Skisoidsel isikul on põhiimpulsside seisukohalt ülitugev (0)

Skisoidsel isikul on põhiimpulsside seisukohalt ülitugev „omapüürlemise“ impulss, see töhendab enesesäilitamise ja teistest eraldumise impulss. Ta püüab olla iseseisev ja sõltumatu, ta eraldub teistest inimestest, sest ta vajab distantsi , ning ta suhtleb teiste inimestega teatud piirides. Kuis eda piiri ületada, siis skisoidne isik tunneb, et tema isiksuse ruumi, eluruumi ja sõltumatusvajadust ohustatakse ning hakkab ennast ägedalt kaitsma. Talle on omane hirm inimliku läheduse ees. Skisoidne isik väldib lähedasi isiklikke kontakte ega lasku kergelt intiimsuhetesse. Pelgab kokkupuuteid partneriga, taotleb inimestevahelistes suhetes asjalikkust. Skisoidne isik tunneb ennast kõige paremini rühmades, kus ta saabjääda anonüümseks, kuid tänu ühistele huvidele tunnetada juurdekuuluvust. Ümbruskonnale jääb sellistest isikutest mulje, et nad seisavad kõigest eemal, on jahedad, endassetõmbunud, eraklikud ja isegi külmad. Täna võib saada head kontakti, kuid järgmisel päeval võib skisoidne isik teha nägu nagu poleks meid eales kohanud. Mida lähedasemad nad meile on, seda järsumalt nad selja pööravad. Hirm teise inimese ning enda „mina“ ohverdamise ees võib skisoidset isikut muuta üha isoleeritumaks, eriti siis kui nad ise kellelegile või neile keegi eriti lähedaseks muutub. Sellised tunded nagu sümpaatia,sõprus ja armastus viivad inimesi üksteisele maksimaalselt lähendavad. Skisoidse isikud peavad neid tundeid eriti ohtlikeks. See ongi põhjuseks, miks nad sellistes situatsioonides on vaenulikud ja tõukavad teisi eemale. Äkitselt nad lõpetavad kontakti, tõmbuvad endasse ja on jälle ligipääsmatud. Skisoidse isiku ja teda ümbritseva maailma vahel tekib aastatega üha laienev , teda teistest eraldav lõhe. Kuna ta teistest kaugeneb, siis on tal nende kohta liiga vähe teadmisis, kogemused ümbruskonna lävimisel jäävad lünklikumaks, sellega sugeneb suhtlemise ebakindlus . Ta peab inimestevahelistes suhetes orienteerumisel läbi ajama vaud oletuste ja fantaasiaga ja nii tekivad sügavad kahtlused, kas muljed ja ettekujutused teistest on vaid pettekujutlused või vastavad tegelikkusele. Vähene kontakteeruvus ümbritsevate inimestega tekitab ebakindlust, ulatudes lakkamatustumbusust ja kõige haiglaslikust seostamisest omaisikuga tõeliselt hullumeelsete pettekujutluste ja petlike tajudeni, milles sisemine ja välimine segi aetakse.
Täis umusku ning tagant tõugatuna kindlustunde puudumisest arendab skisoidne isik endas selle tunde nimel eriti selliseid funktsioone ja võimeid, millest võib loota , et need tulevad kasuks maailmas orienteerumisel; meelelist tunnetust, intellekti, teadvust, mõistust. Kindlusetus võib olla nii lõdva kontaktipuudus kui ka selle tagajärg. Kuna ebakindlust tekitab eriti kõik tunnetega seonduv, siis püüdleb skisoidne isik tunnetesteraldiseisva „puhta“ mõtlemise poole. skisoidne isik eelistabtegeleda täppisteadustega, mis annavad talle kindlustunnet ja tagavad eraldatuse subjektiivsetest seikadest. Isiksuse tundeelu areng jääb ratsionaalsete külgede arendamisest tunduvalt maha, sest selleks oleks vaja partnerit, suhtlust emotsioonide tasandil. Sageli skisoidsele isikule on omane keskmisest kõrgem intelligents ning emotsionaalne mahajäämus.
Skisoidsele isikule on eriti problemaatiliseks need arenguetapid , mille puhul on tegemistinimestevaheliste kontaktide loomisega . Mistahes lähedus vallandabhirmu.seetõttu püüabta seda enam eemale tõmbuda,mida lähedasemaks ta kellegagi saab. Ta kujutab seda enese reetmisena ja oma sõltumatuse kaotusena.
Kuna armastus lähendab inimesi maksimaalselt nii kehaliselt kui ka hingeliselt, siis skisoidsed isikud tunnevad , et nende nende „ise-olemist“ ja sõltumatust ohustatakse. Oht on seda suurem, mida rohkem end teine teisele avab ja samas enda „mina“ säilitada tahab. Kontaktilünkade tõttu inimestevahelises läbikäimises on skisoidsel isikul eriti raske suguelu integreerida. Konflikti tugeva iha ja läheduse ees tuntava hirmu vahel üritatakse lahendada mitmel moel. Sageli laskutakse mittemillekski kohustavaiise suhetesse. Suguelu otsekui eraldatakse seinaga tundeelust. See soodustab ka partnerite kergekäelist vahetust. Nii kaitstakse end selle est, et suhete süvenemisel võiks kogu tundeeluline abitus ja kogenematus päevavalgele tulla.
Ainus, mis skisoisdsele isikule täeliselt kuulub ja mida ta mingil määral tunneb in tema ise. Seetõttu ta pelgabpõhjusega või ekslikult oma integreerituse ohustamist, sekkumist oma ellu. Kui talle vajalikku distantsi rikutakse , kaotaks ta oma pidepunkti iseenda näol. Vatavalt oma elutunnetusele adub ta igasusgust seotust sundusena, mis nõuaks liiga suurt loobumist iseendast, tähelepanu ja lähedust vajav partner võib sellise olukorra tekitada. Igatahes võib skisoidne inimene veel altari või perekonnaseisuameti ukse eeski kannapüürde teha.
Kui skisoidne isik tahab partneri varal selgusele jõuda oma ambivalentsuses, õheaegselt armastavas ja vihkavas seisundis, samuti sügavas kahtluses, kas teda ennast üldse armastatakse, on situatsioon tõsisem. Ta hakkab partnerit proovile panema , nõuab oma kahtluste hajutamiseks aina uusi tõendusi. See võib viia psüühilise piinamiseni ja sadismini. Ta võib partneri kinnitusi armastusest analüüsides pidada ebapiisavaks, tühiseks, kahtlaseks või neid saatanlikku osavust üles näidates tendentslikult tõlgendada. Näiteks peab ta partneri spontaanset eneseväljendust halva südametunnistuse, süütunde või äraostmiskatse avalduseks. Tihti tuleb ette, et skisoidne partner teeb enda ja oma partneri kõik õrnad hingeliigutused maatasa, et need teda oma võimsusesse ei saaks. Sellise käitumisega ta hävitab partneri armastuse, kui tollel pole erakordset võimet armastada või kui ta pole skisoidsele vastanduv masohhistlik tüüp. Muudel juhtudel kas partner tõmbub tagasi või armastusest saab vihkamine. Siis skisoidne isik triumfeerib, ta ei adu, et on ise partneri niikaugele viinud. Kui tundekülmus veel kaugemale areneb, muutub see ekstreemseks ja haiglaslikuks ning nii võib peagi jõuda vägstamise ja seksuaalhälveteni, eriti neil juhtudel, kui lapsepõlves kohatud inimeste esilekutsutus viha ja kättemaksuiha teadvustamatult partnerile „üle kantakse.“ Kuna skisoidsetel isikutel on raske partnerile läheneda, siis püütakse sageli justkui ise endale partneriks olles end ise rahuldada. Või nad otsiavd aseobjekte. Tuleb ette, et allasurutud armastuse- ja andumuseihaldus tekitab äärmiselt tugeva, lausa hullumeelsuseni küündiva armukadedust. Asjad võivad nii hulluks minna, et lõhutakse suhteid partneriga. Skisoidne isik ise hävitab suhte kui saab aru, et seda ei saa säilitada. Ta on siis vähemalt aktiivne pool, mitte kannataja.
Skisoidsel isikul on raske riskida püsisuhte loomisega. Talle sobivad paremini lühiajalised intensiivsed, vahelduvad vahekorrad. Abielu on talle inimühiskonna ebatäiuslik institutsioon , seega kui see enam ei rahulda, loomulikult lahutatav. Abielu tuleks inimlikke vajaduste järgi muuta. Truudusetus on püsisuhte korral vältimatu. Skisoidne isik nõuab vabadust ja lepib ka partneri truudusetusega – seda saab väita rohkem teoreetilises kui praktilises mõttes. Ta julgeb traditsiooni eirates oma elustiili järgida. Siin näitab ta üles rohkem austust ja kodanikujulgust kui paljud teised. Mõnikord on tal kauakestev suhe, kuid ta ei taha seda seaduslikuks muuta. Nii elab ta sageli vaba-abielu. Skisoidne mees tihti oma elu vältel on kogenud naiselikku kui midagi väga kauget ja ähvardavat, selle tõttu valib ta sageli samasoolise partneri või vastassoo ebatüüpilis esindaja. Suhe on siis sõbralik. Pidevat lähedust tajub skisoidne isik igal juhul halvasti. Skisoidne isik on tohutult tundlik kõige suhtes, mis ähvardab tema vabadust ja sõltumatust. Tunnete väljendamisel on ta sõnakehv. Ta on väga tänulik kui partneri kiindumud ei ole pealetükkiv. Kes temaga oskab koos olla, võib loota sügavat kiindumist, mid küll õieti välja ei näidata.
Kui skisoidne inimene jääb mitteseotuks, tunnetab ta edaspidi, et on saatuse meelevallas, ima turvalisusest, kaitstusest, ohutusest. Skisoidsete inimeste agressiivsus on hoolimatu , primitiivne ja instiktiivne. Nende agressiivsus ja afektid jäävad tundemaailmast kui tervikust isoleeritud, puhtinstiktiivseks väljaelamiseks. Agressiivsus on vaid pingest vabanemise teenistuses, see elatakse välja kontrollimatult ning mingit süüd tundmata. Kuna skisoidsetel inimestel ei ole sidemeid teiste inimestega, siis ei ole neil ettekujutust, kuidas nende agressiivsus teistele mõjuvad. Seetõttu on nad ülearu teravad, salvavad bõi äkilised. Tühisemgi ajend võib vallandada agressiivsust, see võib iseseisvuda ja ilmneda kõikmõeldavais äärmuslikes vormides . Turvalisuse ja seotuse puudumise ning sellest tuleneva umbusu tõttu tunnetab skisoidne isik teise inimese lähenemist enesele ohustamisena. Tema esimene reaktsioon on hirm, millele järgneb agressiivsus. Arhailine integreerimata agressiivsus võib viia vägivalla kasutamiseni. Skisoidsetel isikutel on üldiselt raske oma agressiivsust kontrolli all hoida. Isenad oma agressiivsuse pärast ei kannata. Skisoidse isiku agressiivsuse kõige sagedasemad avaldusvormid on järskus, äkiline ja solvav teravus, jäine külmus, kontakteerumatus, küünilisus ja poolehoiu silmapilkne muutumine vaenulikuks vastumeelsuseks. Skisoidse isiku agressiivsusel on peale tõrje ka teinegi funktsioon – ta loob sellega kontakti, poolehoiu võitmise viis. Neil on kergem olla agressivne kui väljendada oma positiivseid tundeid.