Surmaga silmitsi (0)

Surmaga silmitsi
Olles piirisituatsioonis, kus surm on inimesele lähedal, muutub inimene automaatselt. Surmaga silmitsi seistes tuleb välja inimese tõeline tema. Ta ei valeta ning tema zestid ei ole petlikud . Inimese jaoks võib see olla elu muutev moment, kui see läbi on elatud. Need muutused ei pruugi alati olla ka head. Mis paneb inimese surma ja piirisituatsioone nii väga kartma?
Tajudes, et viimane hetk võib iga moment tulla, muutub inimene teistsuguseks kui tavaliselt. See käitumisviis on igal inimesel erinev. Mõni võib piirisituatsioonis muutuda araks, teine jällegi astub surmale vastu ning ei karda seda. See on inimeses endas kinni – tema vaimses tugevuses. Just see omadus teeb inimese kartmatuks ja ühiskonna poolt vaadates kangelaslikuks. Üks sellistest mõttelaadidest on Kuubas, kus kommunism pidas surmaga silmitsi olemise julgust ülimaks vapruseks. Selle Ladina-Ameerika riigi suurim kangelane on Ernesto Guevara, rohkem tuntud kui Che, kes riskis oma eluga ja veetis aastaid surmaga silmitsi, kõik selleks et muuta riigikorda . Ta ei murdunud, vaid saavutas oma tahtmise ning sai riigikangelaseks. Vastupidine , äbariku efekt oli raamatus „Läänerindel muutusteta“, kus rühma väljaõpetaja Himmelstoss oli lahinguväljal täielikus shokis. Oli aru saada, et Himmelstoss oli surmaga silmitsi seisnud ja sellepeale vajus ta täielikult ära. Seega, surmaga silmitsi seistes muutub inimene temaks endaks . Ta ei üritagi teiste ees julge välja paista ja varjata oma tegelikku olemust.
Kuid miks üldse inimesed piirisituatsioonis muutuvad teistsugusteks? Arvatavasti toob surmaga silmitsi seismine kaasa adrenaliinitaseme järsu muutuse. See annab inimesele teada, et oht on läheduses ning tuleb hoida oma piip ja prillid. See võibki olla põhjuseks, miks mõned inimesed ennast päästavad teiste nimel. Nad mõtlevad ainult enda peale ega huvitu teistest. Vaadates tänapäeva Euroopa Liitu, siis seda on näha väga hästi riikide põhjal – Iirimaal ning Hispaanial oli tohutu riigivõlg , ning et sellest pääseda, veeretasid nad selle Kreekale edasi. Niimoodi käis tegelikult suur ringi veeretamine, kuid lõppude lõpuks jäi süüdlaseks Kreeka. Sellega said Hispaania ja Iirimaa oma süüst lahti ning tundsid ennast rõõmsalt, kuna nemad said rinnale koputada ja öelda, et meie oleme suurest võlast vabad. Õnneks on olemas ka inimesi, kes ei muutu piirisituatsioonis olles isekaks ja aitavad ka teiste piipusi ning prille üles korjata. Neile ei ole tähtis indiviid üksi, vaid kogu tervik. Sellised on sõjamehed, kes hoolivad oma lähedastest ning hoiavad neid. Nad ei jäta neid lihtsalt maha. Samuti oli ka raamatus „Läänerindel muutusteta“, kus Paul Bäumer läks ühte kaevikusse, kust päästis ära Himmelstossi, kes oli shokis. See oli riskantne, kuna pomm oleks võinud iga hetk kaevikusse lennata ja nad tappa, kui Paul oli seal kaua aega ning ajas Himmelstossi lõpuks välja. See tegu on kangelaslik. Seega, inimesed muutuvad piirisituatsioonis sellisteks, kuna neil on soov päästa end ning mõndadel on ka soov päästa teisi.
Piirisituatsioon muudab inimesi teistsugusteks. Nad muutuvad vastavas olukorras enesepäästjateks, kellest mõndadel on ka südant päästa teisi. Surmaga silmitsi seismisel on loomulik, et inimene kardab , kuna persooni prioriteet on päästa ennast. Seepärast kardabki inimene surma ning selle eelseid võimalikke situatsioone. Enese hukuga silmitsi seistes on inimene kõige ausam.