Surija hooldus-kui inimene enam ei ela (0)

Iseseisev töö
Surija hooldus-kui inimene enam ei ela
Surma tundemärgid
Suremine ei ole momentaalne sündmus vaid järg - järguline protsess, mis vältab teatud aja. Peamisteks tunnusteks on südametegevuse ja hingamise lakkamine . Inimese pulss puudub, silmad lõpetavad liikumise ja võivad jääda avatuks, pupillid jäävad suurteks ning kontroll põie- ja pärakulihaste üle kaob.
Kaotusega hakkama saamine
Iga inimene on erinev ja seetõttu elatakse ka emotsioone erinevalt välja, samuti on ka kaotusvaluga. Peamine on aga see, et tuleks lubada endale valu ja tundeid, isegi kui ise ega teised sellest aru ei saa-tunne nii nagu tunned sina. Tuleb leppida sellega, et sa koged valu ja nii kaua kui sul on vaja kogeda ning mitte võrrelda ennast teistega . Kui on väga raske on võimalik otsida tuge, mitte peita oma kurbust . Räägi oma tunnetest, oma valust, mälestustest ja kogemustest. Kindlasti ei tohiks unustada enda eet hoolitsemist. Söö, joo, liigu ja puhka korralikult, kuid ära ravi oma leina alkoholiga, see võib asja veelgi süvendada ning taastumist pikendada. Valmis peaksid olema selleks, et pühade või tähtpäevade ajal võivad su emotsioonid ja kurbus tagasi tulla. Aitab ka loomingulise tegevusega tegelemine.
Leinaja aitamine
Esmalt tuleb selle inimese jaoks, kes leinab, olemas olla. Lihtsalt olla tema kõrval ja lasta tal rääkida kõigest, millest tal on vaja oma kaotuse ja leinaga seoses tarvis rääkida. Samas tuleb ka arvestada leinaja soovidega. Abistaja peab tunnetama , millal teda on vaja ja millal distantsi hoida. Aidata saab ja tohib ainult siis, kui leinaja seda soovib. Abistaja peaks tunnetama pidevalt leinaja seisundi muutumist ja leinaja emotsioone, sest leinaja tunnete kõikumine on loomulik. Oluline on, et leinaja saaks rääkida selles tempos ja sellest, millest tal on vaja rääkida. Lihtsalt kuula ja ole toetav .
Lapsega surmast rääkimine
Lähedase või tuttava inimese surm on lapsele väga valus. Tuleb aidata lapsel sellest aru saada. Rääkida ja selgitada tuleb lapsele talle viisil, millest ta aru saab. Igas vanuses tuleks teha seda erinevalt. Lapsi tuleb julgustada rääkima, et nad ei sulguks endasse. Kui laps midagi küsib tuleb talle vastata. On normaalne kui sa ei oska vastata kõikidele lapse küsimustele. Laps tunneb end turvaliselt, kui saab aru, et temast hoolitakse. Näita lapsele oma armastust. Räägi ka lapsele oma enda valust, siis ta saab aru, et mitte ainult temal pole raske. Kui sa ei näita oma tundeid, siis arvab ka laps, et nii on õige. Sellisel juhul sulguvad nad endasse ja ei räägi enam oma muredest . Proovi jäädvustada ka mälestust lahkunud lähedasest, et ta teda ei unustaks. Seleta lapsele, et lahkunu on nüüd paremas kohas ja näeb teda.
Surnu korrastamine
See on viimane teenus surnule ja selle puhul tuleb austada surnu eelnevaid soove ja uskumusi puudutavaid tavasid. Samuti suhtuda ja käituda surnuga austusega. Surnu korrastamiseks tuleks valmis panna kõik selleks vajaminevad vahendid ja uurida kas omaksed tahaksid olla korrastuse juures. Samuti küsida kas omaksed soovivad jätta ehteid, mida lahkunu armastas kanda.
Korrastamiseks kasutada ühekordseid vahendeid ja kaitseriietust. Surnu peaks asetsema sellili lamavas asendis, pestakse peast alustades ja liikudes allapoole. Pestakse alkoholi sisaldava ainega, see on desinfitseeriv ja siis ei vaja eraldi kuvatamist. Ka proteesid pestakse ja asetatakse tagasi suhu. Silmad suletakse ja suu samuti. Vajadusel riietatakse, kui mitte, siis pannakse puhta lina sisse. Kui osakonnast viiakse, siis nimesilt koos sünni ja surma ajaga ja osakond , samuti kui on nakkusohtlik , siis eraldi kotti panna. Viia surnu selleks ettenähtud külmkambrisse. Sellega on tema viimane korrastus lõpppenud.
Puhaku ta rahus !