Liisa-Lotte Pehter & Grete Anete Karpov · Valged õied · Tugevasti lõhnavad ja rohke nektarilised · 20-30 õit · Varre läbimõõt on 1,5 cm · Roostepruunid näärmekarvad · Pikkus 25-120 cm · 5 valge kroonlehega · Püstine ja tugev vars · Taim on mürgine · Harjunud liigniiske ja happelise mullaga · Kasvab:Alaskal,Põhja-ja Kesk-Euroopas,Venemaal · Sookail asetseb tundras,soometsades ja samblasoodes. · Eelkõige elab ta rabades. · Teda on kasutatud köha ja teiste hingamisteede haigustel · Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel. · Taime mürgisust kasutatakse kahjurite võitlemiseks. · Sookail on kääbuspõõsas · Taimest tehakse ka õlut. · Sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud. · http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/sookail.htm · http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/sookai l_evelinviks.htm
esineb tähnik-vesilikku. Roomajad Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse Linnud Haudelindudest: sookurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba- vigle. Talvel - tedred ja leevikesed, tihased Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes Pisinärilistest: uruhiir TOIDUAHELAD Soomänd-> mardikas-> rabakonn-> sookurg Paakspuu leht-> rohekärblane-> rohe- kärnkonn-> sookurg Ussilille õis-> päriskärbalne-> krabiämblik-> vaskuss-> kurvitsaline turbasammal->põder
Ämblikulised Hiidämblik Hüpikäblik Ristämblik Huntämblik Kangurlane Sireämblik Kahepaiksed Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohekärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnikvesilikku. Rohukonn Roomajad Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Rästik Vaskuss Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest: uruhiir. Madalsoo teke Madalsoo tekib tavaliselt veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalainerikaste põhja, pinna või tulvaveega. Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood väga liigirikkad. Turba kasv aeglustub kliima soojenemise tõttu. Soode pindala väheneb tänu õhusaaste suurenemisele. Mullastik
valgem kasvukoht happelise ja huumusrikka huumusrikkaid muldi. mullaga. - Hea varjutaluvusega, kasvab ka täisvalguses, Metsakäharik- Enamasti okas- ja segamets, juhul kui pole ennem varjus kasvanud. varjulembene. - Okkad lapikud, kasvavad ühekaupa, valges Turbasammal- niiske ja märg kasvukoht, sageli spiraalselt, varjus kamjalt. Läikivad valguslembesed. Madalsoos ja soometsades - Punane mürgine marikäbi. (nõudlikud) siirdesoos ja rabametsades (vähe- Kadakas nõudlikud) rabas ja rabametsades (leplikud). - Koonusekujuline, vahel ka võsane Vajavad happelist keskkonda. Valkjas-punane - Juurestik maapinnalähedane, mükoriisaga värvus. Ühe ja kahekojalised. - Niisket, kerget, värsket liivapinnast Turvas- küttematerjal, keemiatööstuse tooraine, - Kasvab nii varjus kui ka valguse käes
rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Paljuneb eostega. Eoskupar asetseb lehtedeta oksa pikendusel (ebajalg). Võivad ka vegetatiivselt paljuneda varre ja oksa pistikutega või võsunditega. Kasvab niisketes ja märgades kasvukohtades, võivad kasvada ka vees. Valguslembesed ja Toitainete suhtes nõudlikumad liigid kasvavad madalsoos ja soometsades, vähemnõudlikud siirdesoos ja rabametsades ning kõige leplikumad rabas ja rabametsades. Valguslembesed taimed vajavad kasvamiseks happelist keskkonda ja suurendavad ise keskkonna happesust, lubjasisaldus pinnases mõjub sageli hävitavalt. Eestis kasvab 37 liiki, kellest sagedasemad on 15. Liikide määramine keeruline ja nõuab mikroskoopi. Huvitavat: · Palju kasutusalasid on peamiselt turbasammaldest tekkival turbakihil. Sellest tehakse
Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kahepaiksed: Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik- vesilikku. Roomajad: Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse Imetajad: Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati või satuvad sinna juhuslikult. Liivastel kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Arenenud põõsarindega soometsades võib kohata metskitse, põtra, metssiga, valgejänest jt. Pisinärilistest kohtame siirde- ja madalsoos uruhiirt. Laugaste kaldail võivad elutseda mügrid e. vesirotid, kuivenduskraavides on ka ondatrad. Talvel võib kohata ka metsnugist, kärpi ja nirki. Kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt leidub ahvenat ja haugi. Putukad Üle 1500 liigi. Põõsarindes ja samblarindes domineerivad mardikalised, rohurindes tirdilised ja kahetiivalised.
kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Rästik Vaskuss Loomad Putukad: Üle 1500 liigi. Kõige liigirikkam rühm mardikalised. Suvel hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, pärisk ärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme. Septembris palju sääski: karksääsk, sääriksääsk . Ämblikulised: hiidämblik, hüpikäblik, ristämblik, huntämblik, kangurlane, sireämblik. Loomad Arenenud põõsarindega soometsades: metsk its, põder, metssiga, valgejänes, mäger, rebane. Pisinärilistest: uruhiir. Metskits Uruhiir Madalsoo teke Ø Madalsoo on soo, mille vesi pärineb peale sademete ka põhjaveest. Ø Madalsood kujunevad veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Ø Madalsoo on väga liigirikas kuna põhjavesi rikastab turbakihti hapniku ja toitainetega. Ø Madalsoos on 30 cm turbakiht, kus taimede juured ulatuvad läbi turbakihi ilusti mullani.
· mitmeaastane ühekojaline roomav kääbuspõõsas · varte pikkus kuni 50 cm · marjad on väga väärtuslikud oma maitseomaduste ja hea säilimise tõttu · neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni · ravimtaim, - marjad alandavad kõrget vererõhku, parandavad kõrge palavikuga haigete enesetunnet TUPPVILLPEA Eriophorum vaginatum · sugukond lõikheinalised, perekond villpea · rabades, soometsades, lodudes kasvav 15 - 50 cm kõrgune püsik · tihedaid pähikuid moodustav taim rohkete püstiste vartega · pähikuid varre tipul ainult 1, püstine. · varrel 2 või 3 väga lühikese labaga lehetuppe, juurmised lehed 30 - 40 cm pikad, kolmekanalilised, veidi karedad. · pähik viljunult peaaegu kerajas, kuni 3 cm pikkuste valgete karvadega · õite kandesoomused hallikad, kileja servaga. · perekond turbasammal kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda
keskmisi maksimumtemperatuure astangu metsastumata osas ja vegetatsiooniperioodi soojussummade kõikumist vaatlustrassil looduskaitseala keskusega võrreldes 440 kraadi piires. Lk 2 Viidumäe looduskaitseala on valdavalt metsane piirkond. Metsaga on kaetud ligi 85% tema pindalast ja valitsevaks puuliigiks on mänd, mis on iseloomulik puu nõmmemetsalaikudel, pohla- ja mustika-palumetsas ning soometsades, kuid võib kas valitseva või saatjaliigina esineda peaaegu kõigis siinsetes metsatüüpides. Muuhulgas esineb Viidumäel männikuid, kus kõrgete sihvakate mastimändide all teise alarindena kasvavad kümmekond meetrit madalamad jässakad tammed. Põõsarindes saadavad niisuguses metsas palumetsale omast kadakat sarapuu, magesõstar ja kibuvitsad; rohurindesse lisanduvad lubjalembesed liigid angerpist, värv-varjulill, verev kurereha.
kasvamiseks. Metsa ja häilu servas kasvavate puude võrad on ühepoolsed. Selleks, et mändide võrad oleksid sümmeetrilised ja et nad ühtlaselt laasuks, peab puude vahekaugus noores ja keskealistes puistudes olema ühtlene. Mänd on ka tugeva juurestikuga s.t kujundab oma juurestiku vastavalt kasvukoha tingimustele. Viljakatel värsketel muldadel kujuneb sügavale ulatuv sammasjuurestik, äärmuslikel kasvukohatüüpidel, nagu nõmme-, loo- ja soometsades, aga pinna lähedane juurestik. Männikuid võib julgemalt harvendada kui kuusikud, sest tormikahjustuste oht on seal väiksem (olenevalt kasvukohast). Tänu tormikindlusele jäetakse lageraie raiesmikele männiseemne puid. 4 Puistu omadused ja kasutamine Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit.
soo-neiuvaip (Epipactis palustris). Kohati esineb lausaliselt hariliku porsaga (Myrica gale) kaetud alasid ja tihedaid lääne-mõõkrohu (Cladium mariscus) kogumikke. Väga harva leidub ka mustjat sepsikat (Schoenus nigricans ). Metsad Viidumäe looduskaitseala on valdavalt metsane piirkond. Metsaga on kaetud ligi 85% tema pindalast ja valitsevaks puuliigiks on mänd, mis on iseloomulik puu nõmmemetsalaikudel, pohla- ja mustika-palumetsas ning soometsades, kuid võib kas valitseva või saatjaliigina esineda peaaegu kõigis siinsetes metsatüüpides. Muuhulgas esineb Viidumäel männikuid, kus kõrgete sihvakate mastimändide all teise alarindena kasvavad kümmekond meetrit madalamad jässakad tammed. Põõsarindes saadavad niisuguses metsas palumetsale omast kadakat sarapuu, magesõstar ja kibuvitsad; rohurindesse lisanduvad lubjalembesed liigid angerpist, värv-varjulill, verev kurereha.
II kategooriasse. [6]Ohuteguriteks on ka metsamajanduslik tegevus, kaevandamine (sh. Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus, ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine) [3]. 1998 aastal kuulus kivisisalik kolmandasse kategooriasse, kuid nüüdseks (aastaks 2011) kuulub kivisialik Eestis teise kategooriasse. See näitab, et Eestis on kahanenud liigi arvukus kümne aasta jooksul. [9] Arusisalikud elavad niisketes paikades: soometsades, turbarabades, kinnikasvavatel raiesmikel, metsaservadel ja -sihtidel, istandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes sellistes kohtades. Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel. Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Toidu olemasolu- arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel
Õied- kellukjad, üksikult või kobaras Viljad- ebamari(lihakas kupar) Meenutavad pohla EERIKA Erica Mullastik- lubjarikas Niiskus- armastavad õhuniiskust Valgus- Haljastusväärtus- sobib kiviktaimlatesse, okaspuude kollektsioonidesse, koduaedadesse jne Puu võra- Lehed- okkakujulised, vastakud või männasena Õied- väikesed, kellukjad, pööristes või kobarates Viljad- paljuseemneline kupar KÜÜVITS Andromeda Mullastik- niisket Niiskus- kasvavad soodes ja soometsades Valgus- Haljastusväärtus- kasutatakse turbaaedade pinnakatttetaimena Puu võra- Lehed- väikesed, vahelduvad, allakäänatud servadega Õied- viietised, valged või roosad Viljad- kupar, paljude väikeste seemnetega MÜRGINE INIMESTELE KUI KA LOOMADELE KANARBIK Calluna Mullastik- Niiskus- kuivadel nõmmealadel armastab kasvada Valgus- 1
mille hulk on seda suurem, mida tootlikum on mets. Kuna puistuvaris on varise põhiosaks terve metsapõlvkonna jooksul, seega väga pikka aega, kujuneb mullale langeva puistuvarise hulk sedavõrd suureks (kuivendatud siirdesoomännikus langeb 50 a. jooksul 1 hektarile umbes 125...150 tonni absoluutkuiva puistuvarist), et see muudab oluliselt turba kõige pealmise kihi koostist. Domineerima hakkab hästi lagunenud puuturvas. Kuna kuivendatud soometsades paikneb põhiline osa puude juurestikust kõige pealmises, 10...20 cm turbakihis, võib kujuneda pikaaegse kuivendamise tulemusena selline ainete ringkäik, kus mets oma varisega moodustab ise endale toitekeskkonna. Temperatuurirezhiimi muutumine. Soode kuivendamine põhjustab olulisi muutusi maapinnalähedase õhu- ja mullakihi temperatuurireiimis. kuivendatud soos on maapinnalähedases õhukihis miinimumtemperatuurid madalamad ja
Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseid Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes jt.Pisinärilistest: uruhiir. 8. Mille järgi eristatakse siseveekogusid (jõgesid järvedest)? Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid. 9.Jõe osad. Ülemjooks suur lang kiire vool toimub uuristav tegevus (erosioon) settimist ei toimu Keskjooks vool rahulikum uuristav tegevus nõrk eelkõige uhtainete transportiv tegevus Alamjooks vesi voolab aeglaselt
taimkatte poolt tagastatud mineraalainete kogusest. Otsustades nende andmete järgi, näib õhust maapinnale langenud sademetel ja tolmul olevat rabas kasvavate taimede toitumises küllalt suur tähtsus. Madalsoode aineringes on atmosfäärist lisanduvate mineraalainete suhteline osatähtsus väiksem. Ülevaate metsavarise moodustumisest erinevates sootüüpides annab alljärgnev tabel. Tabel 1.Absoluutkuiva fütomassi keskmine aastane juurdekasv soometsades (N.I. Pjavtsenko järgi) Sootüüp Puurinne Rohu-puhmarinne Samblarinne Kokku t/ha % t/ha % t/ha % t/ha % Madalsoo 3,54 49 2,26 32 1,37 19 7,17 100 Siirdesoo 2,46 41 1,85 30 1,77 29 6,08 100 Raba 0,95 20 1,48 32 2,21 48 4,64 100
tingimustes ladestunud paks turbakiht ning seal kasvavail taimedel puudub kontakt mineraalmaaga. Taimestikus domineerivad turbasamblad, mis hoiavad vett käsnana kinni. Seetõttu veetase rabades aasta jooksul oluliselt ei muutu. Rabadele tüüpilisteks puhmastaimedeks on sookail, kanarbik, küüvits ja murakas. Madalsoodes on turbakiht õhuke ja veetaseme kõikumised suured. Taimestikus valitsevad tarnalised ja kõrred, kelle juured ulatuvad mineraalmulda. Rabastuvates soometsades, siirdesoodes, hakkab tarnade kõrval võimu võtma turbasammal, puudest kasvavad siin kidurad sookased, mõningal määral ka lepad, kuused ja männid. Alusmetsas on märjemates kohtades iseloomulikud lodutaimed, turbasammalde kasvualal saavad kasvada juba rabametsadele iseloomulikud liigid. Rabametsad on samuti männikud, kuid erinevalt paludest ja nõmmedest ei kasva puud mineraalmaal vaid turbal, mis sageli puude kasvu lämmatab. Alustaimestikus
saatja, neist kaks hukkusid juba üks kuu peale lennuvõimeliseks saamist elektriliinides. Kõrgena näiv hukkumine, mis on 40 %, kuid tuleb märkida , et mõlemad hukkumised toimusid ühel ja samal pesapaigal, mistõttu ei saa välistada lindude erilist kõrget ohustatust. Euroopas on haukaliste hukkumine elektriliinides peamisi surma põhjuseid (Keskkonnaministeerium. s.a.). 2.7 Looduslikud ohutegurid Looduslikke ohutegureid on mitmeid, kuid reaalset ohtu liigi püsima jäämisele pole. Soometsades on tulekahjud haruldased ning see ei ohusta pesapaikade hävimist. Kuna suur-konnakotka asustus on hõre pole liigiline konkurents väga suur. Pesapaikade pärast konkureeritakse suuremate kotkastega nagu merikotkas. Väikse- ja suure- konnakotka pesametsad on erinevad ning pesapaikade pärast konkurentsi ei toimu, kuid võimalikuks ohuks on hübridiseerimine. Toidu nimel konkurents toimub merikotka, väike- konnakotka
õiekattelehtedega, tipmine, kuni 2 cm pikkune. Emaspähikud asuvad isaspähikust veidi madalamal, neid on tavaliselt 2...4. Emaspähik on ruljas, püstine, kuni 3 cm pikkune. Õitseb mais ja juunis. Liigi eritunnused: Rohkem torkab ta aga silma siis, kui ilmuvad tumedad õisikud armastab niiskust Kasvukoha nõuded: Kasvab madalsoodes, veekogude kallastel ja kraavides, kuid ka märgadel päris- ja sooniitudel, looniitudel, ka puisniitudel ning lodu- ja soometsades Kasutamine haljastuses: veeäärsetesse aladesse sobib ideaalselt Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hartarn2.htm http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=154 2.3 Kastevars (Deschampsia) Konkreetne liik: luht-kastevars (Deschampsia cespitosa) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 50-100 cm, laius 50 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge kasvuga puhmikuline. Erkrohelise peene kaardus lehestikuga kompaktne mätas. Lehed: karedad, talvehaljad.
süttivad ja põleng ongi alanud. Alati ei lähe see nii, vahel soojus hajub ja suitsuots kustub. Suuremõõtmelise põlevmaterjali korral toimuvad kõik etapid korraga. Metsas võib põlevaine jagada kolme rühma: · Mullas asuvad põlevained: toorhuumus, puude juured, kõdunenud ja mattunud tüved. Põlevaine hulk on suurem mulla ülakihtides, allpool läheb see järk-järgult üle huumuseks. Soometsades on tänu kõrgele põhjaveetasemele kõdunemine aeglasem, peale kuivendamist on seega seal palju põlevmaterjali. · Maapinnal asuvad põlevained, mis on kergesti süttivad: varis ja maapinnast 2-3 kõrguseni ulatuvad rohttaimed, samblad, samblikud, puhmad, puukesed ja põõsad. · Maapinnast kõrgemal olev põlevaine: puuvõrad, kuivanud tüved, kõrged põõsad. Okkad, tüvedel kasvavad samblikud ja peened oksad on peamine põlevmaterjal.
intensiivsed süsiniku sidujad. Vanad puistud, kus aastane puidu juurdekasv on tagasihoidlik, oluliselt süsinikku juurde ei seo. Metsaökosüsteemi süsinikuringes on väga olulisel kohal orgaanilise aine (varis, kõdu, mullaorgaanika) lagunemise käigus eralduv süsinik (mullahingamine). Oluline faktor, mis ka mõjutab süsiniku sidumist mulda on puistu liigiline koosseis. Aastane süsiniku emissioon võib olla sidumisest suurem ka mõnedes kuivendatud soometsades. Pärast kuivendamist pääseb hapnik ülemistesse turbahorisontidesse, orgaanilise aine lagunemine ja koos sellega CO2 emissioon intensiivistuvad. Metsade majandamisega on võimalik puistute süsinikubilanssi mõjutada ning metsade süsinikku neelavat toimet suurendada ja siin on olulisel kohal raied. Kuna süsiniku sidumine on intensiivne perioodil, mil puistute juurdekasv on suur, tuleks majandatavates metsades puistud raiuda õigeaegselt, st. siis kui nad on saavutanud raieküpsuse
Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam on asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad -suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir. Rabad Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas
on neile oluline lumealune sööt. Paberitööstusele võiks olla tooraineks. PILLIROOG Phragmites australis, phragma (kr.k.) aed, tara; phragmites taramaterjalina kasutatav; australis lõunapoolne, lõunamaine. Kasvukoht: järvede, jõgede kaldavees, kallastel, eriti suudmealadel ja koolme- kohtades, kuhu koguneb rohkesti uhtematerjali. Ka mererannikul, siirde- soometsades, rabaservadel, madalsoodes. Mitmeaastane peamiselt vees kasvav kõrreline, pika 1-3 cm jämeda roomava risoomiga. Kõrred 0,8-4 m kõrged, püstised; lehed lamedad, hallikasrohelised, jäigad, lehelaba alumisel kolmandikul nn. hambajäljed. Pilliroo lehed pöörduvad servadega vastu tuult, tema nõtke kõrs paindub, aga ei murdu. Pööris 10-30 cm pikk, tihe, pööriseharusid rohkesti. Pähikud 5-15 mm pikad, tumelillad. Õitseb juulis ja augustis
ha-1 ja erinevates lehtpuupuistutes ca 400 kg C ha-1. Isegi alusmetsa mõju süsiniku akumulatsioonile võib olla oluline: rohelise lepa (Alnus crispa) alusmetsaga männikus (Pinus banksiana) oli süsiniku sisaldus mullas oluliselt suurem, kui alusmetsata männikus (Vogel & Gower, 1998). Aastane süsiniku emissioon võib olla sidumisest suurem ka mõnedes kuivendatud soometsades. Pärast kuivendamist pääseb hapnik ülemistesse turbahorisontidesse, orgaanilise aine lagunemine ja koos sellega CO2 emissioon intensiivistuvad. Et soometsad on reeglina madalaboniteedilised, siis aastane puiduproduktsioon on neis ka kuivenduse järgselt väike ja seetõttu ka süsiniku sidumine biomassis tagasihoidlik ning aastane süsinikubilanss puistus võib seetõttu kujuneda negatiivseks.
metsatüpoloogilise klassifikatsiooni. Mõlemad eelmainitud uurijad tuginesid A. Cajanderi poolt avaldatud metsatüpoloogilisele süsteemile. Sõjajärgselt tegeles metsatüpoloogia-alaste küsimustega edasi ühe esimesena A. Ilves (1953, 1956), kelle sulest ilmus põhjalik aru- ja soometsade klassifikatsioon. Tuginedes V. Sukatsevi seisukohtadele, eraldab Ilves arumetsades 5 (nõmme-, loo-, hiis, salu- ja laanemetsad) ja soometsades 3 tüübirühma, kumbki 14 metsatüübiga. Enne E. Lõhmuse (1974) poolt avaldatud metsakasvukohatüüpide süsteemi on laialdaselt kasutamist leidnud A. Karu ja L. Muiste (1958) poolt koostatud kasvukoha- tüüpide klassifikatsioon. A. Karu alustas sõjajärgseil aastail ulatuslikku metsatüpoloogia- alast uurimistööd, töötades metsakasvatuse kateedri juhatajana, kuid kahjuks ei jõudnud ta oma tööd eluajal avaldada. Pärast A. Karu surma avaldas L. Muiste metsakasvukoha-
annaabi.ee 
