Eesti jõed on lühikesed ja väljakujunenud hooajalise veereziimiga. 7. Millisteks jõgikondadeks Eesti jaotatakse? 8. Seleta: kliima, ilm, veelahkmeala, põhjavesi, allikas, soo, turvas. Kliima paljude aastate keskmine ilmastik Ilm hetke seisund kliimas Veelahkmeala kõrgem maa-ala, kust saavad alguse jõed Põhjavesi sügaval maakoore kihtide vahel asuv vesi Allikas põhjavee väljavoolu koht Soo toitaineterikas niiske ala Turvas sootaimede osaliselt lahustunud mass 9. Mis põhjustab Eestis jõgede ebaõhtlast paiknemist? 10. Mis põhjustab Eestis järvede arvu muutusi? Järved kasvavad ajapikku kinni. 11. Kuidas järvi liigitatakse? Sissevoolujärved ja väljavoolujärved. 12.Võrdle madal-, siirde- ja kõrgsood! Madalsoo kõige rohkem taimi, kõige vähem happeline, kõige levinum, vesi tuleb nõlvadelt. Siirdesoo keskmiselt taimi, keskmiselt happeline, keskmiselt levinud, vesi
periood Taimekoed Koeks nimetatakse ühesuguse päritolu, ehituse ja talitlusega rakkude rühma. Koed jagunevad: · LIHTKOED - koosnevad ainult üht tüüpi rakkudest · LIITKOED - koosnevad mitut tüüpi rakkudest · Koed jaotuvad kahte suurde rühma: algkoed ja püsikoed Enamasti ei asu rakud tihedalt üksteise kõrval vaid nende vahele jäävad suuremad või väiksemad rakuvaheruumid ehk intertsellulaarid. Suured rakuvaheruumid esinevad veetaimede ja sootaimede lehtedes ja vartes, tagades taimede vees püstipüsimise. Koetüübid on seotud üksteiseks üleminekutega, enamasti täidavad koed samaaegselt mitut ülesannet. Sageli muutuvad kudede funktsioonid taime ontogeneesi käigus. Algkoed ehk meristeemid Tipmine meristeem Külgmine meristeem e kambium Vahemeristeem Haavameristeem e kallus Algkude koosneb pidevalt jagunevatest, piiramatu jagunemisvõimega initsiaalrakkudest Histogenees - initsiaalrakkudest püsikudede moodustumine
Soo on avatud valgusele. Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja ladestub turbana ning taimkattel puudub turba olemasolu tõttu side mineraalse pinnasega. Soo on ultraviolettkiirgusele ja infrapunasele kiirgusele avatud. Infrapunane kiirgus on väga oluline kõigusoojaste loomadele roomajad. Ultraviolettkiirgus on suures koguses kõigile organismidele kahjulik Madalsoo õhuniiskus on suur. Sootaimede kasvu pidurdab vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Vesine pinnas on hapnikuvaeguses. Madalsoo on üldjuhul happeline. Kitsa ökoamplituudiga liik on Saaremaa robirohi. See on Saaremaa lääne- ja loodeosas kasvav üheaastane, ühekojaline rohttaim, kõrgus 20-50 cm. Saaremaa robirohi kuulub mailaseliste sugukonda, robirohu perekonda. Saaremaa robirohi on poolparasiit - ta juurestik on vähearenenud, kuid juurtel on haustorid, mille abil taim kinnitub teiste taimede juurtele ja
Sooldunud mullad (Arv) ja ranniku turvastunud mullad (Gr1) (Maa-ameti geoportaal). Vee läbipaistvus on lahes väike keskmiselt 2,3 meetrit. värvuselt on vesi roheline, pisut pruunika varjundiga. Abiootilise tegurina võib välja tuua Kasari jõe aeglase voolukiiruse, mis on Matsalu lahe idaosa intensiivselt roostikuga vohama pannud. Joonis 2. Valitud piirkonna mullastik. (Maa-ameti geoportaal) Roostik Tänapäeval hõlmab kompaktne pilliroomassiiv teiste kõrgete vee- ja sootaimede lisandiga matsalu lahe idaosas umbes 3000 ha. Matsalu siselahe roostikuala on viimase sajandi jooksul pidevalt suurenenud (Kumari, 1985). Roostiku idapiir muutub väga aeglaselt, siin luhapoolses küljes, on roostik kõige kiduram ja hõredam, segatud mitmete tarnaliikidega ning teiste rohttaimedega. Avavee piiril on roostiku serv ebaühtlane. Kompaktne rootihnik on siin asendunud üksikute rootukkadega (Miilmets, 1981).
Juurestike alaosas ei tõuse temperatuur suvel kõrgemale kui 16 17 °. Madala soojusjuhtivuse tõttu toimub temperatuuride võrdsustumine turba ülemiste ja alumiste kihtide vahel aeglaselt (4). 3 Keskkonna niiskusesisaldus on üks soo ökosüsteemi peamisi tegureid moodustab 90 95% kogu soo kaalust. Sellised tingimused on optimaalsed enam-vähem tavaliste sootaimede hüdrofüütide (sammalde, mõnede tarnaliikide) jaoks (4.) Rabades on üks tõsisemaid probleeme pinnase äärmiselt madal hapnikusisaldus, mis välistab mullaorganismide aeroobse hingamise. Hapniku puudumisel mulla toitaineringe muutub ning takistab taimede kasvu. Paljude rabas elutsevatel soontaimedel (tarnad, villpead, ubaleht ja pilliroog) on arenenud õhukanalid, mis aitavad neil hapnikku ülemistest taimeosadest allpool veepinda asuvatesse juurtesse transportida (1.).
Puidurakkude kest koosneb põhiliselt tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist. Ligniin annab puidule mehaanilise tugevuse. Puidu kütteväärtusest langeb ca. 40% ligniinile. Puit sisaldab ka tõrva, vaiku ja fenoole. 10. Turvas. Varud. Turbast saadavate kütuste liigid. Omadused. Kasutamine. · Turvas on geoloogilise vanuse järgi reastatava loodusliku söe kõige noorem liik, mis on tekkinud sootaimede jäänuste mittetäielikul lagunemisel ja koos mineraalainetega ladestumisel niiskes ning õhuvaeses keskkonnas. Kogutoodang 1996 aastal oli ca 20 miljonit tonni, millest 20% Venemaal. Varude poolest n esikohal USA 13 miljardit tonni ja Venemaa 12 miljardit tonni. Ligikaudu 22% eesti alast on kaetud soodega. Kateldes ja ahjudes kasutatavate turvase liigid: Freesturvad soo pinnalt freesitud ja õhu käes kuivatatud peenike turbapuru
Eesmärk *liikide ja koosluste taastamine *kuivendatud ja rikutud soode taastamine *kaevuandusalad rekultiveerimine, taastamine Näited LIFE projektid •LIFE12 NAT/EE/000860 Springday (Eesti Loodushoiu Keskus) •LIFE14 NAT/EE/000126 MiresEstonia - (ELF) Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral 3 olulist tunnust: •Eriline veereziim–vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab –liigniiskus •Sootaimkate –kasvavad sootaimed e.helofüüdid •Sootaimede jäänused ei lagune–säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata –turbana Põhjused soode kaitseks/taastamiseks Eestis on soodes palju (taime)kooslusi, mis on pindalalt väikesed ja piiratud (nt allikasood, õõtsikud, nõrglubjaallikasood) ja mille pindala ja levik sõltub kitsalt geoökoloogilistest teguritest. •On sookooslusi, mis asuvad oma leviku geograafilisel piiril ja on seepärast
rakkudest (näiteks epiderm, floeem). Koes esinevaid üksikuid teistsuguse ehituse ja ülesannetega rakke nimetatakse idioblastideks. Neid võib leiduda ka lihtkoes. Enamasti ei asu rakud tihedalt üksteise kõrval, vaid nende vahele jäävad suuremad või väiksemad rakuvaheruumid ehk intertsellulaarid. Kuigi rakuvaheruumid on eriti iseloomulikud vanadele või vähemalt väljaarenenud kudedele, on neid leitud ka algkudedest. Eriti suuri rakuvaheruume esineb lehtedes ning vee- ja sootaimede vartes, kus nende funktsiooniks on elutegevuseks ja vees püstipüsimiseks vajalike gaaside säilitamine. Intertsellulaarid on koe struktuurseks osaks, nende hulk ja suurus on koele iseloomulik. Rakuvaheruumid tekivad enamasti skisogeenselt: rakkusid liitev, peamiselt pektiinist koosnev vahelamell laguneb ja rakukestade vahele tekib tühimik. Skisogeense rakuvaheruumi teke algab mitme raku kesta kokkupuutekohast ning laieneb seejärel kesta ülejäänud osadele
Soo on nii üldine mõiste, kui tähendab ka lagedat rohusood. Soometsa kutsutakse ka loduks. Raba all mõistetakse sambla- või puhmasood. Väga märga laugastega sood kutsutakse märeks.Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast, sellest 40% on rabade all. Soid võib jaotada nende arenguastme järgi madal- ja siirdesooks ning rabaks. Soodes on enamasti liigniiske, sest vett tuleb rohkem juurde, kui ära aurab. Seetõttu suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Sootaimede kasvu pidurdab ainult vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Inimeste jaoks on sood olulised seal moodustuva turba tõttu. Sellest saab kütet (tavaliselt briketina) ja mitmetele kultuurtaimede kasvupinnast. Turbast toodetakse väetisi, vaikusid, aktiivsütt, piiritust ja värvaineid. Kogu maailmas on turbavarusid umbes 500 miljardit tonni. Eesti oma 2,24 miljardi tonniga on maailmas 18. kohal. Kõige enam leidub meil turvast Ida-Virumaal ning Pärnu maakonnas.
● Kadakas, mänd ● Lehtvõsa kiire võrsumine valgust saades (paakspuu jt) ● Kännud, õhuke kamar, mikroreljeef Nõuded: ● Puude ja põõsaste katvus ● Kännu kõrgus ● Raidmete katvus VIII Soode ökoloogiline taastamine Eesmärk, meetodid, olulised mõisted, näited. 3 olulist tunnust: ● Eriline veerežiim – vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab – liigniiskus ● Sootaimkate – kasvavad sootaimed e. helofüüdid ● Sootaimede jäänused ei lagune – säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata - turbana Soo on terviklik ökosüsteem, milles kõige olulisem komponent on vesi. Vee hulk, kvaliteet, päritolu. Soo degradeerumist põhjustavad kraavid (kuivendus, veetase alaneb, turvas vajub kokku, O2!). Soo degradeerumist põhjustab toiterežiimi muutus: väetamine, lendtuhk, veega kanduvad lisatoitained. SOOD ON vähesed suuremahuliselt C akumuleerivad ökosüsteemid
Soostunud maa ja soo tinglikuks piiriks võetakse 30-cm turbakiht(kuivendamata olekus), selle piiri ületamisel saavad soostunud muldadest soomullad,soostunud maadest sood. Niisugust turbakihi paksust põhjendatakse sellega, et nim. Piiri ületamisel kasvab enamik taimejuuri turbas ega ulatu mineraalsete kihtideni. Liigniiskuse all mõeldakse ülemäärast veesisaldust mesofüütide,eriti kultuurtaimede ja metsapuude seisukohast;sootaimede jaoks on sama niiskusaste täiesti paras. Turvas on soodes tekkiv ja maapinnale ladestuv suure veesisaldusega orgaaniline aine. Turba org. Ühendites on ülekaalus süsinik ja hapnik, tunduvalt vähem vesinikku ja lämmastikku. Mineraalühendeid alla 15% turba absoluutkuivast massist; kui neid üle 50%, siis mineraalmuld. Soo turbamassi tervikuna nim turbalasundiks. Alati on soostmisprotsessi olemus ja intensiivsus sõltunud kliimast. Eesti territooriumil on
Biotoobid agroökosüsteemis Sood. Mõisted, ülevaade Eesti soode tekkimisviisidest ja arengukäigust, levik Eestis. • Soo on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke. • Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral 3 olulist tunnust: • Eriline veereziim – vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab – liigniiskus • Sootaimkate – kasvavad sootaimed e. helofüüdid • Sootaimede jäänused ei lagune – säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata – turbana MÄRGALA: märgalad on lodud, sood, turbaalad või veekogud, mis on kas looduslikud või inimese poolt rajatud, püsivad või ajutised; märgalad on küllastatud veega, mis on kas seisev, voolav, mage, riim- või soolane vesi, hõlmates seejuures ka merealad, kus vee sügavus ei ületa kuut meetrit. TURBAALA on selline maastik, kus alalise veerohkuse ja hapniku vaeguse tõttu
Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid Madalsoo - liigivaene madalsoo - liigirikas madalsoo - õõtsik- madalsoo - madalsoomets - lodumets - allikasoo Siirdesoo - rohu- siirdesoo - õõtsik siirdesoo - siirdesoomets Raba - nõmmraba - mättaraba - peenar- älvesraba - laukaraba - rabamets Eestis on sood jaotatud “Eesti soode valdkondadeks” 8tk. 7.2. Soode mitmekesisuse erinevad aspektid, seda kujundavad tegurid. 3 olulist tunnust: eriline veereziim, sootaimkate, sootaimede jäänused ei lagune. •Eriline veereziim – vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab – liigniiskus •Sootaimkate – kasvavad sootaimed e. helofüüdid •Sootaimede jäänused ei lagune – säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata - turbana Soode mitmekesisust kujundavad tegurid on erinev vanus, e ajaline tegur; aluspinna reljeef ja geoloogiline ehitus; piirkonna veereziim; kliima. Bioloogilise mitmekesisuse mõttes on iga soo unikaalne, sest:
Hüpoksia ehk hapnikuvaegus, Anoksia • Hapnikku on peaaegu alati piisavalt. • Hapnik liigub ka läbi kutiikula ja teda tekib fotosünteesiprotsessis. • Hapnikupuudus võib tekkida juurtes liigniiskuse puhul, sest hapnik lahustub ja diffundeerub vees halvasti. Juurte hingamise puudulikkuse tõttu kannatab mineraalainete ja eriti vee omastamine. • üleujutatud puudel tekib veestress ja mitmed ainevahetushäired. (sootaimede veepotentsiaalid on madalad - st üsna negatiivsed). • Peale selle et hingamine vaheneb tekivad muutused kudedes. • Hüpoksia ja anoksia põhjuseks on kasvanud üleujutuste arv, talved on pehmemad ja niiskemad. • Üleujutusvesi on saastatum ja eutrofeerunum ning seetõttu on tarvis vähendada sellest tulenevat kahju nii kultiveeritavatele kui looduslikele liikidele. • Anoksia on kahjulik enamusele taimeliikidele
tuha deformatsioonitemperatuur tDT = 1150...1290 °C, poolsfääri temperatuur tHT = 1230...1500 °C, tuha sulamistemperatuur tFT = 1250...1650 °C. Puidu väike tuhasisaldus, pulbriline tuhk, mis kergesti vajub läbi kitsaste avadega resti ning tuha kõrged sulamistemperatuurid viitavad heale energeetilisele kütusele. Turvas Turvas on geoloogilise vanuse järgi reastatava loodusliku söe kõige noorem liik, mis on tekkinud sootaimede jäänuste mittetäielikul lagunemisel ja koos mineraalainetega ladestumisel niiskes ning õhuvaeses keskkonnas. On andmeid turba tööstuslikust tootmisest 20 riigis, kusjuures kogutoodang 1996. aastal moodustas ca 20 miljonit tonni. 20% sellest kogusest toodeti Venemaal, järgnevad Soome, Valgevene, Iirimaa ja Rootsi. Varude poolest on esikohal USA (13 miljardit tonni) ja Venemaa (12 miljardit tonni). Ligikaudu 22,3% (1,01 mln ha) Eesti territooriumist on kaetud soodega
klassifikatsioon eirnevatel klassidel võivad juhttegurid olla erinevad (koosluse sturktuur, keskkonnatingimused jmt). Kõik niidud on rajatud tegelikult metsade asemele. 01.10 Sood. Kujunemine, liigitus ja levik Eestis. Soo tekib siis, kui sademete hulk ületab aurumist ja puudub vee äravool. Turvas koguneb, kui taimse materjali lagundamise jaoks pole tingimused soodsad (külm, hapnikuvaene, happeline). Soostumise protsess soodustab edasist soostumist. Sootaimede surnud osade osaliselt lagunenud mass. Märgala ei eelda ilmtingimata turba olemasolu, ka muu pidevalt või regulraarselt veega kaetud ala (järv, rannaniit jne). Soo definitsioon Eestis üle 30 cm turvast. Kõige enam on soid okasmetsade levikualal parasvöötmes. Sood on akumulatiivsed ökosüsteemid, mille põhiliseks iseärasuseks on pidev turba moodustumine. Soode areng Eestis Soode tekkeviisid · Veekogu kinnikasvamine e limniline soostumine (järveline soostumine) kõige
Kui kirjeldatav metsaosa sarnaneb näiteks nii mustika kui jänesekapsa tüübiga, kuid viimasega siiski enam, siis nimetatakse seda mustika-jänesekapsa alltüübiks. Viimasel kohal olev nimetus näitab alati lähemat tüüpi. Kuivendamisest mõjutatud tüüpide nimetustele lisatakse sõna "kuivendatud" või täht "k" . Erandiks on intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud soometsatüübid, millede taimkate sarnaneb täielikult arumetsade omale ja kus sootaimede osa eluskattes on alla 20%. Niisuguseid metsamaid käsitletakse kõdusoo kasvukohatüüpidena. Skeemil on need kujutatud eraldi koos üleminekuastmetega, milledeks on kuivendatud soometsatüübid. Tüüpide määramine toimub nii kasvukoha kui metsakoosluse omadusi arvestades. Mullaomadustest on kõige informatiivsemaks organogeense, huumus- ja leethorisondi esinemine või puudumine, tüsedus ja iseloom. Puistu liigilise koostise informatiivsust on vähendanud kultiveerimine ja raied
ajal elavad organismid. Näiteks Eesti aladel leiduvad maavarad põlevkivi, paekivi ja turvas on tekkinud organismide elutegevuse tulemusel. Põlevkivi on moodustunud sadu miljoneid aastaid tagasi veekogudes elanud organismide settinud jäänustest, paekivi aga veeorganismide lubikodade ja savi settimisel. Mitmel pool Läänemere rannikul paljanduvatest paekivilademetest võib leida ammu elanud loomade kivistisi. Turvas on tekkinud sootaimede, peamiselt turbasammalde, tarnade, villpea ja pilliroo jäänuste ladestumise tulemusena. Viimase paarisaja aasta jooksul on ka inimene oma tegevusega biosfääri tugevalt muutnud, näiteks rajades looduslike ökosüsteemide asemele asulaid ja põlde, paisutades tammidega jõgesid ja kuivendades soid. Lisa Biosfääris toimuva paremini mõistmiseks ehitati 1987.-1989. a USA-s Arizona kõrbesse suletud biosfääri mudel. Umbes 2,5 jalgpalliväljaku suurusele alale rajati
Kui kirjeldatav metsaosa sarnaneb näiteks nii mustika kui jänesekapsa tüübiga, kuid viimasega siiski enam, siis nimetatakse seda mustika-jänesekapsa alltüübiks. Viimasel kohal olev nimetus näitab alati lähemat tüüpi. Kuivendamisest mõjutatud tüüpide nimetustele lisatakse sõna "kuivendatud" või täht "k" . Erandiks on intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud soometsatüübid, millede taimkate sarnaneb täielikult arumetsade omale ja kus sootaimede osa eluskattes on alla 20%. Niisuguseid metsamaid käsitletakse kõdusoo kasvukohatüüpidena. Skeemil on need kujutatud eraldi koos üleminekuastmetega, milledeks on kuivendatud soometsatüübid. Tüüpide määramine toimub nii kasvukoha kui metsakoosluse omadusi arvestades. Mullaomadustest on kõige informatiivsemaks organogeense, huumus- ja leethorisondi esinemine või puudumine, tüsedus ja iseloom. Puistu liigilise koostise informatiivsust on vähendanud kultiveerimine ja raied
vaid üksikud kõverad rabamännid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad. Esimesed neist on rohkemate taimedega. Laukad meenutavad väikesi järvekesi. Kasvutingimuste alusel jaotatakse sood 2 suurde rühma: rohusood ja rabad. Millised taimed kasvavad soos? Soodes on enamasti liigniiske, sest vett tuleb rohkem juurde, kui ära aurab. Seetõttu suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Sootaimede kasvu pidurdab ainult vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Kuidas kujunevad sood? Esmased sood tekkisid Eestis pärast jääaega (umbes 10000 aastat tagasi). Hiljem on need moodustunud veekogude kinnikasvamisel või metsade soostumisel. Sood tekivad savikatel pindadel, mis ei lase vett läbi. Soo võib kujuneda ka nõgudes, kus sademete hulk on suurem ära voolava ja aurustuva vee kogusest. Enamik Eesti soid on tekkinud järvede kinnikasvamisel. Mis tähtsus on soodel?
annaabi.ee 
