sulaaeg ENSV-s (0)

Sulaaeg Eesti NSV-s
J. Stalini surmale järgnes NSV liidus nn sulaaeg, mis tõi kaasa ühiskonna liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades. Eriti aktiivelt hakkas tegutsema siseministriks saanud Lavrenti Beria. Senine massiline vägivald vähenes ja juhitavale tööle hakati edendama ka kohalikku kaadrit. See ei kestnud aga kaua kuna 1953.aasta juuni lõpus Beria arreteeriti ja tema ettevõtmised pandi põlu alla.
Sulaaega iseloomustab senise vägivalla osaline heastamine, esmajoones tähendas see vägivallamasina peatamist. Selle käigus heastati osade nn kodanlike natsionalistide head nimed, osad haritlased said võimaluse vaimsest pagulusest pääsemiseks ja taas loovtööga tegelema hakata. Samas ei olnud avalikku vägivallapoliitika hukkamõistu, kuna I. Käbin ei olnud sellest väga huvitatud, räägiti üksnes „ mõningatest möödalaskmistest“ ja seetõttu oli ENSV poliitilise õhustiku sulamine ettevaatlik ja tagasihoidliku ulatusega.
Side läänemaailmaga
J . Stalini valitsemise ajal oli Nõukogude impeerium varjatud nn raudse eesriidega. Seetõttu oli ENSV-s maailmas toimuvast tõepärase info saamine väga raske. Üheks selle allikaks olid välisraadiojaamad, üheks selliseks oli 1951.aastal tööd alustanud Ameerka hääl (New Yorgist ). N. Hurstšovi sulaajal hakkas tasapidi taastuma otsekontakt muu maailmaga . ENSV-s hakati tegelema moodsate teadusharudega( psühholoogia, sotsioloogia, küberneetika jne) ning üksikud teadlased pääsesid rahvusvahelistele teaduskonverentsidele. Siin leidsid kõlapinda 1960.aastate Lääne noorsooliikumine, džäss-ja rokkmuusika , hipide liikumine ning moodsad kunstivoolud.
Oluliseks aknaks Läänede oli Soome TV. Somme Tv saated olid nähtavad Põhja Eestis ja 1965 aastal avatud laevaliin (Helsingi – Tallinn) tõi kaasa turiste kelle vahendusel jõusid Eestisse Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed .
Kuldsed kuuekümnendad
Suurenes ühiskonna avatus ning inimeste senisest hoopis aktiivsem eneseteostus kõigis valdkondades, kaasa arvatud poliitilises elus. Sellel ajal kujunes välja nn rahuvskommunistide põlvkond- nad olid veendunud ,et olemasolevat poliitilist režiimi on võimlaik inimlikustada,demokratiseerida ja elamisväärsemaks muuta. 1960. aastaid ilmsetas noorte aktiivsus. Tekkisid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev(EÜE) ja Eesti Õpilasmalev(EÕM). Üliõpilased kes kuulusid kommunistlikesse noorsooühingutesse püüdsid seda demokraatiseerida, et see lahendaks noorte päevaprobleeme. Eesti rahva olukorda püüti parandada valitsevat režiimi ümber kujundades. Noori kutsuti parteisse ,et jõuda välja juhtivatele kohtadele ja et võim enda kätte võtta. Selle omalaadse komsomoliorganisatsiooni kõrgajaks olid aastad 1967-68, ning keskuseks Tartu Ülikool.
1964.aasta oktoobris kukutati võimult N. Hruštšov ja tema asemel tuli L.Brežnev. See tähendas kruvide kinnikeeramise poliitika algust. ENSV-s jätkus sulaaeg kuni 1968. aastani, mil N tankid lõpetasid nn inimnäolise sotsialismi ehitamise Tšehhoslovakkias. Praha kevade lämmatamine tähendas tagasipööret tagurlusele ka ENSV-s. Administratiivsete vahenditega rahustati tollane vabameelsuse keskus Tartu: vahetati välja komsomolijuhtkond, saadeti laiali ülikooli juures tegutsev sotsialoogialabor( tegeles ühiskonnaprobleemidega) . Ühiskonnas süvenes ideoloogiline surutis ja karmistus tsensuur .