Suitsiidid (2)

Sissejuhatus
Enesetapp ehk suitsiid ehk vabasurm on surmajuhtum, mis on tahtlikult, otseselt või kaudselt põhjustatud ohvri enese poolt. Suitsiidi põhjuseks on inimese soov lõpetada enda eksistents või soovimatus edasi elada. Iga aasta sooritavad maailmas enesetapu üle ühe miljoni inimese, mis on statistiliselt kümnendal kohal erinevate surmapõhjuste seas ning kuni 20 miljonit inimest üritab sooritada enesetappu.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel, kus on kasutatud 105 riigi kokkuvõtet, on suitsiidide kordaja maailmas keskmiselt 16 suitsiidi 100 000 elaniku kohta. Eesti suitsiidikordaja aastal 2008 oli 18. Suitsiidikordajat alates 20st peetakse suure suitsiidiriski näitajaks.
Enesetapu põhjused
Enesetapu põhjusteks on vaimsed häired, kannatused, stress , lein, õnnetus, süü- või autunne, vigastus , eneseohverdus, finantsprobleemid, sõjeväeline taktika (Kamikazed, enesetaputerrorisitd), üksindus, ususekt, pessimism. Korduvat depressiooni põdevatest inimestest lõpetab oma elu enesetapuga 20% inimest. Inimesed, kes enesetappe teostavad pole alati depressioonis või halvas olukorras, mõnikord panevad filosoofilised arusaamad elust inimese enesetappu teostama , et kogeda seda, mis tuleb peale elu. Paljud inimesed usuvad, et elu Maal ei ole lõpp ja surm on ainult hirmus teistele, kuna ühiskond ütleb neile, et karda surma.
Enesetapu meetodid
Enamus enesetapjaid kasutab poomist, mürgitamist või tulirelvi. Vähem populaarsed on hüppamine ( katuselt või sõiduvahendi ette), uppumine, enesepõletamine, nälgimine ja verest tühjaks jooksmine.
Enesetapu vormid
Normatiivne :
anoomiline enesetapp (kiired sotsiaalsed muutused, muutuvad normid)
fatalistlik enesetapp (liigne sõltuvus ebaratsionaalsetest ettekirjutustest ja reeglitest)
Integratiivne:
egoistlik enesetapp ( isolatsioon sotsiaalsest grupist)
altruistlik enesetapp (liigne integreeritus gruppi)
Suitsiidid Eestis
Eesti koos teiste Baltimaade, Venemaa, Soome, Ungari ja Sri Lankaga kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. 2008. aastal sooritas Eestis enesetapu 242 inimest.
Endises Nõukogude Liidus kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta Gorbatšovi "perestroika" ajal. Enesetappu enne seda aega käsitleti raske vaimuhaigusena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse instinkti väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsiidse käitumisega inimesele pandi, olid skisofreenia ja maniakaal-depressiivne psühhoos.
Aastatel 1982/1983 oli Eestis enesetappude osas langus, mis tulenes Andropovi valitsemisajal algatatud alkoholivastasest kampaaniast. 1984 aastaks oli enesetappude arv jälle tõusnud, kuna selleks ajaks oli alkoholivastane kampaania unarusse jäetud.
Eestis läbiviidud uurimus näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas poomist. Poomine on kõige sagedamalt kasutatud nii meestel kui naistel, kuid sagedamini meeste hulgas. Vähem kui 10 protsenti enesetapjatest kasutab vahendina tulirelvi, kuigi tulirelvade kasutamine on võrreldes varasema ajaga suurenenud. Tulirelvasid kasutavad sagedamini noored ja mehed, eelkõige eesti rahvusest mehed. Enesemürgitamine on sageduselt kolmas meetod. Seda eelistavad enam naised kui mehed. Naiste hulgas ongi enesemürgitamine sageduselt teine.
Ajalugu
Teated enesetappudest ulatuvad nii kaugele, kui palju tsivilisatsioonist üldse teatakse. Inimühiskonnas on enesetapmine alati olemas, vaid hinnangud sellele aktile on erinevatel aegadel erinevad. Põhjarahvastel oli enesetapp loomulikuks vanade inimeste lahkumise viisiks. Rändrahvaste puhul jäädi lihtsalt maha. Paiksete puhul mindi suguvõsa juurest eemale. Vahel palus ka näiteks isa, et lemmikpoeg tema surmaks. Antiikajal vaadeldi enesetappu kui väärikat ja loomulikku viisi elust lahkumiseks. Inimene tegi enesetapu otsuse, kutsus kokku sõbrad ja korraldati pidu. Seejärel võttis ta mürki. Idamaades oli enesetapp vapruse märgiks. Seda nimetatakse harakiri, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu.
Ristiusk on suitsiidi alati tauninud. Suitsiidi tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu . Enesetapp oli kuritegu . Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. 18. sajandi Euroopas veeti enestapu ohvrit läbi tänavate, osadel võeti pead maha, visati metsikute loomade kätte või riputati pea alaspidi üles. Tavaliselt visati enese tapnu keha kanalisatsiooni või löödi oga läbi südame ja heideti teepervele ning kaeti seejärel kividega. Lisaks sellele sunniti leinajaid oma kodust lahkuma ilma ühegi asja ja varata. Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena Prantsuse revolutsioon, viimasena Inglismaa 1861 ja Portugal 1864. 19. sajandil tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest
Kokkuvõte
Kusagil hingesopis teab igaüks vägagi hästi, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha. (Herman Hesse )
Kadrioru Saksa Gümnaasium
Referaat
Suitsiidid
Marko Mets
10. A
Tallinn 2010