Sõjaeelsed üldlaulupeod (0)

Tallinna Laagna gümnaasium
Sõjaeelsed üldlaulupeod
Referaat
Katrin Zaitseva
12 .klass
Tallinn 2014

Sissejuhatus

Meid kui eestlasi võib julgelt nimetada laulurahavaks, sest kuskil maailmas ei eksiteeri selliseid laulupidusid nagu siin meie väikeses Eestis.
Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu , mis toimus 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus. 19.sajandil oli Eesti Vene impeeriumi provints, kus saksa mõisnikud valitsesid eestlastest talupoegade üle. Seoses kirjaoskuse levikuga tõusis ka eestlaste vabadusiha ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks. See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on seega algusest peale seotud laulupidudega.
Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts “ Vanemuine ” eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupäralist laulu – Aleksander Kunileidi “Mu isamaa on minu arm” ning “Sind surmani”, mõlemad Lydia Koidula tekstile , kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus.

Laulupidude ajalugu

1.1 Esimene üldlaulupidu

Laulupidude algatajks on J.V. Jannsen , kes aravas et eestlased vajavad samasuguseid seltse ja hinguid nagu sakslastel. Teiseks tähtsaks kujuks laupidude traditsiooni loomisel oli Alekdander Kunileid. Selletõttu loodi 1865.aastal Tartus laulu- ja mänguselts „Vanemuine“, mis sai eeskujuks paljudele eestlastele. Vanemuine kavatses korraldada suure üle-eestilise laulukooride peo, mis tekitaks ühtset rahvus tunnet.
Luba laulupeo öäbiviimiseks hakkati taotlema juba 1867.aastal. Ametlikult taotleti luba  Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks. Jannsen hoidis oma lugejaid kursis ettevalmistuste käiguga ning õhutas koore harjutama juba aegsasti. Ehkki paljud koorid olid  segakoorid , nõudis Jannsen, et laulupeole tuleksid ainult mehed. See tähendas paljudele kooridele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist.
Ning kuigi paljud sakslased ei uskunud, et vaesed eesti talupojad saavad sellise suure peoga hakkama, juba 18.-20.juunil 1869.aastal toimuski see suur üritus Tartus.
Sellest saigi alguse eestalste traditsioon, mis on jäädvustunud tänapäevani, et iga nelja aasta tagant peetakse suurt üldlaulupidu.

1.2 Teine üldlaulupidu

II üldlaulupidu toimus 20.–22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann  ning pasunakoore David Otto Wirkhaus  ja  Adalbert Hugo Willigerode. Peokomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner .
Kokku osales 64 esinejate rühma 1272 esinejaga, sealhulgas 46 meeskoori ja 18 puhkpilliorkestrit.
Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Suuresti Vene-Türgi sõja tõttu lükkus pidu 1879. aastasse .
Ühendkooride kontserdid peeti sakslaste käsitööseltsi näituseplatsil, mis asus Tiigi tänaval ning üksikkooride esinemised ja võistulaulmised toimusid Vanemuise seltsi aias

1.3 Kolmas üldlaulupidu

III üldlaulupidu toimus 11.–13. juunil 1880. aastal Tallinnas. Laulupeo üldjuhid olid Johannes Kappel  ja pasunakoore juhatanud David Otto Wirkhaus. Ametlikult palus peo korraldanud Lootuse selts luba Aleksander II 25. valitsemisaasta tähistamiseks.
Carl Robert Jakobson ja tema mõttekaaslased heitsid kahele esimesele üldlaulupeole ette liigset saksa- ja kirikumeelsust. Kurdeti, et Tartusse jõuab liiga vähe koore ja ka kuulajad on vaid ühest piirkonnast.

1.4 Neljas üldlaulupidu

IV üldlaulupidu toimus 15.–17. juunil 1891. aastal Tartus. Pidustuse korraldas Eesti Kirjameeste Selts eesotsas Johann Köleriga. Liivimaa kubernerile esitatud palvekirjas märgiti peo põhjenduseks Aleksander III kümnenda valitsemisaasta tähistamine.
Peoüldjuhid olid sega- ja ühendkoore juhatanud Karl August Hermann, meeskoore juhatanud Robert Julius Erlemann, oma laule juhatanud Aleksander Läte, pasunakoore juhatanud David Otto Wirkhaus ja keelpilliorkestreid juhatanud Joosep Heinrich Wirkhaus.
Peol osales 170 esinejate rühma enam kui 2700 tegelasega, kellest umbes 1400 olid segakoorilauljad, 1400meeskoorilauljad ja puhkpillimängijaid 400. Kuulajaid oli hinnanguliselt 15 000. See oli ka esimene pidu, kus esinejate seas olid naised[1].
Esmakordselt oli laulupeo tarbeks ehitatud kõlakoda. Pidu toimus Kirjameeste Seltsi aias.

1.5 Viies üldlaulupidu

V üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1894. aastal. Peo korraldasid Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts ja Vanemuine ning sellega tähistati Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 75. aasta juubelit. V laulupidu on Tartus peetutest viimane.
Koore juhatasid Karl August Hermann, Johannes Kappel ja  Konstantin Türnpu ning puhkpilliorkestreid David Otto Wirkhaus. Peotoimkonna sekretär oli Jaan Tõnisson.
Pidustusel osales 263 esinejate rühma 3951 tegelasega, sealhulgas 131 segakoori, 94 meeskoori ja 38 puhkpilliorkestrit.
V üldlaulupidu peeti Ressource'i aias, kus oli toimunud ka I üldlaulupidu.

1.6 Kuues üldlaulupidu

VI üldlaulupidu toimus 8.–10. juunil 1896. aastal Tallinnas. Peo jaoks loa taotlemisel toodi põhjuseks Nikolai IIkroonimispäeva tähistamine. Nagu ka eelmisel peol, olid üldjuhtideks Karl August Hermann, Johannes Kappel, Konstantin Türnpu ja David Otto Wirkhaus. Peol osales 410 esinejate rühma 5681 tegelasega, sealhulgas 2960 segakoorilauljat, 1881 meeskoorilauljat ja 840 pillimängijat.
Pidu toimus Risenkampfi platsil praeguse bussijaama lähedal, kuhu oli ehitatud ka kõlakoda

1.7 Seitsmes üldlaulupidu

VII üldlaulupidu toimus 12.–14. juunil 1910 . aastal Tallinnas, olles 1905. aasta sündmuste ja nende tagajärgedega seoses edasi lükkunud. Laulupeo korraldas Estonia Selts.
Esimest korda olid peol lastekoorid, keda juhatas Mihkel Kippert. Sega- ja meeskoore juhatas Mihkel Lüdig  ning puhkpilliorkestrite ees seisis seitsmendat ja viimast korda David Otto Wirkhaus. Peol osales 527 esinejate rühma enam kui 10 000 tegelasega. 36 eestlaste rühma tuli ka väljaspoolt Eestit, sealhulgasÜlem-Suetukist, Simbirskist, Jevpatoriast ja Helsingist. Pealvaatajaid oli hinnanguliselt 35 000 ringis .Peoplats asus praeguse Laulupeo tänava lõpus.

KOKKUVÕTE

Üldlaulupeod on eestlaste kui rahavuse jaoks üks tähtsamaid sündmusi kogu meie ajaloo vältel, mil eesti talupojad võitlesid meie iseseisvuse eest.
Laulupidu peetakse niivõrd tähtsaks sündmuseks, et seda peetakse ka tänapäevani. Sellel aastal (2014) oli peetud järjekorras juba 26.üldlaulupidu.
Minu enda arvates on see tõesti väga tähtis kuna maailmas ei leidu nii võrd palju riike, kellel oleks selline traditsioon – kogunede kõik üheskoos suure lalukaare alla ja laulda üheshääles ja tuletada meelde, kui palju see neile tähendab. Eestlased on küll väike rahvus, aga oma laulmisega ja hüüdnimega laulev rahavas paistab ta väga hästi silma.