Sissejuhatus (1)

Psühholoogia gümnaasiumile
TÜ kirjastus, 2002
1.2. Psüühika ja teadvus
Psüühika liigitatatakse ülesannete ehk funktsioonide järgi (taju, mälu, mõtlemine, keel, tunded, tegevuse juhtimine). Psüühika ülesanne üldisemalt on organismi teavitamine ümbritsevas maailmas toimuvast, millest tulenevalt võib psühholoogiat ka teadvuse uurimiseks nimetada. Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest. Kuigi inimene on võimeline endale aru andma ehk peegeldama ehk reflekteerima, mis toimub tema psüühikas, ei põhine ümbritseva tunnetus alati teadvustatud tegevusel:

Teadvusele kättesaamatud psüühilised protsessid (sügavustaju- ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, ei saa me kunagi teadlikuks, kuidas kaugust nägemissüsteemis arvutatakse).

Psüühilised protsessid, mis kunagi on olnud teadvuses, kuid ei vaja toimimiseks pidevat teadvustamist- automatiseerumine (käimine- me ei mõtle kõndimise ajal, kuidas üht jalga teise ette tõsta).
Sigmund Freud ( 1856 -1939)- Viinis tegutsenud arst ja professor , kes viimase saja aasta jooksul on oluliselt psühholoogia arengut mõjutanud oma vaadetega teadvuse olemusest. Ta jõudis psüühikahäirete all kannatavaid patsiente uurides oletuseni, et inimese psüühikas toimub väljatõrjumismehhanism, mis tõukab teadvusest välja mõtted ja kujundid, mille meenutamine inimesele on valus või need mõtted ei lähe kokku ühiskonnas tekkivate moraalinormidega. See nn väljatõrjumine on tema arvates nii tõhus, et inimene ei suuda neid tõrjutud mõtteid ja kujundeid ilma õppinud nõustaja abita teadvusesse tagasi tuua. Selle väljatõrjutud osa nimetas ta saksakeelse sõnaga Unbewuβt, mida eesti keelde tõlgitakse sageli alateadvus (inimese psüühika teadvustamata osa). Freudi arvates seletab see teadvustamata osa inimese käitumises kõike.
Tänapäeva psühholoogia ei nõustu Freudi teadvusekäsitlusega kuna see pole kinnitust leidnud.
Eneseteadvus on teadvuse üks vorm- teadlik olemine ja arusaamine iseendast.
1.4. Keha ja vaim
Kuidas on seotud keha vaim? Seni pakutud lahendused jagunevad kahte rühma:

Keha ja vaimu kahesus ehk dualism . René Descartes ´i (prantsuse filosoof ) arvates erineb „mõtlev asi” (ld k cogitas) , see tähendab inimes mõistus või teadvus, täielikult füüsiliste asjade- kehade- maailmast. Mõttel puudub ulatus, osad ja asukoht ruumis, erinevalt füüsilistest asjadest. Selle idee kohaselt eksisteerib kaks maailma: kehade maailm ja vaimumaailm.

Keha ja vaimu ühtsus. Selle vaate kohaselt on teadvus piisavalt keerulise närvisüsteemi omadus, mis tekib eluslooduse teatud arenguastmel- see on füüsikaline monism , mille kohaselt pole peale tuntud või veel avastamist vajavate füüsikaliste, keemilliste ja bioloogiliste nähtuste erilist vaimsete nähtuste maailma. Igal psüühikailmingul- tajul, mõttel, meenutusel, tundel , soovil ja kavatsusel- on vaste sündmuse näol, mis toimuvad närvisüsteemis. Teadvus pole midagi muud, kui sündmused ja protsessid.
Selle vaate pooldajate seas pole üksmeelt, kas teadvust tuleks samastada mingi kindla osaga närvisüsteemis või on teadvus pigem tööpõhimõte, mille järgi toimib terve keeruline närvivõrk, mitte mingi eriline osa sellest. Milles see tööpõhimõte seisneb, pole samuti selge. Sõltumata lahendusest, on füüsikaline monism veendumusel, et pole kehade maailmast eraldi seisvat vaimumaailma ehk keha ja vaim on ühtsed, mida pooldavad ka enamik tänapäeva psühholooge.
1.5 Psüühika ja kultuur
Juri Lotmani(1922-1993) kultuuri määratlus: kultuur on kõik see, mida ühiskonnas ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil edasi antakse. Antud määratluse järgi pole inimene ainus, kel kultuur on. Ka laululinnud õpivad teineteiselt linnulaulu kohaliku „murraku” paigas, kus nad üles kasvavad. Inimahvidel on õpitud käitumisviise kümneid (Aafrika eri paikade šimpansid erinevad teineteisest lausa kultuuriti ).
Inimesed on ainsad, kel on keerukas märkide süsteem, mis on peamine kultuuritraditsiooni edasikandja- keel (kuid ka targemad ahvid suudavad ära õppida erinevaid märke ja kogunu sadu viipekeele märki, mida nad ka kasutada oskavad). Keele ja märkide abil kujundab inimene ümber oma mälu,mõtlemis kui ka psüühilised funktsioonid. On teada juhtumeid, kus inimlapsed on üles kasvanud ilma inimkeelt kasutamata ning see on jätnud tugeva jälje nende vaimsele arengule (Aveyroni metsik poiss).
1.6 Teaduslik psühholoogia ja rahvapsühholoogia
Rahvapsühholoogia algab keelest, mida me kõneleme. Iga keel kaardistab vaimumaailma omamoodi ehk maailma erinevad keeled annavad erisuguse pildi asjadest, mida meeltega tajume (kuigi igas teadaolevas keeles on sõnad, mis tähistavad pindade värvust, pole nende hulk ega tähendus ühesugune, nt on keeli, kus värvinimetusi on ainult kaks- must ja valge; on keeli kus ei tehta vahet rohelisel ja sinisel). Sõltumata nendest arvamustest, mida keel peale surub , on igal rahval oma tüüpiline arvamus mitmete inimese hinge- ja vaimuelu nähtuste kohta (nt paksud inimesed on heatahtlikumad kui kõhnad, lõunamaalased on keevalisemad kui põhjamaalased, lapse iseloomu kujunemisel on kõige olulisem roll sellel, milline on kodune distsipliin ja vanemate nõudlikkus, et psühholoogi ülesanne on anda vastus, miks inimene ühel või teisel viisil käitus, eriti kui see on mingil viisil veider , erakordne või erineb kehtivatest normidest jne).
Rahvapsühholoogia ja teadusliku psühholoogia olulisimad erinevused:

Psühholoogia näeb oma peamise eesmärgina psüühika ja käitumise üldiste, igal pool kehtivate seaduspärasuste väljaselgitamist, mitte aga unikaalsete ja kordumatute detailide uurimist . See ei tähenda, et ignoreerib kõike, mis on harukordne ja üksik.

Tähtsaim ja suurem osa teadmistest, mis on teadusliku psühholoogia käsutuses on saadud katse ja eksperimendi ehk kontrollitud hüpoteesi õigsuse teel. Rahvapsühholoogilised järeldused seisnevad tihti juhuslikel ja pealiskaudsetel tähelepanekutel ja kontrollimatutel arvamustel.

Teaduslikud väited on ümberlükatavad erinevalt rahvapsühholoogistest väidetest. Alles siis, kui teooria või oletus on vastu pidanud ümberlükkamisproovile, võib hakata uskuma, et see vastab mingil määral tegelikkusele.

Teaduslik psühholoogia on rajatud vastastikusele kontrollitavusele, mis tähendab, et mitte kellelgi pole teaduses ülemuslikku sõnaõigust, vaid kõik tulemused peavad olema kinnitatud teiste uurijate poolt. Ka siis, kui tulemused on kontrollitud, saab rääkida ajale vastu pidanud tõest, mis võib aga alati uuesti sattuda kellegi kriitilise vaatluse alla.
Psühholoog ei ole ainult inimesetundja ja psühholoogia pole inimesetundmise kunst . Sarnaselt bioloogia ja füüsikaga püüab psühholoogia välja selgitada uuritava nähtuse universaalseid ja üldisi seaduspärasusi. Psühholoogia uurib, kuidas on inimese psüühika ja käitumine korraldatud. Psüühika peamiseks ülesandeks on luua sidus ja terviklik pilt organismi ümbritsevast maailmast, mis võimaldaks tal liikuda vabalt nii füüsilises kui ka sotsiaalses ruumis.
Psühholoogia 3