Kuseti peatsis "Vaiva" skaala kumab. On öises eetris mitukümmend saatjat. Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt, meid kogu suur ja kauge Maailm vaatab. Laul, kostev raadiost, tundub, meile hüüab, et unelmates muretult me magaks. ...Kuid sama laulu öisest eetrist püüab Jack Jane'i kõrval ookeani taga. Seal magnetsilm niisama moodi vilgub ning selle pilgul Maailm neidki jaatab. Ja "Philips-extra" skaalal silmapilguks nad saavad kätte sellesama saatja. Alt laulab sireleist, kus õites õnne peitub, ja tähest langevast öötaeva täherägus. Ning sest, et õnne vales pole leitud, et õnn on tõde otsijate nägu. Siis äkki paiskub nende tuppa Moskva, hääl, pakkuv sõpruse ja usalduse aadet. Kuid neile Moskva sama võltsilt kostab kui meile Lääne propagandasaade. Ma sulen raadio. Nemad teevad ka nii
Kuseti peatsis "Vaiva" skaala kumab. On öises eetris mitukümmend saatjat. Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt, meid kogu suur ja kauge Maailm vaatab. Laul, kostev raadiost, tundub, meile hüüab, et unelmates muretult me magaks. ...Kuid sama laulu öisest eetrist püüab Jack Jane'i kõrval ookeani taga. Seal magnetsilm niisama moodi vilgub ning selle pilgul Maailm neidki jaatab. Ja "Philips-extra" skaalal silmapilguks nad saavad kätte sellesama saatja. Alt laulab sireleist, kus õites õnne peitub, ja tähest langevast öötaeva täherägus. Ning sest, et õnne vales pole leitud, et õnn on tõde otsijate nägu. Siis äkki paiskub nende tuppa Moskva, hääl, pakkuv sõpruse ja usalduse aadet. Kuid neile Moskva sama võltsilt kostab kui meile Lääne propagandasaade. Ma sulen raadio. Nemad teevad ka nii
üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri
vastu toovad võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri
viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on
"Sa ei saa kuhugi minna. Ole 3 rahul, pojakene. Sa ei tohi end liigutada." Kuid Jakob nihutas ülemist kehaosa rahutult edasi-tagasi. See tegi talle ärarääkimata Hommik köitis, kuid Maret ei maganud. Ta valvas poja juures, ainult aeg-ajalt valu. Ta kaotas silmapilguks meelemärkuse. Kuid ärgates vaatas ta hirmunult ümber: silmapilguks istuli tukkuma jäädes, et siis jälle üles ehmuda. "Kas ma ütlesin midagi?" küsis ta jahmudes. Kui valgeks läks, hakkas ta arutama, kuis mingit abi muretseda. Missugune see pidi "Mida sa pidid siis ütlema, pojakene?" ruttas Maret ta juurde. olema, seda ei teadnud ta isegi. "Ei midagi
hoolinud: "Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!" Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud kurbus ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust. Kuid see oli kurb vaimustus, kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: "Surmalik ilus"." 2.1. Aastaajad 2.1.1. Kevad Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu
saanud kõik oma mehe käest, on ta igaveseks tema võlglane, kuid mõni rõõmus heasüdamlik pilk, oleks teinud perenaisel südame soojaks. Perenaine mõistis, miks on tülid ja vaen nende kõigi vahel. Eks see talu ole. Poleks rügamist ja rikkuse tagaajamist poleks ka väsimust, jõuetust ja tülisid selle pärandamise pärast. Kui perenaine peaks surema, siis sooviks ta , et mehel ,,Südames väike kahjutunnegi naise kaotuse pärast, jah, ainult ivakeseks ajakski, silmapilguks." Mure, mis pereema vaevas oli tema tütarde pärast, olid need ju veel noored. Eks emasilm ikka paremini hooletusse jäänud asju märkab. Ja kui nüüd tütred isa hoolde jäävad, siis kes teab, mis neist saama hakkab. A. Kivikas ,,Maha lüüriline shokolaad" (puudusin) Võrdleb luulet toiduga. Usub, et luuletajate imal looming on võrreldav shokolaadiga. Hea ja rammus looming on aga karbonaat. Lisaks arvab, et ei ole vaja silmapetet, uduloori ja lääget
pilvelõhkuja. Ta mainis vahepeal ka, et Piibeleht on poissmees. Vestmanil tekkis raudne idee panna oma tüdruk talle mehele. On juba valmis meest ennast kohalegi kutsuma, kui Sander teatab, et ta tuleb nkn siit juba läbi. Vestman on nõus tegema ükskõik mida, et saada sellest pilvelõhjukast osa ning mitte häbisse jääma. (Koputamine külgukse pihta. Sander on koputamist kuuldes kohe ukse juurde rutanud, mille ta pooliti avab, nii et sisseastuv Piibeleht ja ta ise Vestmani poole silmapilguks varjatud on. Tõmbab põuetaskust kähku ühe paberi ja pistab Pibelehele pihku.) Vestman juba poeb Piibelehele. Räägib, et kord on Vestman all ja Piibeleht peal ning ss jälle vastupidi, ent sellegi poolest oleme tublid mehed. Piibeleht arvab, et ta võiks Vestmanilt õppida ning nad hakkavad juba ärijuttu ajama, kauplema protsenditega. Vestmanil on ainult üks tingimus, et ehitusettevõte läheks Vestmani nime alla ning tema tütar võib sel juhul ss Piibeleht olla
Isa tuhariismete ette, mida kivikangur varjas, heitis ta kummuli maha ja hüüdis: ,,Isa, kuule mind! Ma küsin sinult: oled sa rahul sellega, mis su tütar teinud ja teha tahab? Anna mulle märki! Valgustage minu vaimu, oh jumalad, et ma oma isa vastust mõistaksin!" Ja põlvitades jäi neiu vaga südamega ootama. Näe, mis liblendas üle kivikangru õhus, kui väike valge täpikene, kui elab õis? Lähemale ja lähemale lendas see, - valge liblikas, hiline sügisene laps, laskis enese silmapilguks Maimu käele ja liblendas siis jälle ära. ,,Ma tänan sind isa, ma tänan teid, jumalad, et teie mu palvet kuulsite ja mulle rahumärgi andsite!" Hüüdis neitsi. Kokkuräägitud ajal ja kohal said peid ja mõrsja metsas kokku. Nende silmad hiilgasid, nende südamed tuksusid, nad teadsid, et neid nüüd miski enam ei lahutanud. Nende tee viis koopasse. Eeden all maa kust võtab jutukirjutaja keelt ja mõtteid, et seda Eedenit kujutada, mis kaks noor inimest enestele on valmistanud
ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!" Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen- dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud kurbus ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust. Kuid see oli kurb vaimustus, kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: "Surmalik ilus"." Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest. Juhan Liivi loomingus on vähe selliseid luuletusi, mis rangelt ühe zanri alla kuuluksid
igasugu moona ning kingitusi meelelahutuseks muretsema. (Rahvaste vanemad lahkuvad välisuksest. Olovernes annab märku ja siis lahkuvad ka sõdurid ja auvahid, jääb vaid ainult Pagoas.) Pagoas muretseb Olovernese pärast, et too julges oma eluga niimoodi riskida. Olovernes räägib, et noormees oli äratanud temas vanad mälestused tema enda noorusaegadest. (Olovernes läheb sisetelki, Pagoas välja. Silmapilguks jääb esitelk tühjaks, kostab kandlehelin ja laul; siis lükatakse Juuditi telgi ukseriided ettevaatlikult kõrvale ja nähtavale tuleb Susanna uudishimulik nägu. Leides esitelgi tühjana, võtab ta julgust ja astub sisse, käib ringi, vaatab, imestab. Siis hakkab kostma Juuditi arglik hääl, mis hüüab ümmardajat.) Juudit räägib, et esimest korda elus tundis ta kummardavat elavat jumalat. Susanna märgib ka, et Olovernes paistis olevat ka päris sissevõetud
teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!” Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus – ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav – avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud – kurbus – ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust. Kuid see oli kurb vaimustus, kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: “Surmalik ilus”.” 2.1. Aastaajad 2.1.1. Kevad Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu
saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri.
Es julge ütsinde jättä. Lätsi jäll talusse lina katkma, ikki laits üten. Sis tõise pahandive, et sul põle aru sugudki pään, tuud ristmede latse vällä põllu pääle. Aga ma's julge jättä, kis tääb, mis oless ollu. (Ibid) 8 Mõnes kohas varastas kurat lapsi, et ise lapse asemele minna ja end lapse asemel ristida lastes tugevaks saada. (Valk 2009) Ristimata last ei tohi silmapilguks üksi jätta: vana kuri vahetab lapse ära. Seepärast peab ristimine ka kõigiti kiriku kombe järele sündima; muidu ei ole tal väge. (Ibid) 9 2. NIMED Peatükk käsitleb nimede algupära, nimepanemist eestlaste rahvausundi ning Maris Saare läbi viidud uurimustöö põhjal 2.1. Nime algupära Eesnimede jagunevad tekkepõhjuste järgi tinglikult neljaks. 2.1.1.Arhailised
kuub seljas ja punane müts peas? Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli.
seljas ja punane müts peas?Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli
66 paistma hakkasid. Siin jäi ta seisatama ja -- käänas korraga paremat kätt lossi poole. Mispärast? -- Seda ei hakanud ta arutama. Ta polnud vahepeal ju viiel aastal kordagi sinnapoole saanud. Kui lossihooned eemalt valendama hakkasid, pöördus ta kõrvale, sinnapoole, kus temale noorest east väga tuntud lossiaed rohendas. Ta pani tähele, et lossi katusel lehvis must lipp. Mis see tähendas? Oli keegi lossihärra perest surnud? Kerge ehmatusevärin käis silmapilguks Jaanuse kehast läbi. Ta hiilis piki aiamüüri edasi, kuni üks kõht tuli, kus müür oli madalam. Sealt võis ta tervet lossi selgesti näha. Jaanus toetus müüri najale ja jäi kuulatama. Lossist kuuldus tume kära. «Seal näib jahiselts ikka veel koos olevat,» mõtles Jaanus, «prassivad veel õige vahvasti. Aga see must lipp? Mis see tähendab?» Siis kriiksus raudvärav, mis lossihoovist aeda viis, ja paljude häälte kõmin tuli kuuldavale.
Kas See oli seesama, keda ta oli näinud unes! ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu 3 pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja Alles hommiku köidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: uni, hirmsam kui tõde. Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu. Ta ei usaldanud pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel
Kas See oli seesama, keda ta oli näinud unes! ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu 3 pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja Alles hommiku köidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: uni, hirmsam kui tõde. Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu. Ta ei usaldanud pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel
Sellepärast siis nüüd kõhe meile! PEREMEES (naeratades Margusele). Võib jätta ka, kui sa - teda endale noorikuks tahad. MARGUS (naerdes). Noorikuks? Mina? Seda! Kõik naeravad. Laps vaatab korra Margusele otsa ja sööb edasi. PEREMEES (nagu enne). Ara sa ütle midagi, kui sauna viime ja puhtaks peseme. MANN {aralt). Näin, kas see on nüüd libahunt? PERENAINE. Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi. Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Vaatab siis tänulikkude silmadega ringi. PERENAINE {peremeest müksates). Nägid, mis ta ka teha oskas? PEREMEES. Jah! {Lapse poole astudes, sõbralikult.) Kas kõht on täis? Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi. PEREMEES. Küll sa homme kõnelema hakkad! Roni nüüd ara üles ahju peale, seal on sul soe magada. Laps ei vasta ikka midagi, kaob kartsast mööda ahju peale, kus kõik vagusi jääb. PEREMEES. Noh, Margust-Manni, minge ka ara põhku! MANN. Mina pelgan
võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri
,,Kura kätt, ikka kura kätt!" helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see
sõjakäik valekeisri vastu toovad võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin
lasta alles kõdu lähedal. Peaaegu oleksin astunud suure mao peale; ta lipsas läbi rohu ja lillede minema, mina järel, katsudes ta pihta lasta. Pidin talle teele ette ruttama -- ja äkki sattusin alles suitseva laagrituleaseme juurde. Mul jäi süda seisma. Ei julgenud lähemalt vaadatagi, vaid lasksin püssikuke alla ja hiilisin varbaotstel minema nii ruttu kui vähegi sain. Alles paksus tihnikus jäin aeg-ajalt silmapilguks seisma ja kuulatasin; aga ma hingeldasin nii väga, et ei kuulnud midagi muud. Ruttasin veel tüki maad eemale, kuulasin siis jälle, ja nii edasi ja nii edasi. Kui nägin kändu, pidasin seda meheks, kui mõne oksa peale astusin ja see murdus, siis oli mul tunne, nagu oleks keegi mul hinge kinni pannud 251 ja ainult poole järele jätnud -- väiksema poole veel pealegi. Kui ma oma laagrisse jõudsin, siis oli mu julgus päris otsas; peas polnud mõistuse raasugi
kapten Wirthi ratsapiitsaga vastu nägu. Kahe tunni ja neljakümne üheksa minuti pärast – stopper on usaldusväärne – käivitub mootor. Sel silmapilgul viibib neli korda 750 inimest elavana nendes neljas kambris neli korda neljakümne viies kuupmeetris õhus. Jälle möödub kakskümmend viis minutit. Õige, nüüd on paljud surnud. Seda võib näha läbi väikese akna, kui elektrivalgus silmapilguks kambrit valgustab. Pärast kahtekümmend kaheksat minutit mõned veel elavad. Lõpuks: pärast kolmekümne kahe minuti möödumist on kõik surnud” 9 Küsimused 1. Kas Kurt Gersteini jutustust võib usaldada? Kas on usutav, et ta tõepoolest tahtis ohvritega surma kaasa minna? Põhjendage. 2. Miks ei osutanud ohvrid enne kambritesse surumist jõulist vastupanu? 3. Me ei tea, miks Gerstein endalt elu võttis
1 Leek (lad. k.). 257 «äparduvad kõik mu katsed! Mind vaevab üks kinnismõte ja kõrvetab mu aju tulise pitsatina. Ma pole isegi suutnud mõistatada Cassiodorose saladust, kelle lamp põles ilma tahi ja õlita. Ja ometi on see nii lihtne asi.» «Kuidas kellelegi!» pomises Jehan. «...Ja nii piisab,» jätkas preester, «ühestainsast viletsast mõttest, et inimest teha nõrgaks ja hulluks! Ah, kuidas mu üle naeraks Claude Pernelle, see naine, kes Nicolas Flamel'i ühekski silmapilguks ei suutnud eemale meelitada ta suure töö juurest! Mul on siin käes Zechiele maagiline vasar! Iga löögiga, mis see hirmus rabi oma kambris selle vasaraga naela pihta virutas, vajus ta vaenlane, keda ta ära vandus, olgu see kas või kaks tuhat penikoormat eemal, küünra võrra maa sisse. Isegi Prantsusmaa kuningas, kes kogemata ühel õhtul selle imetegija uksele koputas, vajus põlvist saadik Pariisi maa sisse. See juhtus ligi kolmsada aastat tagasi
annaabi.ee 
