Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
Kasutasin töös erinevaid veebiallikaid. Valisin antud teema, sellepärast, et mulle meeldivad väga Eesti metsalinnud. Metsvint on nendest kõige kaunima häälega ning metsvindist tahaksin ma ka kõige rohkem teada saada. 3 1. Metsvindi üldiseloomustus 1.1 Välimus Metsvint on mõõtudelt varblasest natuke väiksem. Metsvindi keha on umbes 15 cm pikk ja kaalub 19-26 grammi. Tema ühe tiiva pikkus on 8,3-9,2cm, tiibade siruulatus, aga umbes 26 cm. Isaslind on sulestiku järgi kergesti äratuntav. Isaslinnu rind ja põsed on punakaspruunikad, selg pruunikashall ja pea sinakashall, tiival on valge triip. Ainus vahe isaslinnu ja emaslinnu värvuse vahel on see, et emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum. Linnu pea on pruun, kõht helepruun ja tema tiiva peal on valge triip. Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver
ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu Pärast pesapaikadele saabumist algavad laugul omapärased paaritumismängud: linnud kogunevad rühmiti vabaveelaikudele, ajavad üksteist taga, pekstes tiibadega vastu vett ja lastes kuulda omapäraseid häälitsusi. Mängude lõpus heidavad linnud paaridesse ja nii ema- kui ka isalind asuvad pesa ehitama. Lennu iseärasused Lendutõusmiseks tuleb tal teha veepinnal pikk ja pladisev hoojooks. Veest lendu tõuseb raskepäraselt ja alati vastutuult. Tegutsemispaik, elupaik Elutseb taimestikurikastel siseveekogudel ja merelahtedel. Eestis
Vees liikumiseks on tagajäsemete varvaste vahele arenenud ujunahad. aastane elutsükkel- Suve veedab rohukonn maismaal. Oktoobrist märtsi- aprillini kestva talveune veedavad suurtesse rühmadesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult siseveekogude põhjas. koht ökosüsteemis-nad hoiavad vaos putukate arvukust. Konnade vaenlasteks on mitmesugused linnud- konnakotkad ja kakud, imetajatest mägrad, rebased, siilid jt. kududest võib toituda sinikael- part Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Ta võib veekogudest kaugele liikuda, aga elab siiski üksnes niiskes kohas. Sureb veekaotuse tõttu 2-3 päeval. Talub madalaid temp. Rohukonnad eelistavad kuusikuid ja nulumetsi, tammikuid, põlde ja põõsastikke. Keskmine eluiga lühike 4-6 a. kuid max eluiga on mõõdetud 18 a. Rohukonna võib segamini ajada rabakonnaga kelle jalad on lühemad ja tal on suur
Paarumissüsteemide tüübid Sugulisel sigimisel peavad eri soost isendid järglaste soetamiseks koopereeruma ja omavahel paaruma. Seda, mil viisil, kui püsivalt ja kui mitme partneriga loomad sigimiseks koopereeruvad, iseloomustab antud liigil või populatsioonis kasutuses olev paarumissüsteem. Paarumissüsteeme on looduses väga mitmesuguseid ja kogu pilt on üsna kirju. Laias laastus võib selles mitmekesisuses eristada järgmisi põhitüüpe: · · monogaamia (ainuabielu), kus üks isane ja üks emane moodustavad paari kas üheks (ajutine monogaamia) või mitmeks sigimiskorraks (püsiv monogaamia). Monogaamsed on näiteks enamik linde; · · polügaamia (mitmikabielu), kus isendil on rohkem kui üks sigimispartner. Polügaamia jaguneb omakorda alatüüpideks: o o polügüünia (mitmenaisepidamine), kus üks isane paarub mitme emasega, igal emasel aga on vaid üks isane sigimispartner. Polügüünia puhul eristatakse
ja paljud teised. Varjutaluvad on harilik sarapuu, hall lepp. Poolvarjuline on näiteks lamba- aruhein Varjulembesid taimi niitudel üldiselt ei ole, siiski võib siia näitema tuua võilille, mis ei kuulu kumbagi kategooriasse, sest ta on fotoperiodismita taim, niidukäharik Ööloomad luhaniidul: vähe, kõige levinum tiigilendlane, kes elab Eestis Alam-Pedjal. Päevaloomad: kõik linnud, metskitsed, koprad, põdrad. 3 UV-kiirgus UV-kiirgus ehk ultraviolettkiirgus on kõige lühemalainelisem valguskiirgus, mis suurtes kogustes tapab kõik elava. Eestis asub parasvöötmes ja siia saabub ultraviolettkiirgust väga vähe. Infrapunane kiirgus Infrapunane kiirgus on kõige pikalainelisem valguskiirgus, mida nimetatakse ka soojuskiirguseks. Eestis erineb see igal aastaajal ja sõltub ka ilmast
kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg; Linnu allpool on hele, enamasti tumeda tähnitusega(muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun; Toitumine: põhi toiduks on roomajad, enamasti rästikud ja arusisalikud; Saaki jahib avamaastikul lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes; Pesitsemine: suhteliselt väike pesa männi ladvaosas; Pessa munetakse ainult 1 muna mai keskel, haudumine poolteist kuud; Pesitseb Eestis peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis;
htm) Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Välimuselt on ta väga sarnane linavästrikule: sihvakas väike lind. Erinevuseks on aga kollane üldvärv: alapool kollane või kollakas, selg kollakas- või pruunikashall, pikk saba on aga valge, nagu ka selgesti eristatav kulmutriip. Öeldakse ka, et hänilane on lihtsalt linavästriku kollane sugulane. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) 1.1. Välisehitus Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun. Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge. Hoosuled tumepruunid, küünra-hoosulgedel laiad valkjad äärised. Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi. (Peksar, 2014) Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaika
Teder Isane Emane Iseloomulikud tunnused Välimus ● Isased on suuremad ja nende sulestik on täiesti teistsugune. Isaslind on musta sulestikuga, millel kohati on sinakas või rohekas helk. Valgeid sulgi on sabal ja tiibadel. Äärmised tüürsuled on lüürakujuliselt järsult väljapoole painutatud. Kulmude peal on punakas näsa. Isaslind kaalub umbes 1,3–1,6 kg, emaslind 0,7–1 kg. Emaslind on ühtlaselt viiruline ookerpruun või ruskjashall. Noorlinnud on sulestikult emaslinnu sarnased. Pesitsemine ● Pesitseb madal- ja siirdesoodes ning metsaservades. Emaslinnud polsterdavad pesaks maapinna lohu, mis on kanarbiku sees hästi peidus. Kurnas on aprilli lõpus 6–12 muna. Munad on kollakasvalged, nõrkade plekkidega. Haub ainult emaslind, haudumine kestab 24–29 päeva
Kägu Cuculus canorus Cuckoo Kägu http://muusika24.ee/Eesti/item/24992 Lühikirjeldus Suurus: Keha pikkus kuni 40 cm, tiiva pikkus u 22 cm, saba pikkus u 18 cm. Mass: u 100 g Välimus: Kägu sarnaneb raudkullile. Iseloomulik on tema mitmeastmeline saba. Emaslinnu põhivärvitooniks on pruun, isaslinnul on see aga hall. Arvukus : Eestis arvatakse pesitsevat 20...50 tuhat paari. Pesitsemine Sigimisaeg: aprilli lõpp-juuli keskpaik Emaslind muneb 1...3-päevaste vahedega u 20 muna (u 3 g) Munetakse enamasti värvuliste pesadesse, iga emane teatud liigi pessa (eelistatakse linavästrikke).
Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
