Süsivesikute konspekt (0)

Meie tervise, töövõime ja hea enesetunde tähtsaim tingimus on mõistuspärane toitumine. Toiduainete ebaõigest valikust tingitud mitteväärtuslik toit põhjustab organismi haigestumise. Sellepärast peavad õigeid toiduvalmistamise võtteid tundma mitte ainult kokad , vaid ka kõik need, kes valmistavad toitu ise.
Inimese organismis toimuvad kogu aeg ainevahetusprotsessid, s.t. kasvamiseks ja eluks vajalike ainete põlemise ja tekkimise protsessid.
Organism saab toidust kõik vajaliku kehakudede ehitamiseks ja uuendamiseks, eluliste protsesside kulgemiseks, samuti soojusenergiaks, mis on vajalik püsiva kehatemperatuuuri säilitamiseks. Õige toitumine tagab inimese organismi normaalse arenemise, säilitab tema tervise, pikendab eluiga ja tõstab tööviljakust.
Toidu koostise moodustavad valgud , rasvad , süsivesikud, vitamiinid, fermendid , mitmesugused happed , mineraalsoolad ja vesi. Need ained ei ole ühesuguse toiteväärtusega ja igaühel neist on organismis eriotstarve.
Süsivesikud on toidus suhkruna, tärklisena ja tselluloosina ehk rakukestena. Iga nimetatud süsivesiku liik on erineva tähtsusega. Suhkrud lahustuvad hästi vees, imenduvad kergesti läbi seedeelundite seinte, sattuvad kiiresti verre ja organism võib neid kasutada energiaallikatena. Sellepärast antakse palju suhkrut neil juhtudel, kui on vaja kiiresti täiendada energiavarusid kudedes, näiteks järsu ja tugeva pingutuse puhul sportlastel. Suhkrud on ka vajalikud nõrga südametegevusega inimestele. Niisama tähtsad on suhkrud laste toitlustamisel, sest lapsed on väga liikuvad ja kulutavad palju energiat.
Tselluloosi on kõigis taimsetes toiduainetes , sest see on taimede rakukesta peamine koostisosa.
Lastele tuleb siiski selgitada, et magustoit on ka mannavaht, müsli jogurtiga ja maiustusi asendab ka puuvili . Kahjuks söövad meie lapsed liiga palju süsivesikuid. Näiteks leidub süsivesikuid meie laste lemmikutes - kartulikrõpsudes. Liigse süsivesikurikkaid toite süües nagu jahu– ja kondiitritooted võib hakata kimbutama kroomivaegus. Kroomirikas toit aitab pankrease hormoonil insuliini reguleerida veresuhkru hulka, hoiab ära diabeedi tekke.
Tõhusad kroomiallikad on tomat , mais, õun, loomaliha , kanaliha, juust, munad, krabid ja meliss. Veel leidub kroomi ubades, hernestes, sojaubades, loomamaksas, täisteraleivas, õllepärmis.
Siin leidub oht, sest kergesti omastatavad süsivesikud kergitavad järsult vere suhkrusisaldust. Kõhunääre peab sellele kähku reageerima ja pikapeale ei suuda selle kõrvalt emam toota piisavalt veresuhkru taset hoidvat insuliini. See on tõsine haigus, sest insuliinipuudulikus paneb seda süstima.
Suhkrurikkad toitained – mesi, puuvili, peedid, porgandid.
Osa süsivesikuid muutub organismis reservrasvaks.
Süsivesikute liigtarbimine võib viia rasvumiseni. Piirduma peaks päevas umbes 2500 - 2800 kcal -iga. Üks gramm süsivesikuid annab meile umbes 4,1 kcal-it ( 17,2 kJ ).
Siin ei maksa unustada, et süsivesikud tekitavad ka hambakaariest. Näiteks hammasetele on „sõbralikum“ – šokolaad, kuna selles leiduv kakao ei soodusta kaariest.
Teine süsivesikute liik – tärklis – ei lahustu vees. Tärklis peab seedeelundites olema eelnevalt suhkruks lõhustunud, vastasel juhul ta ei imendu verre. Kuna toit läheb maost sooltesse vähehaaval, tärklis aga seedib peamiselt sooltes, varustab tärklis organismi energiaga pikemat aega kui suhkur.
Rakukest inimese seedeorganites ei omastu, sellepärast ei ole kestainel suurt toiteväärtusliku tähtsust; tselluloos on toidus vajalik kui pallastaine, mis ärritab soolte seinu ja soodustab soolte peristaltikat ning normaalset tühjendamist. Juhul kui toiduga saadud süsivesikud ei suuda katta kõiki organismi energiakulusid, tuleb suurendada rasva hulka toiduratsioonis.
Süsivesikud võtavad osa ka rasvade ainevahetusest. Kuigi süsivesikuid võib asendada rasvade ja valkudega, peavad nad teatud kogustes tingimata toidus olema, sest vastasel juhul koguneb organismi rasvade ainevahetuse produkte, mis võibpõhjustada raskeid haigusi. Selle vältimiseks tuleb jälgida, et mitte vähem kui 10 % organismi päevasest kalorivajadusest kaetaks süsivesikutega. Tavaliselt langeb süsivesikute arvele 55-70% toidu kalorsusest.
Organismi ööpäevane süsivesikute vajadus sõltub töö intensiivsusest: mida intensiivsem on töö, seda rohkem on vaja toiduga anda süsivesikuid. Mõõduka füüsilise töö korral peab terve täiskasvanud inimene ööpäevas saama 400 kuni 500 grammi süsivesikuid, raske füüsilise töö korral – kuni 700 grammi ja enam.
Peamised süsivesikuteallikad on taimse päritoluga toiduained: leib, tangained, jahu, aedoad, herned, kartukid, puuvili, juurvili , marjad jt. Loomse päritoluga toiduainetest sisaldab rohkem süsivesikuidainult piim. Süsivesikud suhkrute näol leiduvad peamiselt puuviljades ja marjades. Teraviljasaadustes, näiteks leivas, tangainetes, jahus, ubades ja kartulis sisalduvad süsivesikud tärklisena.
3