Selleks viiakse reaktori lüliti vastavasse asendisse ja pumbatakse kandelahust konstantse kiirusega läbi süsteemi. Proovi sisestamiseks muudetakse reaktori lüliti asendit ja sisestatakse eelnevalt süstlasse imetud teada kontsentratsiooniga vismuti lahus vastavasse aasa. Seejärel muudetakse reaktori lüliti asendit, mille järel kandelahus viib kogu süstitud vismuti lahuse läbi reaktori aasa detektori raku poole. Detekteerimiseks kasutatakse UV-spektrofotomeetrit, sest vismut moodustab EDTA-ga värvitu kompleksühendi, mille absorptsiooni saab mõõta 265 nm juures. Arvutused Etalone lahuste valmistamine Etalone Standard lahus lahused C, g/ml V, ml m, g V, ml 2 50 100 1 3 50 150 1,5 6 50 300 3 7 50 350 3,5 Näided Lahus Optiline tihedus
Värvaine adsorptsiooni uurimine aktiivsöel Töö teostatud Protokoll esitatud Protokoll arvestatud 1. Töö eesmärk Uurida adsorptsiooni suuruse sõltuvust lahuse kontsentratsioonist, kontrollida Freundlichi võrrandi kehtivust. Värvainete kontsentratsiooni määramiseks kasutatakse fotomeetrilist meetodit, mõõteriistana kasutatakse fikseeritud lainepikkusele λ = 590nm seatud spektrofotomeetrit. Uuritavaks värvaineks on metüleensinine. 2. Töö käik • Valmistada 6 erineva kontsentratsiooniga metüleensinise lahust: 2*10-4 %, 4*10-4 %, 6*10-4 %, 8*10-4 %, 1*10-3 % ja 1,5*10-3 %. • Valada lahused 50 ml mõõtkolbidesse, kus on 0,3 g aktiivsütt. Poole tunni jooksul aeg-ajalt lahuseid segada, poole tunni jooksul settida lasta. • Valmistada 6 kalibreerimislahust, mille kontsentratsioonid on 1*10-4 %, 2*10-4 %,
2. Kalibreerimissirge konstrueerimine ja iseloomustamine kasutades regressioonisirge võrrandit y=ax+b ning paranduskoefitsienti R2 . 3. Beeri seaduse kasutamine segu kvantitatiivseks analüüsiks (kahekomponentne süsteem). 2 I osa – kvalitatiivne analüüs 2.1 Töö käik Ained: 0.1M HCl, 0.075M Na2CO3, dest. vesi, indikaatorid – ff ja mp. Valmistada järgnevad lahused ja mõõta jooksvalt nende neeldumisspektrid kasutades spektrofotomeetrit: 1. Na2CO3; 2. Na2CO3 + 1 tilk indikaatorit (ff); 3. Na2CO3 ja ff segu tiitrida üle HCl lahusega; 4. Samasse lahusesse lisada 2-3 tilka indikaatorit (mp); 5. Na2CO3 ja mp segu tiitrida üle HCl lahusega kuni virsiku värvini; 6. Na2CO3 ja mp segu tiitrida üle HCl lahusega. Spektrite mõõtmine: 1. Nullida spektrofotomeeter dest. veega (BASE CORRECTION). 2. Valida MODE MENU režiim „Spectrum“. 3. Valida lainepikkuste vahemik (280-700 nm) ja intensiivsus (0
Selleks viiakse reaktori lüliti vastavasse asendisse ja pumbatakse kandelahust konstantse kiirusega läbi süsteemi. Proovi sisestamiseks muudetakse reaktori lüliti asendit ja sisestatakse eelnevalt süstlasse imetud teada kontsentratsiooniga vismuti lahus vastavasse aasa. Seejärel muudetakse reaktori lüliti asendit, mille järel kandelahus viib kogu süstitud vismuti lahuse läbi reaktori aasa detektori raku poole. Detekteerimiseks kasutatakse UV-spektrofotomeetrit, sest vismut moodustab EDTA-ga värvitu kompleksühendi, mille absorptsiooni saab mõõta 265 nm juures. Arvutused ja tulemused: 1. Vismuti lahuste valmistamine: Vajalik kogus 50 ml, standardlahus 100 g/ml · Et. 1 0.5 g/ml m(Bi(NO3)3= C*V= 0.5 g/ml*50ml= 25 g (vismuti mass 50 ml lahuses) V(standardlahus)= 25/100= 0.25 ml · Et. 2 1 g/ml m(Bi(NO3)3= C*V= 1 g/ml*50ml= 50 g (vismuti mass 50 ml lahuses)
- Karotenoidide ja klorofülli ekstraktsioon: lisasin massile 20 ml portsjonitena petrooleetrit, segasin. Filtrisin ekstrakti klaaslehtriga ja läbi paberfiltri 100 ml mensuuri. - Kordasin protsessi kuni kuni ekstrakt oli läbipaistev (muidu kollane). Ühendasin saadud ekstraktiportsjonid. - Määrasin ekstrakti üldmahu (23,5 ml). 2. Kasutades spektrofotomeetrit mõõtsin uuritava lahuse neeldumisspektrid (aparaat muutis sujuvalt lainepikkuseid vahemikus 350 600 nm), võrduslahuseks puhas lahusti (petrooleeter). Võrdlesin saadud tulemusi laborimaterjalidega, sain tulemuseks, et minu proov (porgand) sisaldas -karoteeni. ABS nm 0,922 424,0 nm 1,207 449,0 nm
Vxmin, mis on võrdne kolonni vaba mahuga. V xmin = Vv Ained, mis mahuvad geeli pooridesse, liigavad kõige aeglasemalt ja väjuvad maksimaalse elueerimismahuga V xmax, milline on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule. Et täidis väja ei voolaks, on kolonni alumine ots täidetud klaasvillaga. Eluendi lisamine kolonni ja eluaadi fraktsioonide kogumine toimub käsitsi. Ainehulkade kindlakstegemiseks kogutud fraktsioonides kasutatakse spektrofotomeetrit. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine · Kontrollitakse, et kolonn oleks vertikaalne. · Märgitakse üles kasutatava kolonni täidiseks oleva Sephadex'i mark ja seda iseloomustav tegur k. · Mõõdetakse geelisamba kõrgus L ja ja diameeter d. · Arvutatakse täidise kogumaht Vt · Arvutatakse geelimaatriksi maht Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax=Vt - Vg
kolonni vaba mahuga. Vxmin = Vv Ained, mis mahuvad geeli pooridesse, liigavad kõige aeglasemalt ja väjuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, milline on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule. Et täidis väja ei voolaks, on kolonni alumine ots täidetud klaasvillaga. Eluendi lisamine kolonni ja eluaadi fraktsioonide kogumine toimub käsitsi. Ainehulkade kindlakstegemiseks kogutud fraktsioonides kasutatakse spektrofotomeetrit. Töö käik Kontrollisin kolonni vertikaalsust. Tegin vastavaid mõõtmisi (kõrgus L ja diameeter d) ja kirjutasin endale Sephadex'i mark ja seda iseloomustav tegur k. Avasin kolonni väljavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahus hakkas aeglaselt kolonni alla asetatud anumasse tilkuma. Kui vedeliku tase kolonnis langes täidise pinnani, sulgesin kolonni väljavooluava (tuleb vältida, et vedeliku nivoo ei langeks geelipinnast allapoole
Pipeteerida 20 mL kriidist saadud happelist lahust 50 mL mõõtkolbi, lisada 4 mL 50% sidrunhappe lahust, lisada 5 mL 10% sulfosalitsüülhappe lahust, lisada 10 mL kontsentreeritud ammoniaakhüdraati. Täita kolb destilleeritud veega kriipsuni, sulgeda korgiga ning segada. Seda katset mina läbi ei viinud. Neljandas katses tuli neeldumisspektrit mõõta. Mõõta kõikide valmistatud lahuste neeldumisspektrid lainepikkuste vahemikus 400-500 nm 0- proovi suhtes. Selleks tuli kasutada spektrofotomeetrit ja printerit. Täita küvetid alustades kõige lahjemast Fe kontsentratsiooniga lahusest. Viimasena mõõta kriidist saadud lahuse optiline tihedus. Trükkida välja kriidi neeldumisspekter. Kalibreerimiskõver 0.14 0.12 f(x) = 2.81x - 0 0.1 R² = 0.91 0.08 Absorbtsioon 0.06 0.04 0.02 0
Selleks viiakse reaktori lüliti vastavasse asendisse ja pumbatakse kandelahust konstantse kiirusega läbi süsteemi. Proovi sisestamiseks muudetakse reaktori lüliti asendit ja sisestatakse eelnevalt süstlasse imetud teada kontsentratsiooniga vismuti lahus vastavasse aasa. Seejärel muudetakse reaktori lüliti asendit, mille järel kandelahus viib kogu süstitud vismuti lahuse läbi reaktori aasa detektori raku poole. Detekteerimiseks kasutatakse UV- spektrofotomeetrit, sest vismut moodustab EDTA-ga värvitu kompleksühendi, mille absorptsiooni saab mõõta 265 nm juures. Vismuti lahuste valmistamine: Vajalik kogus 100 ml, standardlahus 100 μg/ml I lahus 0,6 μg/ml, milleks võtta 0,6 ml standardlahust II lahus 1 μg/ml, milleks võtta 1 ml standardlahust III lahus 2 μg/ml, milleks võtta 2 ml standardlahust IV lahus 3 μg/ml, milleksvõtta 3 ml standardlahust Kontrolllahuseks oli tundmatu kontsentratsiooniga vismuti lahus. 3. Tulemused
koguse voolutit. · Kui sinine riba (dekstraansinine) hakkas lähenema kolonni põhjale, eemaldasin ühendatud fraktsiooni kolvi kolonni alt ja alustasin 2 ml mahuga fraktsioonide kogumist katseklaasidesse. Elueerimise ja fraktsioonide kogumise lõpetasin kui eluaat muutus värvituks. Fraktsioonide analüüsimine: · Mõõtsin kõikide fraktsioonide optilised tihedused, et teada saada ainete kontsentratsioonide mõõdud. Selleks kasutasin spektrofotomeetrit. Dekstraansinine: 670 nm Müoglobiin: 410 nm DNP-aspartaat: 360 nm · Eluaadi maht kolvis oli Vv=22,5 ml. Kuna fraktsioone koguti 2ml kaupa, siis iga järgmise fraktsiooni maht suureneb sellest 2ml võrra. Lainepikkus Fraktsiooni Eluaadi maht Optiline tihedus (nm) nr. (ml) (ABS) 670 1 24,5 0,013
Edasi kogusin fraktsiooni katseklaasidesse, mis olid kalibreeritud 2ml peale. Nii tegin kuni kolonnis polnud enam lahutatavaid aineid. Kokku oli 35 katseklaasid. Kui sininse, pruuni ja kollase värvusega fraktsioonid olid kogutud, mõõtsin ära nende optilised tihedused kindlal lainepikkusel spektrofotomeetriga. Fraktsioonide analüüsimine Mõõtsin fraktsioonide optilised tihedused, et teada saada ainete kontsentratsioonide mõõdud. Selleks kasutasin spektrofotomeetrit. Mõõtsin ainult neid fraktsioonid, milles võib silma järgi täheldada vägimatki värvust, sest täiesti värvusete fraktsioonide optilised tihedused on 0. Eluaadi maht kolvis oli Vv=14,5 ml. Kuna fraktsioone koguti 2ml kaupa, siis iga järgmise fraktsiooni maht suureneb sellest 2ml võrra. Lainepikkus (nm) Fraktsiooni nr. Elueerimismaht V, Optilien tihedus, A ml
Vxmin, mis on võrdne kolonni vaba mahuga. Vxmin = Vv Ained, mis mahuvad geeli pooridesse, liigavad kõige aeglasemalt ja väjuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, milline on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule. Et täidis väja ei voolaks, on kolonni alumine ots täidetud klaasvillaga. Eluendi lisamine kolonni ja eluaadi fraktsioonide kogumine toimub käsitsi. Ainehulkade kindlakstegemiseks kogutud fraktsioonides kasutatakse spektrofotomeetrit. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine 1. Kontrollitakse, et kolonn oleks vertikaalne. 2. Märgitakse üles kasutatava kolonni täidiseks oleva Sephadex’i mark ja seda iseloomustav tegur k. 3. Mõõdetakse geelisamba kõrgus L ja ja diameeter d. 4. Arvutatakse täidise kogumaht Vt 5. Arvutatakse geelimaatriksi maht Vg = k • Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav 6. maksimaalne elueerimismaht Vxmax=Vt - Vg 7
8 ml/min, rõhk 0,3 MPa). Selleks viiakse reaktori lüliti vastavasse asendisse ja pumbatakse kandelahust konstantse kiirusega läbi süsteemi. Proovi sisestamiseks muudetakse reaktori lüliti asendit ja sisestatakse eelnevalt süstlasse imetud teada kontsentratsiooniga vismuti lahus vastavasse aasa. Seejärel muudetakse reaktori lüliti asendit, mille järel kandelahus viib kogu süstitud vismuti lahuse läbi reaktori aasa detektori raku poole. Detektorina kasutame UV-Vis spektrofotomeetrit. Vismusti lahuse süstimisel EDTA lahusesse reaktoris toimub reaktsioon Na2-EDTA + Bi(NO3)3 Bi-EDTA + Na+ NO3-, kus Na-ioonid EDTAs asenduvad vismutiga, mille tulemusena tekib värvitu EDTA-Bi kompleksühend, mille absorptsiooni mõõdame spektrofotomeetriga 265 nm juures. Mõõtmisi teostame kolmes korduses. Tulemused Voogsisestusanalüüsi käigus saime erinevate kontsentratsioonide puhul järgmised piikide kõrgused: Proov Kõrgus cm Konts ug/ml Bi konts ug/ml
Nii tegin kuni kolonnis polnud enam lahutatavaid aineid. Kokku oli 21 katseklaasid. Kui sinise, pruuni ja kollase värvusega fraktsioonid olid kogutud, mõõtsin ära nende optilised tihedused kindlal lainepikkusel spektrofotomeetriga. Fraktsioonide analüüsimine Mõõtsin fraktsioonide optilised tihedused, et teada saada ainete kontsentratsioonide mõõdud. Selleks kasutasin spektrofotomeetrit. Mõõtsin ainult neid fraktsioonid, milles võib silma järgi täheldada värvust, sest täiesti värvusetute fraktsioonide optilised tihedused on 0. Eluaadi maht kolvis oli Vv=12,5 ml. Kuna fraktsioone koguti 2 ml kaupa, siis iga järgmise fraktsiooni maht suureneb sellest 2 ml võrra. Lainepikkus (nm) Fraktsiooni nr. Elueerimismaht V, Optiline tihedus, A ml
Kromatografeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuaarist ja fraktsioonikogurist. Tihti on kasutusel automaatkolonnid, mis automaatselt lisavad kolonni eluenti, antud töös on aga kasutusel klaaskolonnid, mis on eelnevalt täidetud pundunud dekstraangeeliga Sephadex G - 75. Kolonn on kinnitatud statiivile sellisele kõrgusele, et alla mahuks katseklaas. Käsitsi tuleb lisada nii eluenti kui ka fraktsioone koguda. Ainete kindlakstegemiseks eluaadi fraktsioonides kasutatakse spektrofotomeetrit. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine · Kolonn asetataksse statiivile vertikaalselt · Kolonni täidise mark ja seda iseloomustav tegur k märgitakse üles. · Mõõdetakse geeli kõrgus L ja diameeter d. · Arvutatakse geeli kogumaht Vt. · Arvutatakse geelmaatriksi maht Vg ja kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax. · Arvutatakse fraktsioonide üldarv n, võttes ühe fraktsiooni mahuks 2 ml.
Selleks viiakse reaktori lüliti vastavasse asendisse ja pumbatakse kandelahust konstantse kiirusega läbi süsteemi. Proovi sisestamiseks muudetakse reaktori lüliti asendit ja sisestatakse eelnevalt süstlasse imetud teada kontsentratsiooniga vismuti lahus vastavasse aasa. Seejärel muudetakse reaktori lüliti asendit, mille järel kandelahus viib kogu süstitud vismuti lahuse läbi reaktori aasa detektori raku poole. Detekteerimiseks kasutatakse UV-spektrofotomeetrit, sest vismut moodustab EDTA-ga värvitu kompleksühendi, mille absorptsiooni saab mõõta 265 nm juures. Vismuti lahuste valmistamine: Vajalik kogus 100 ml, standardlahus 100 g/ml I lahus 0,6 g/ml, selleks vaja võtta 0,6 ml standardlahust II lahus 1 g/ml, selleks vaja võtta 1 ml standardlahust III lahus 2 g/ml, selleks vaja võtta 2 ml standardlahust IV lahus 3 g/ml, selleks vaja võtta 3 ml standardlahust Katse tulemused
· Kui sinine riba (dekstraansinine) hakkas lähenema kolonni põhjale, eemaldasin ühendatud fraktsiooni kolvi kolonni alt ja alustasin 2 ml mahuga fraktsioonide kogumist katseklaasidesse. Elueerimise ja fraktsioonide kogumise lõpetasin kui eluaat muutus värvituks. · Fraktsioonide analüüsimine: · Mõõtsin kõikide fraktsioonide optilised tihedused, et teada saada ainete kontsentratsioonide mõõdud. Selleks kasutasin spektrofotomeetrit. Dekstraansinine: 670 nm Müoglobiin: 410 nm DNP-aspartaat: 360 nm · Eluaadi maht kolvis oli Vv=23 ml. Kuna fraktsioone koguti 2ml kaupa, siis iga järgmise fraktsiooni maht suureneb sellest 2ml võrra. Lainepikkus Fraktsiooni Eluaadi maht Optiline tihedus (nm) nr. (ml) (ABS) 670 1 22 0,040 2 24 0,059
Lahjenda see 25 ml-s, et oleks 1x stock. 25 ml kohta lisa 100 µl 5M NaOH. Lahustina kasuta mQ vett. 5. Pipeteeri igasse eppendorfi 1,5 ml 1x Bradfordi reagenti ning lisa 50 µl BSA valgulahust erineva kontsentratsiooniga. Viimasesse eppendorfi pipeteeri samuti 1,5 ml 1x Bradfordi reagenti ning lisa 50 µl uuritava valgulahust tundmatu kontsentratsiooniga. Sega korralikult. Lase reaktsioonil toimida 10 minutit. Sellel ajal seadista spektrofotomeetrit. 6. Iga grupi peale on 1 spektrofotomeeter, milles on 578 nm või 546 nm filter. Kõigepealt lülita sisse seade (AusEin). Seejärel oota u. 10 minutit, et aparaat soojeneks. Siis pane paika nulli (nulleinstellung). Kui null on paigas, vajuta musta nuppu kaasa kõrval ning pane paika veelkord nulli (dunkeleinstellung). Viimane nupp suleb kiire ava ning siis on võimalik seadistada nulli, kui läbilaskvus T=0. Nüüd on aparaat valmis mõõtmiseks. 7
- Lisasin veevaba NaHSO4 vee sidumiseks ja segasin kuni segu oli ühtlane kuiv pulber. - Karotenoidide ja klorofülli ekstraktsioon: lisasin massile portsjonitena petrooleetrit, segasin. Filtrisin ekstrakti klaaslehtriga ja läbi paberfiltri mensuuri. - Kordasin protsessi kuni kuni ekstrakt oli värvitu. Ühendasin saadud ekstraktiportsjonid. - Määrasin ekstrakti üldmahu (29 ml). 2. Kasutades spektrofotomeetrit mõõtsin uuritava lahuse neeldumisspektrid (aparaat muutis sujuvalt lainepikkuseid vahemikus 350 600 nm), võrduslahuseks puhas lahusti (petrooleeter). Võrdlesin saadud tulemusi laborimaterjalidega, sain tulemuseks, et minu proov sisaldas lükopeeni. ABS nm 0,648 500,5 nm 0,768 469,5 nm 0,542 443,0 nm 3
Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: 30.03.15 1 Teoreetilised alused Keemias on spektrofotomeetria füüsikalis-keemiline ainete uurimise meetod, mis tegeleb ainete neeldumisspektritega ultraviolett-, nähtava valguse ja infrapunakiirguse piirkonnas. Spektrofotomeetria on kiirguse (valguse) intensiivsuse ja lainepikkuse sõltuvuse kvantitatiivne määramine olenevalt uuritava aine omadustest ja aine hulgast. Selleks kasutatakse spektrofotomeetrit. See on aparaat, mis registreerib kiirguse intensiivsuse (riista näidu) sõltuvalt lainepikkusest, seega saadakse aine spekter kiirguse teatud lainepikkuste vahemikus. Spektrofotomeetria võimaldab ainete määramist valguse absorptsiooni või hajumise intensiivsuse muutusest erinevatel lainepikkustel. Üldiselt on need meetodid kasutatavad nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks ainete määramiseks. Spektrofotomeetria omab olulist tähtsust orgaanilises analüüsis. Näiteks UV-Vis
Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: 30.03.15 1 Teoreetilised alused Keemias on spektrofotomeetria füüsikalis-keemiline ainete uurimise meetod, mis tegeleb ainete neeldumisspektritega ultraviolett-, nähtava valguse ja infrapunakiirguse piirkonnas. Spektrofotomeetria on kiirguse (valguse) intensiivsuse ja lainepikkuse sõltuvuse kvantitatiivne määramine olenevalt uuritava aine omadustest ja aine hulgast. Selleks kasutatakse spektrofotomeetrit. See on aparaat, mis registreerib kiirguse intensiivsuse (riista näidu) sõltuvalt lainepikkusest, seega saadakse aine spekter kiirguse teatud lainepikkuste vahemikus. Spektrofotomeetria võimaldab ainete määramist valguse absorptsiooni või hajumise intensiivsuse muutusest erinevatel lainepikkustel. Üldiselt on need meetodid kasutatavad nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks ainete määramiseks. Spektrofotomeetria omab olulist tähtsust orgaanilises analüüsis. Näiteks UV-Vis
sisenenud 6. Kannan geeli pinnale suurema hulga voolutit; moodustub 4-5 cm kõrgune vedeliku kiht. 7. Kui kolonnis esimene värviline riba (dekstraansinine) läheneb kolonni põhjale, siis jätkan eluaadi kogumist 2 ml fraktsioonidena kaliibritud katseklaasidesse, kuni eluaat muutub värvituks ning kogu uuritav proov on läbinud kolonni. FRAKTSIOONIDE ANALÜÜSIMINE Antud töös kasutatakse fraktsioonide analüüsimisel spektrofotomeetrit. Sellega mõõdetakse aine kontsentratsiooni igas fraktsioonis lahuse absorbtsiooni ehk optilise tiheduse väärtusena aine neeldumismaksimumile vastaval lainepikkusel. Uuritavatele ainete iseloomulikud neeldumismaksimumid on: - Dekstraansinine 670 nm - müoglobiin 410 nm - DNP-aspartaat 360 nm 1. Mõõdan puhta eluendi (eeljooksu) mahu, mille kogusin üheks suureks fraktsiooniks V = 21,5 ml Katsetulemused: Lainepikkus (nm) Fraktsiooni nr
jugaprinterites aga ka hi-fi ofsettrüki puhul, kui kasutusel on rohkem kui 4 värvi ja AM rastri jaoks ei ole piisaval hulgal moiré-vabasid rastrinurkasid. Näiteks 6 värvilise hexachrome trüki puhul, kui lisaks traditsioonilistele CMYK värvidele on kasutusel ka oranž ja roheline. Hübriidraster on kõige uuem trükirastri liik ning selle puhul püütakse ühendada AM ja FM rastri tugevamaid külgi 40. Milleks kasutame spektrofotomeetrit ja densitomeetrit (tööpõhimõtted)? Spektrofotomeetria uurib ainete ja materjalide võimet mõjutada elektromagnetilist kiirgust, mis skaala optilises ehk nähtavas osas tähendab värvi. Kasutatakse värvuse mõõtmiseks ja erinevuste kirjeldamiseks. Kõige sagedamini kasutatakse värvuse mõõtmiseks CIELAB mudelit. Densitomeetriga mõõdetakse: 1. Värvide optilist tihedust ehk densiteeti. Mõõtmisühikuks on D ja
annaabi.ee 
