SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON (0)

SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON
Revolutsiooniks nimetatakse muutust kultuuris ja ühiskondlikus elus, see on järsk üleminek ühelt kvaliteedilt teisele. See tekib kellegi või millegi rahulolematusest, midagi on valesti ja ei toimi hästi ning see vajab muutust.
Prantsusmaal oli absolutistlik monarhia ja seda valitses kuningas Louis XVI. Kuningakoja eluviis Prantsusmaal oli toretsev ja luksuslik ning riigi üldine majanduslik seis halvenes seetõttu kiiresti. Ühiskond jagunes seal kolmeks seisuseks, nendeks olid eelistatud vaimulikud ja aadlikud kes ei pidanud makse maksma ning kolmandaks seisuseks kellele langes kogu maksukoorem. See polnud minu arvates just parim ja oli ebaaus, et teatud inimesed pidid makse maksma kuid „tähtsamad” mitte.
Prantsuse revolutsiooni põhjusteks olid suured riigivõlad, kehv viljasaak , kolme seisuse erimeelsused, kuningakoja kergemeelne eluviis jne. Ma arvan, et need olid piisavad põhjused revolutsiooni tekkeks kuna kindlasti ei olnud rahval hea elada riigis, kus ametnikud on hea elu peal ja rahvas ise vaevleb majanduskriisi käes.
Kuna tekkiski majanduskriis , siis selle lahendamiseks kehtestas kuningavõim maksud ka aadlikele ja vaimulikele, kes polnud harjunud makse maksma. Kokku kutsuti seisuste esinduskogu, ehk generaalstaadid , nad kohusid Versailles ’s. Nad aga ei saanud üksmeelele ja tekkisidki vastuolud seisuste vahel. Siis lahkusid kolmanda seisuse esindajad ja kuulutasid end kogu rahva esindusorganiks ehk Rahvuskoguks, mille otsuseid ei ole kuningal õigus tühistada. Ma arvan, et kolmas seisus tegi hästi, et tegutses ja tahtis kuhugi jõuda, mitte ei laskund end kuningal suuresti mõjutada. Rahvuskoguga ühinesid ka aadlikud ja vaimulikud ning seejärel kuulutas Rahvuskogu end hoopis Asutavaks Koguks. See pidi koostama Prantsusmaa jaoks põhiseaduse ja panema aluse uuele riigikorrale. Rahutu Pariisi rahvas relvastus ja lõi rahvuskaardi, Pariisis vallutati Bastille ’ kindlus ja see sündmus tähistabki revolutsiooni algust.
Peale Bastille vallutamist levisid monarhiavastased väljaastumised ja kuningas Louis XVI tunnistas Asutava Kogu õigust välja anda seadusi. See oli minu arvates hea, sest seisuste inimesed olid vaeva näinud ja nüüd oli neil ka otsustamisõigus. Siis tagandati võimuoranitest vanad ametnikud ja nende asemele tulid rahva valitud inimesed. Revolutsiooni lipuks sai trikoloor .
Varsti kaotati seisuslikud eesõigused, kõik olid võrdsed, sh. talupojad. Varsti aga kaotati aadliseisus ja paljud neist lahkusid Prantsusmaalt, sealhulgas proovisid seda teha kuningas koos abikaasaga, kuid see ebaõnnestus. Võeti vastu põhiseadus ja sellega lõppes Asustava Kogu tegevus. Tuli Seadusandlik kogu, kus olid konstitutsioonilise monarhia ja kuningavõimu kukutamise pooldajad , need olid jakobiinid . 1792 aasta augustis kukutati Prantsusmaal kuningavõim ja juba septembris kuulutas Rahvuskonverent Prantsusmaa vabariigiks. Jakobiinid pooldasid revolutsiooni süvendamist ja lasid kuninga hukata. Jakobiinid olid Prantsusmaal võimul ja nad koostasid uue põhiseaduse, kõik kodanikud oleksid selle järgi olnud võrdõiguslikud. See kohe päris nii ei läinud, kuid mõte oli hea, sest minu arvates on halb kui on osa rahvast suuremate õigustega kui teised ja osa rahvast peab sunnitöid tegema jne.
Revolutsiooni päästmise vahendina nägid jakobiinid piiramatu ja vägivaldse võimu ehk diktatuuri kehtestamist. Siis tapeti revolutsiooni üks populaaresemaid juhte Jean Paul Marat. Kasutades seda ära hakkas valitsuse ülesandeid täitma Rahvapäästekomitee, juht oli Robespierre , kes sai omale piiramatu võimu. Jakobiinide diktatuuri ajal tapeti üle 50 000 inimese, kellest enamik oli lihtrahvas , kuid hukati ka kuninganna. Mõne ajapärast tundis rahvas, et jakobiinide võimulolek polnudki nii hea ja Robespierre ning ta kaaslased hukati. Jakobiinide diktatuur kukutati. See oli hea, sest ikkagi tapeti nii palju inimesi keda poleks tohtinud.
1795 aastal võttis Rahvuskonvent vastu uue põhiseaduse, seadusandlikku võimu teostas Seadusandlik Korpus, see valis täidesaatva võimuorgani direktooriumi ja sellega taheti vältida isikuvõimu. Prantsusmaa oli endiselt vabariik. Revolutsioon hakkas aga taanduma, see oli mõjutanud ühiskonnas ja inimeste elus päris palju asju. Näiteks tunnistati ainult kodanlikku abielu, suleti enamik kloostreid, leib läks hästi kalliks, inimesed olid revolutsiooni ajal kannatamatud, mures, närvilised jne, ei räägitud nii viisakalt, sinatati „härra, proua” ja „preili” asemel. Rõhutati vooruslikkust, vähendati kiriku mõju ja prooviti välja juurida usku.
Kuid siiski rahulolematus ühiskonnas polnud vaibunud ja järjest aktiivsemaks muutusid kuningavõimu pooldajad ehk rojalistid , kes lootsid teiste Euroopa riikide abil Prantsusmaa monarhia taastada. Uusrikkad aga, kes olid revolutsiooni ajal rikastunud, ei pooldanud kuningavõimu tagasitulekut. 1799 aastal hõivati Seadusandliku Korpuse hoone ja sõjaväe survel otsustasid saadikud saata direktooriumi laiali ning sellega lõppes Prantsuse revolutsioon.
Kokkuvõttes toimus Suure Prantsuse revolutsiooni ajal palju sündmusi ja ei saa päris täpselt öelda millised neist olid halvad, millised head, oli neid vaja või oleks parem olnud olemata olla. Käis pidev võimuvõitlus ning esile tõusid erinevad poliitilised suunad, maailmavaated ja isiksused. Aga revolutsioon ei olnud ka minu arvates mingil juhul tähtsusetu. Napoleoni absolutism erines igatepidi Louis XVI omast ja revolutsiooni ajal tehtud muudatused jäid suurelt osalt püsima ka hiljem. Märgina on Prantsuse revolutsioon Euroopa vara-uusaja lõpetajaks ning tõelise uusaja alguseks. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord . Suur Prantsuse revolutsioon on maailma tuntuim revolutsioon. Mina arvan, et on hea et see toimus, kuna kindlasti oli lõppkokkuvõttes pärast Prantsusmaal parem elu kui enne seda sündmust. Toimusid ka halvad asjad nagu näiteks minu arvates oli kultuuriväärtuste hävitamine, kuid seda üritati parandada, loodi eraldi monumentide komisjon ja avati kunstimuuseum . Inimeste väärtushinnangud kindlasti muutusid. Enne revolutsiooni peeti näiteks oluliseks riigialamate lojaalsust valitseja ja kiriku suhtes, ustavust kuningale , kirikule ja aadelkonnale, kuid hiljem asendus see poolehoiuga revolutsioonile ja rahvale. Rõhutati rahvavõimu headust. Poliitikaelu muutus aktiivseks, Prantuse riigist sai uusaegse riigi valitsemise eeskuju.