Eduard Vilde - Pisuhänd tegelased ja vaatused (0)

Tegelased:
VANA VESTMAN
MATILDE
LAURA tema tütred
LUDVIG SANDER, tema väimees, ehitusinsener
TIIT PIIBELEHT
LIINA, Sanderite toatüdruk
Esimese ja teise vaatuse vahet on mõned kuud, teise ja kolmanda vahet paar päeva. Kõigi kolme vaatuse mängupaiks on insener Sanderi töötuba.
Aeg:
Aasta enne maailmasõda.
ESIMENE VAATUS
Insener Sanderi töötuba. Tagaseinas lahtine tiibuks, mis viib saali, paremal pool eeskojast tulev kinnine uks, vasakul pool kaks akent vastu uulitsat. Akende vahekohal seisab joonistuslaud paberite ja tarbenõudega, parempoolses eesnurgas kirjutuslaud, vasakpoolses eesnurgas sohva ja paar tugitooli , tagaseinas kaks raamatukappi; istmeid siin ja seal, sohva kõrval suitsetamislauake, kirjutuslaua lähedal telefon jne.
(Ludvig Sander, äiaga jutus, seisab kirjutuslaua otsas, kätt selle servale toetades. Vana Vestman, suvipalitu seljas, kübar ja hõbenupuga kepp käes, on minekul.)
Vestmann nääkleb Sanderi ameti kallal, et kõik, mis ta teeb on üks suur ebaõnnestumine ning et tal niivõrd saamatu väimees on.
(Tagatoas on Matilda ja Laura vaheaegu nähtavale tulnud. Esimene, kübara ja pealisriidega, laseb õde endal loori siduda. Laura, temast noorem, on kleidiväel; ta lonkab kergesti vasakut jalga.)
Vestman lahkub äärmise põlgusega Sanderi vastu. Matildale ei meeldi, et nad omavahel niimoodi riiuksis on ning süüdistab selles Sanderit, et ta oma kirjatööd endiselt valmis pole saanud. Matilda käsutab oma nooremal õde talle igasugu lambiseid asju tegema, millega ta saaks ka ise täiesti vabalt hakkama. Matilda ning Sander räägivad mingist kolimise plaanist. Kui Laura enam vanema õe käskusid täita ei viitsi, paneb Matilda oma mehe rakke ette. Mees avaldab lootust, et ta jõuab varsti valmis, ent naine ei kannata seda iba ära ning paneb paika ultimaatiumi, et kolme kuu pärast peab raamat valmis olema. Eit on lolli peaga lasknud külas kõlakad liikvele, kuigi mees tal käskis vait olla ning nüüd on naise maine ohus. Matilda lahkub. Laura lunib Sandrit, et ta avaldaks midagi oma raamatust, ent Sander arvab , et see rikuks kõik ära, ühesõnaga see on ülisalajane ning keegi ei pea sellest midagi teadma Laura räägib Sanderile loo, kuidas paar päeva tagasi oleks ta peaaegu auto alla jäänud, ent salajane mees, keda ta nüüd hellitavalt öökulliks kutsub, päästis ta, pani ta kõnniteel maha, kõndis minema, samal ajal sihvkasid süües. Rääkis loo selleks, et äkki kirjanik sellest mingi mõttetera saaks, ent Sander ütleb, et lool peab olemas olema algus-, kesk- ning lõpppunkt, ent paraku sellel lool on vaid algus. Nii, et tuleb ära oodata teised kaks Laura lahkub.
(Sander tõuseb, vaatab taskukella, kehitab tusaselt õlgu ning läheb akent allavaatamiseks uuesti avama; sel silmapilgul koputatakse ukse pihta. Ruttab avama; tulijale kätt vastu sirutades joviaalselt.)
Sisse astub Tiit Piibeleht. Mehed on kooliajast juba vanad tuttavad. Mees on sattunud üle hulga aja linna. Räägivad veidi oma seiklustest, kui Sander kurdab talle oma muret. Juhtumisi on Tiit samuti kirjanik ning ta on nõus mehe hädast välja aitama . Tal juhtub olema just valmiskirjutatud raamat „Pisuhänd“. Kuna mehe varasemaid töid väga hästi just kiidetud ei ole, ütleb Sander, et tema nime all leiavad tema tööd kindlasti suurt tunnustust, kuna tal on nii hea nimi. Sander pole tegelikult oma raamatuga algust teinudki, vaid on kokku ajanud rohkesti käsikirja. Sander on nõus jääma Tiidule tänuvõlgu, see tähendab, et Tiit võib paluda tal teha ükskõik mida ning Sander peab selle täide viima. Enne seda laseb Sander Tiidul „Pisuhända“ kõvasti muuta positiivsemaks ning, kuna jutu süžee oli sellest, et maainimesel sai maal istumisest kopp ette ning kolis linna, kirjutas Sander lõpule lisaks, et maakas kolis lõpuks ikkagi maale tagasi, kuna seal olla palju parem. Sisse kõnnib Laura. Sander kiirelt käsikirja peitma .
(Silmab Piibelehte, tuksatab ja tõukab poolvalju üllatushüüde välja.)
Piibeleht juhtub olema Laura salapärane päästja – ööküll. Sander lendab klaase otsima . Mees ja naine räägivad omavahel algul veidi kohmetult ning ss saab selgust ka see, et tegelikult on ka Tiit Laurat tollest ajast saati tänava peal taga otsinud. Sander jõuab tagasi ning asutakse tähistama.
( Eesriie .)
TEINE VAATUS
Laudadel ning mõnel istmel, ka sohval, üksikuid „Pisuhänna“ raamatu ühekarvalisi eksemplare silmapaistvate kaantega, samuti ajalehti ja ajakirju üksikult ja korratute riidakeste kaupa siin ja seal.
(Ludvig Sander, sigar suus , istub sohva peal, proua Matilde tema põlvedel. Sanderi olekust ja toonist kõneleb suur iseteadvus, Matilde on õrnus ise.)
Matilde on tõepoolust õrnnus ise ning mees läheb sellega väga bädassilt kaasa Naine on saanud nädalate kaupa lugeda lehest ainult kiidusõnu oma mehe kohta. Tahab, et raamat maailmakirjandussegi välja jõuaks. Nüüd käsutab Sander Matildet nagu too oma nooremat õde algul ahistas. Konjakit ning komvekki.
(Väike vaheaeg. Külguksest ilmub vana Vestman, külmakohmetuid käsi hõõrudes, keskuksest samal silmapilgul Matilde kompvekkidega.)
Papa teatab kohe, et ärimehed ei joo päise päeva ajal. Vanamees on endiselt Sanderiga tõre. Ta on linnas ka vistitsi ainuke, kes „Pisuhända“ lugenud pole. Mees teatab, et Sander peab sõitma otsejoones Peterburi äriasju ajama . Tuntakse muret Laura pärast, kuna too pole ennast viimasel ajal kellelegi nöole andnud.
(Koputatakse ukse pihta.)
Sisse astub Piibeleht. Vestman saab Piibelehega kohe heale lainele, kuna viimane on isegi alles hiljuti ärimeheks otsustanud hakata. Matilde ja Vestman lahkuvad . Sander kiidab sõbra näitlemisoskust. Piibeleht tuli sõbralt oma lubatud võlateenet sissenõudma. Nimelt palub ta Sanderil olla talle isemeheks, ent püant on selles, et see õnnelik neiu on Laura ning nüüd on vaja Vestman nõusse saada. Sander pistab seepeale halama, et Vestmani on võimatu ümber veenda. Piibeleht lubab „Pisuhänna“ saladuse lauale panna, mis paneb Sanderi täielikku patiseisu. Ta on shokis sõbra julmas käitumises. Ta palub, et sõber mõistusele tuleks, ent samal ajal tahab talle kätega kallale minna. Saadab sõbra juba uksest välja, ent ss teatab, et on nõus ikkagist asja arutama. Piibeleht räägib, et ta on leidnud ühe kullaaugu, täpsemalt ühe krundi ning ta kavatseb selle ära osta. Tuleb välja, et see on see sama kullaauk, kus Vestmangi tahab hakata raha tegema. Piibelehel raha ei ole, nii et ta tahab peamiselt, et Sander Vestmani enda raha eest Peterburis olles, selle krunfi Piibelehe nimele ostaks. Sander on nördinud, ent jääb nõusse.
(Eesriide.)
KOLMAS VAATUS
Ajalehed ja raamatud on istmetelt ja laudadelt ära koristatud .
(Vestman ja Laura mõlemad üleriieteta, kuid viimasel muhv käes; astuvad eeskojast sisse; nende kannul ilmub uksele Liina.)
Laura on endaga kaasa toonud , kenast muhvi sisse pakitud, kassipoja. Sander on Peterburist tagasi jõudnud. Vestman tahab kohe paberit oma silmaga näha. Sander mõtleb välja hädavale ning räägib, et temast jõudis keegi ette. Ütleb, et selle lurjuse nimi on Piibeleht. Vanamees lubab Piibelehe maha lüüa. Vestman on solvunud, sest ta oli juba valmis näitama kõigile, et temas on veel seda vana vestmanilikust. Rääkis oma plaanidest lolli peaga juba tervele külale, nii et nüüd on kaputt. Sander räägib, et Piibeleht kavatseb maalapikese peale ehitada eesti esimese pilvelõhkuja. Ta mainis vahepeal ka, et Piibeleht on poissmees. Vestmanil tekkis raudne idee panna oma tüdruk talle mehele. On juba valmis meest ennast kohalegi kutsuma, kui Sander teatab, et ta tuleb nkn siit juba läbi. Vestman on nõus tegema ükskõik mida, et saada sellest pilvelõhjukast osa ning mitte häbisse jääma.
(Koputamine külgukse pihta. Sander on koputamist kuuldes kohe ukse juurde rutanud, mille ta pooliti avab, nii et sisseastuv Piibeleht ja ta ise Vestmani poole silmapilguks varjatud on. Tõmbab põuetaskust kähku ühe paberi ja pistab Pibelehele pihku.)
Vestman juba poeb Piibelehele. Räägib, et kord on Vestman all ja Piibeleht peal ning ss jälle vastupidi, ent sellegi poolest oleme tublid mehed. Piibeleht arvab, et ta võiks Vestmanilt õppida ning nad hakkavad juba ärijuttu ajama, kauplema protsenditega. Vestmanil on ainult üks tingimus, et ehitusettevõte läheks Vestmani nime alla ning tema tütar võib sel juhul ss Piibeleht olla. Pluss on Vestman nõus andma kaasavaraks kogu oma varanduse vist. Vestman laseb Matildel Laura kohale tuua.
(Laura ja tema järel Matilde, viimane aeglasemalt, astuvad ette; Matilde jääb esiotsa lähele vaadates seisma.)
Piibeleht on nõus Laura endale naiseks võtma.
Sander ei suuda seda enam kõrvalt jälgida ning ta tunnistab üles, et tegelik „luuletaja“ on Piibeleht ning tema ei olegi „Pisuhänna“ tõeline autor.
(Kõik jäävad tema peale vahtima; väike vaheaeg.)
Sander tunnistab kõik üles. Naine muutub peale igat Sanderi lauset järjest vastikumakas ning lõpuks on jälle selline nagu loo alguses. Vestman krutib asja huvitavaks.
(Pikk ja põnev vaikus .)
Vestman arvab, et ta oleks hull, kui ta Piibelehel minema laeks kõndida ning ta tahab endist viisi teda oma tütrele meheks.
(Teiste tegelaste tumm juhmus; Sander laua taga maigutab abitult suud.)
Vestman lubab „Pisuhänna“ läbi lugeda. Sander pobiseb hädiselt midagi, mille peale Matilde vihaselt kätt tõstes tema peale nähvab. Matilde palub ainult, et Piibeleht ega keegi teine sellest külarahvale ei räägiks, et „Pisuhänna“ tõeline autor on Piibeleht, kuna sel juhul oleks tema maine hukas . Samuti tahab ta ka, et Piibeleht midagi veel kirjutaks, et Sander ning tema ise saaksid kuulsuses edasi elada. Piibeleht on nõus. Piibeleht räägib, et tal polnudki plaanis neid paljaks röövida ning et tegelikult tahab ta rahus luuletaja elu edasi elada. Sander on saanud ka oma hääle tagasi. Vestman on ka naeruväel, ent ei usu, et Piibeleht ärist kõrvale suudab kauaks jääda.
(Eesriie.)