised müüjad, kes rehve lihtsalt
tuimalt kilekottidesse panid. Kuna sealt mingit mõistlikku lahendust
oodata ei olnud, siis otsustas klient tagasi tulla, kui kohal on
inimene, kes talle need rehvid konkreetselt müüs. Kuna too inimene
pidavat tööle
tulema alles paari päeva pärast, siis selle võrra
lükkus edasi ka aeg, mil oleks võinud defektiga kaupa ümber.
Uuesti kauplusesse tagasi pöördudes rääkis klient oma pettumusest
ning sellest,et isegi kui tema ei kontrollinud, kas rehvid on korras,
oldi talle ikkagi valetatud. Kahjuks oli ka möödas see aeg, mil
klient oleks võinud ilma probleemideta oma kauba ümber vahetada.
Õnneks oli klient kodus põhjalikumalt üürinud
tarbijakaitse kodulehelt,et mis võimalused tal ongi. Niisiis ta rääkis,et tema
eest on õiget informatsiooni varjatud ja seega tahab ta ikkagi kas
rehvid uute ja
tervet vastu vahetada või oma raha tagasi saada.
Kahjuks ei paistnud ka siit mingit lahendust paistvat ning klient oli
juba päris pettunud selles
kaupluses ning kaotanud lootuse saada,
mis ta soovis. Samuti heideti talle ette, et ta õigel ajal oma kaupa
ei suutnud ümber vahetada ning enam ei ole nad millekski kohustatud.
Kuid siiski ei olnud ta valmis alla andma ning käis mitmel korral
järjest seal poes, kuni lõpuks poodi tunnistas oma eksimust, kui
klient lubas asja anda tarbijakaitsesse ja kui vaja siis ka
kohtusse.
Olulised faktid:
Esiteks: Tundub kuidagi vähe usutavana, et müüjad ei olnud
teadlikud defektiga tootest ning sellest, millal rehvid on toodetud.
See
viitab paratamatult nende ebaprofessionaalsusele ning
sobimatusele töötamaks sellises poes, kus nad peaksid klientidele
andma tõest ning asjakohast nõu.
Teiseks: Loomulikult oleks saanud probleemi ära hoida see, kui
klient oleks ise enne rehvid üle vaadanud ja veendunud,et kõik mis
müüja rääkis on tõsi ja toode vastab nõuetele.
Kolmandaks: Ent samas võib-olla ei ole klient ise piisavalt
kompetentne, et hinnata, kas rehvid on nõuetele vastavad.
Sellepärast ta ju müüjalt küsiski, kas need on head ja millised
on omadused.
Neljandaks: Samas ei saa ka kindlalt väita, et müüja meelega
tahtis kliendile sobimatuid rehve müüa. Võis tõesti juhtuda, et
ta ajas midagi
segamini ja defekte rehv ei olnud tõesti välja
tulnud. Kuna
konkurents müügiturul on tihe ning praegune raske
olukord majanduses võib oluliselt klientide arvu vähenda, siis
vaevalt keegi tahab vigu teha ja selleläbi potentsiaalsetest
klientidest ilma jääda. Samas ei ole see täiesti vabandatav, et
müüja ei tea, mis tema poes toimub ja mis seisukorras on kaup.
Viiendaks: Võib-olla müüja just ootaski klienti, kes ise rehvidest
suurt ei tea ning saab siis vanad ja sobimatud rehvid maha müüa.
Kuna müüja ju tegi suhteliselt mõistliku hinnaga rehvide juures ka
allahindluse, mis võis olla just teadlik, et klient ikkagi sooviks
need ära osta.
Samas ei saa kindlalt väita, et üksi neist väidetest tõeseks
osutub, kuna see juhtum võis olla lihtsalt halbade asjade
kokkusattumus. Me ju kõik teame, et kedagi lihtsalt meeldiva jutu ja
naeratuse pärast uskuda ei tasu ning parem oleks ülekontrollida.
Müüja oleks siiski võinud ju ka koos kliendiga kauba üle vaadata,
ka see oleks probleeme ära
hoidnud , kui oleks kohe
selgunud , et need
ei kõlba müügiks. Ehk oleks saanud veel midagi päästa ning
klient oleks siis otsustanud osta küll
samast poest, ent siis
teistsugused rehvid.
Huvilised :
Huvilised on kõik need, kes on kuidagi sellise juhtumiga
seotud. See lugu ei puuduta ainult klienti, kes ostus sooritas ja
müüjat, kes müüs. Sellega on veel seotud ka teised kliendid, kes
on nõuks võtnud sealt midagi osta ning teised poes, kes müüvad
samu asju. Kuna klient võib enda juhtumist rääkida ka teistele,
siis võib selle poe maine langeda ning jääda ilma paljudest
klientidest, mis oleks poe seisukohalt halb. Kliendid aga saaksid
valida teise poes, kus nad ei peaks selliste muredega kokku
puutuma .
Omakorda oleks see hea jällegi selle poe konkurentidele hea, sest
kliendid on otsustanud valida muu kaupluse ning toovad tulu neile
sisse.
Loo huvilised on:
1)Klient, kes ostis rehvid
2)Müüja, kes need müüs
3)
Pood , kus sündmus aset leidis
4)Teised
poed
5)Teised kliendid
Probleemi püstitus:
Eetilise konfliktiga kerkib üles mitu probleemi või
põhiprobleem koos alaprobleemiga. Alaprobleemiks on kliendi ja
poe(müüja) edasised suhted, kuidas peaks klient edaspidi käituma
selles poes suhtes ning kas ta soovib sealt veel kunagi midagi osta.
Selle probleemi kõrvalprobleemiks on veel see, et kuidas peaks pood
käituma müüjaga, kes jagas vale informatsiooni ning käitus
ebaprofessionaalselt, kas töötaja vallandada või saata
koolitusele.
Põhiprobleem:kuidas peaks pood käituma, kui on müünud kliendile
defektiga toote, ent klient tuleb seda ümber
vahetama pärast
võimaliku vahetusaja lõppu.
Juriidiline külg:
Seaduses ei ole kehtestatud, et klient oleks kohustatud enne
kauba kätte saamist kontrollima, kas see vastab nõuetele. Kuna osa
kaupa tellitakse
neti teel, siis ei ole võimalik enne kauba kätte
saamist selle õigsust kontrollida. Samas müüja ei tohi jagada
ostajale vale informatsiooni või esitada seda poolikult ja kaheti
mõistetavalt. Kuigi klient oleks võinud enne rehvide kilekotti
pakkimist üle vaadata, kas asjad on nii nagu ta soovis ja tal ei ole
mingeid kaebusi kauba kohta. Sellest võib järeldada,et ta uskus
müüjat ning seda, et talle müüakse kasutamiskõlblikud asjad ning
ta ei pea ise üle vaatama kõike. Kuna tarbijakaitse kodulehel on
samuti kirjas, et müüja ei tohi infot varjata või seda valesti
esitada. Seega kui tekkisid probleemid, et klient tahtis oma kaupa
tagasi vahetada hiljem, kui selleks aega ettenähtud oli, oleks müüja
pidanud juba müügi hetkel sellele tähelepanu pöörama, et
hilisemaid pretensioone ei rahuldata. Või peaks olema selle kohta
väljas mingi teavitav silt või lisatud selline lause arvele,
kumbagi neist paraku ei olnud. Ka klient peaks teada, et ainult
teatud aja jooksul on võimalik kaupa ümber vahetada ja kasvõi
kodus siis kontrollinud, kas kaup on õige, mis oleks oluliselt
probleeme vähendanud. Seega ei saa öelda, et pood oleks väga
valesti käitunud, kui ta esialgselt keeldus kaupa vahetamast ja raha
tagastamast, kuigi tegelikult olid kliendile vale infot jagatud. Ei
saa ka öelda,et klient oma
jonni ajades päris õiglaselt käitus,
kuna lubas kohtusse kaevata, kui seal mingit lahendust välja ei
mõelda, see võib kõlada kui ähvardus ja kedagi
manipuleerida ei
ole just eetiline. Arvele allkirja alla kirjutades, aga tõendab
müüja, et tema poolt müüdud kaup on õige ja vastutab, kui midagi
peaks valesti olema. Seega on suhteliselt raske määratleda, kes on
selles loos peamine süüdlane, kuna mõlemad osapooled eksisid.
Mõlema jaoks on teise eksimus loomulikult suurem, kui enda oma,
seega oleks vaja hoopis kedagi kolmandat, kes oleks täiesti
erapooletu seda asja lahendama.
Abijuhised :
Formaalsed: Ei ole teada, kas antud firmal oli välja töötatud
eetikakoodeks või mitte, kuid antud juhtumi põhjal võib järeldada,
et ei olnud. Seega võib öelda, et kuna midagi sellist välja ei
olnud töötatud eksisid nad
eetika põhitõdede vastu.
Teisalt kuidas nad oleksidki osanud õigesti käituda, kui neil selleks
igasugune käsk puudus. Kuid jällegi on selline käitumine(et
teavitad klienti kõigist asjaoludest) juba iseenesest eetiline ja
mõistetav. Müüja poolt ostutaud ebaprofessionaalne käitumine
mõjutab kogu ettevõtet, kuna mitte ainult ühe, võib-olla väga
paljude klientide arvamus langes tänu sellele juhtumile. Kliendid ju
üldjuhul hoiavad ikka kokku. Samas võib
juhtkond nüüd arvata, et
kõik müüjad on ebakompetentsed, sest kõik peaks olema ju läbinud
ühe ja sama koolituse,see võib suuresti mõjutada nende arvamust ka
teiste suhtes. See ei ole
sugugi meeltmööda neile, kes polnud
üldsegi asjaga seotud ning ei ole midagi valesti teinud, vaid neid
hinnatakse nende kaastöötajate põhjal, mis ei ole muidugi
juhtkonnast jällegi aus. Kõiki ei saa hinnata ühe ja sama mõõdupuu
järgi. Kui üks eksis ei tähenda see seda, et ka teised samu vigu
teeks .
Vastavus
kuldse reegliga: Kuldset reeglit saab tõlgendada nii, et
käitu teiste suhtes nii, nagu sa soovid, et teised sinu suhtes
käituksid. Selle väita põhjal saab öelda, et ei käitutud nii,
nagu me soovime, et meiega käitutaks. Vaevalt, et müüja sooviks
ise saada samasuguse teeninduse osaliseks kuskil mujal poes. Ostes
midagi kalli raha eest, usaldades müüjat ning hiljem
selgub , et
kõik on vale, ei ole just meeldiv. Järelikult müüja ei käitunud
kliendiga õiglaselt, jättes osa infost varjatuks, kas siis meelega
või halvasti informeeritusest, ei vasta sellele, mida
kuldne reegel
endast kujutab.
Vaadates praegust juhtumi käiku võiks öelda, et see on kasu
toonud pigem vähemusele, kui üldse. Algselt sai küll kasu firma, kes müüs
rehve, mis olid defektiga, terve rehvi hinnaga. Teenides selle pealt
rahalist kasumit, kuid hävitades sellega usaldust enda ja pakutava
kauba vastu. Teisalt võiks aga öelda, et kasu sai enamus, kui
kliendil õnnestus kauba eest raha tagasi saada. See näitab, et
firmad on valmis oma eksimust tunnistama ja võib-olla toob see ka
kliente juurde. Kliendid saavad kindlad olla,et kui midagi ka juhtub,
ollakse seda valmis lahendama ja see leiab positiivse lahenduse. Saab
ka öelda, et see tõi kahju ka teistele firmadele, kes ei olnud
konkreetse juhtumiga üldse otseselt seotud. Kuid see avaldab neile
mõju selle läbi, et nad tegelevad ja müüvad sama asja, mis too
firma ning võib-olla kasutavad nad samu võtteid, et ebasobivast
kaubast lahti saada.
Mitteformaalsed (intuitiivsed) testid:
1)Teise nahas olemise test: Kui panna müüja kliendi asemele, siis
oleks ka tema kindlasti tahtnud saada kompensatsiooni sellise asja
eest. Sest kliendile on ju oma raha tagasi saamine palju olulisem,
kui
kauplusele , kes päevas müüb mitmeid
kordi sellise raha eest
kaupa, selle summa kaotamine. Kui panna klient müüja olukorda, siis
oleks talle ehk võib olla rohkem meeldinud see, et ta oleks saanud
rehvid maha müüa selle sama raha eest ja klient oleks ise süüdi
jäänud. Kuigi ei saa öelda,et müüja oli kindlasti paha
tahtlik ning selline asi juhtus meelega. Võib olla müüja tundis ennast
just halvasti, et oli oma tööd lohakalt teinud ja pidi nüüd
sellisele olukorrale vastu seisma.
2)Turu test: Algul tundub,et parem lahendus oleks keelduda hüvitise
maksmisest. Kuid järele mõeldes teeksime sellega endale hoopis
rohkem kahju. Kuna kaotaksime olemasoleva kliendi ja võib olla
kliendi sõpradest kliendid ja nii edasi. Seega pikema kasu saamise
eesmärgil oleks mõistlikum kliendile kahju hüvitada ning edaspidi
sellised vigu vältida.
3)Lõhna test: Kui firma maksab kliendile kõik kinni võib seda
kaheti mõista: a)firma tõesti tunnistab oma eksimust ning on valmis
selle kliendile hüvitama, olenemata sellest, et vahetuseks
ettenähtud aeg oli juba möödas. b) firma maksab kliendile raha
ainult sellepärast, et seda asja summutada ja kliente mitte kaotada,
kuigi enda viga tunnistamata.
Eetiline valik:
Kokkuvõttes võib öelda, et utilitaarse analüüsi põhjal oleks
lihtsam firmal kliendile kas raha tagasi maksta või defektiga rehvid
ümber vahetada. Kindlasti oleks hea, kui leitaks mingisugune
kompromiss , mis rahuldaks mõlemat osapoolt. Tuleks leida selline
kokkulepe, et klient ka edasipidi, vaatamata vahejuhtumile, sooviks
sama poodi külastada ning ei peaks viha sellepärast, mis juhtus.
Õiglane oleks, kui talle huvitataks vähemalt 75% ulatuses tekkinud
kahju ja et klient peaks siis kahju kandma ainult 25% ulatuses.
Mõlemad osapooled võidaks sellest lahendist. Kuna pood varjas õiget
infot ning klient pöördus poodi tagasi alles siis, kui aeg, mil
olek kauba saanud ilma probleemideta ümber vahetada, oli möödas.
Sellest loost õppisid mõlemad osapooled kindlasti üht teist.
Esiteks klient, kes nüüd on asjade ostmisel hoolikam ning ei usalda
kinni silmi müüjat. Siia sobiks ütlus, et usalda, aga kontrolli.
Müüja ja ettevõte, et kindlasti tulevikus on tähelepanelikumad on
kauba suhtes ning kontoliivad, et nende kaup vastaks nõuetele, et ei
tekiks hilisemaid probleeme. Kindlasti tahab ettevõte, et müüjad
oleksid koolitatud ning oma ametis pädevad, mis omakorda aitaks
taolisi situatsioone vältida. Lõpplahendiks sai see, et kliendile
korvati kahju kogu ulatuses.
Kõik kommentaarid