Sõna Jõud ja Jõuetus (2)

Sõna jõud ja jõuetus

Kirjand
Inimesed soovivad enda ümber ainult peegleid, mis neid peegeldaksid, samal ajal kui nemadki on ainult peegelpilt . Nagu see lõpmatusse ulatuv peegelduste rida, mis tekib, kui kaks peeglit kitsas koridoris vastastikku asetada. Tavaliselt tehakse nii labasemat sorti hotellides; peegelduse peegeldused. Pole algust ega lõppu, pole keskpunkti ega sihti.
18. sajandi lõpul pani Liivimaal sündinud ja hiljem arstiteadusega tegelenud Garlieb Merkel eestlastele üldisema diagnoosi, võrreldes meie rahva minevikku ja tulevikku. Üldiselt kõlab tema diagnoos nagu praegune ähmaste silmadega vanainimese või tulevikureformerite oma: tee mis sa teed, aga vanasti oli tunduvalt parem! Praegu kuuleme taolist käginat ka Reformierakonna miitingutel ning loeme kusagilt Postimehest ülestähendusi “uue” Eesti ohvritelt. Tänaseid riigimehi sajatatakse, tuhnitakse tuntute eludes, leitakse fakte, tembeldatakse süütu inimene perverdiks.
Eestlaste silmapaistvam omadus on mehine meel, sellepärast on ta nüüd tige ja kättemaksuhimuline. Loodus andis talle kindluse, seega ongi ta oma praeguses olekus salalik. Ta on terane ja võib kergesti ärrituda. Need omadused teevad prantslasi vaimurikkamaks rahvaks Euroopas, eestlasi aga kavalateks varasteks ja kadedateks. Merkel vihjab oma diagnoosis, et võim eestlastele ei sobi. Eesti ühiskond on nagu foto- seal püsib kõik muutumatuna. Nii ei olegi ka midagi muutunud- inimesi lahterdatakse: laisad ja virgad, vargad ja matsid , euroopameelsed ja patrioodid. Ka poliitilises retoorikas on sellisel lahterdamisel olnud oma tähendus ja roll, kuid sellist metamorfoosi nagu nüüd, ei ole küll varem juhtunud. Kuri valvekoer, ajakirjandus on tagandanud tõsised vabadusvõitlejad kurjategijatega ühte ritta või õigemini on viimased ülendatud vabadusvõitlejateks. Seda kõike poliitilistel motiividel. Ajakirjanduse ruuporite kaudu lastakse kõlada just kriminaalidel ja kurjategijatel. Otse loomulikult on nad enda sõnul süütud. Rahvas usub. Meedia kajastab, rahvas kõhkleb, kuid lõpuks leidub ikkagi keegi, kes usub. Must valgel ei muutu. Kuigi tänapäeval ei ole enam must ja valge selgesti eristatavad ning kipuvad halliks segunema. Hall on aga igav värv ja pole vist kedagi, kes halli massi hulka tahaks kuuluda . Hegelit interpreteerides võiks väita, et see hall muutub uuesti mustaks, mis eelmisest mustast palju heledam on. Toimub üldine valgenemine ehk tolerantsi kasv. Tolerantsus on aga nagu Kronos, kes sööb oma lapsi ja lõpeb alati uue ja märksa rangema ühiskonnakorra tekkega. Meedia aga kajastab sõnumeid, olgu need siis kurjad või head- kirjas või pildis , rahvas talub kõike.
Keel on midagi enesestmõistetavat, mida kasutatakse päevast päeva, ilma et selle üle põhjalikumalt juureldaks. Ometi on keelekasutusel suur jõud ja sõnal tõsi taga. Oma sõnavaliku ja väljendusega saab nii võita mõttekaaslasi kui ka tekitada vaenlasi, ise seda kavatsemata. Viis, kuidas millestki rääkida või kirjutada, peegeldab tahes- tahtmata asjatundlikkust ning suhtumist ja hoiakut. Sõnad on nagu inimesed, neid on kõiksuguseid. Iga sõna peidus on vägi. Vägi on niisugune jõud, mis võib maailma muuta. Hea sõna peidus on headuse vägi, kurja sõna peidus on kurjuse vägi. Inimene ise on aga nende vägede peremees .
Teame ju, et on kauneid ja hävitavaid sõnu ning nende kahe pooluse vahel veel lugematu hulk eri varjundeid. Sõna on kasutaja käes, kas hävitav relv või imettegev jõud- kõik sõltub sellest, kelle suust või sulest ja missuguse eesmärgiga sõna lendu läheb. Siit järeldub ka igaühe enese vastutus kasutatud sõnade eest.
Olen veendunud, et hea sõna võidab kõik takistused ja viib alati sihile. Õiges kohas kasutatud positiivne sõnum on kindlasti suurema mõjujõuga kui negatiivne, sest hea sõna innustab ja toetab, kuri sõna seevastu näitab ennekõike seda, et sõna kasutaja ei ole rahul iseendaga ja elab oma rahulolematust teiste peal välja. Positiivse sõnumi mõju nii ettevõtte juhtimisel kui ka lapse kasvatamisel on väga sarnane. See raske tee viib lõpuks alati kestvate tulemusteni. Kurja sõna ja karmide käskluste andmisega võib teatud juhtudel jõuda küll kiiremini soovitud sihini, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi selliselt saavutatud tulemus rahuldada ühtegi protsessis osalejat, sest see halvab, tekitab vimma ja on destruktiivse loomuga.
Kui mõelda meid iga päev ümbritsevale kommunikatsioonile, siis näeme kahjuks, et ülekaalus on negatiivsed sõnumid: paljud meist on sunnitud elama suurema osa ajast halbade uudiste ja kurjade sõnade keskel. Olen veendunud, et olukorda saab parandada vaid igaüks ise, juureldes sügavamalt selle üle, mida ja kuidas räägime ning kuidas meie sõnad vastuvõtjat mõjutavad.
Seega – tuleks valida sõnu ja mõelda aeg-ajalt endast lähtuvate sõnumite üle, sest sõnal on musttuhat palet ja meist endist sõltub, missugusel palgel parasjagu paista lastakse.
Sageli aga sõna on nõrk ja meedia seda ei paranda. Pilt on usutavam . Üks foto räägib rohkem kui 1000 sõna: kas kirjeldus, et Iraagi sõjavange koheldi ameeriklaste poolt julmalt, neid piinati ja väärkoheldi, toob pildi sündmustest silme ette? Või et ameeriklasi põletati Iraagis , nende autosid lõhuti, nende laipu lohistati mööda tänavaid? Võibolla tekib mingi kujutelm. Emotsiooni ja tülgastust maailmas aga tekitasid kindlasti fotod, kus tänaval leekide seest paistis kellegi küünitav ärapõlenud käsi. Või foto kasti peal, käed kõrval seisvast iraaklasest, kellele ähvardati käte langetamise eest elektrit anda. Sõnal endal jõudu ei ole, jõud on mõttel, mis on sõna taga.
Unustada ei saa, et ajad siiski muutuvad, õigus on muutunud, riik on muutunud. Ajakirjandus seda ei kajasta. Ta uurib ja paljastab selle, mis oleks in, rahvale meelepärane. Muidugi pakub ta ka muid, peale pahamaiguliste elementide: tuntust. Näiteks poliitiku olulisemaid ressursse on tuntus. Ilma avalikkuse tähelepanuta võib poliitik pillid kotti panna, eriti enne valimisi. Palju raha kulutatakse selleks, et kandidaatide näod ajalehes , teles või tänavail nähtaval oleksid. Näolapiga tekst on mõttetu. Oluline on nägu ja kiidulaul meedias. Ajakirjandus sellest vaatenurgast on nõrk- poliitikud lasevad ajakirjandusel end läikima lüüa, muu tuleb iseenesest. Siiski hakkab personalism Eesti ühiskonnas kustuma, nagu kustuvad värvifotod aastakümnete möödudes. Ajakirjandus ei ole masin, vaid jõud, mis võib kasvada, end restaureerida, oma tahte järgi ümbrust kujundada. Paraku on meedia sageli Jumala rollis- sõna ravib, sõna jõud ka tapab .
Oluline on sõna jõud, sõna võime sisaldada endas tervet maailma, mida usuvad inimesed. Aastatega on kirja pandud müüte Mussolinist, üks neist on: ta on küülik, fenomenaalne küülik, ta möirgab ning kuulajad, kes teda ei tunne, peavad teda ekslikult lõviks. Meie vabadel seitungitel pole mingi probleem kuulutada mõni inimene persona non grataks. Ilma igasuguste süümepiinadeta võib arvamustoimetus luua ka lõvist küüliku. Rahvamass ei pea teadma- ta peab uskuma ja laskma end vormida. Varem väljalausutud sõnad ei oma korraga tähendust, kuulsus võidakse tembeldada küülikuks, kui seda tõendab pilt, mis arhiivis ei kustu. Sõna jõud on valus . Valusam kui löök. Öeldakse, et näkku ei lööda, aga südamesse...? Valusam jõud toimib tõendava piltmaterjaliga.
Ajakirjandus on tänapäeval vaba kirjutama kõike, mida pähe tuleb. See jõuetus viitab omakorda “hallile tsoonile”, mis eksisteerib juriidilise korrektsuse ja tegeliku eetika vahel. Sellele viitab sõna: stagnatsioon . Edasiliikumist ei toimu- Eesti on sageli taolises paigalseisus, lastes kuulutada seda, mis kellegil keelel, tagajärgedele mõtlemata.
4