Silma funktsioonid ja silmahaigused (0)

Silma funktsioonid ja silmahaigused .
Maie Oppar Eripeda II kursus AÜ 13.03.2011 ISESEISEV TÖÖ
1. Silm on meeleelund , mille abil saame kujutise ümbritsevast maailmast. Nägemise abil saame ligikaudu 90% meeltega vastu võetavast informatsioonist. Mingi eseme vaatamine mõlema silmaga korraga annab sellest ruumilise kujutise. Samuti võimaldab see täpselt hinnata vahemaid ja kaugusi.
Silma abielundid: kulmud - kaitsevad silmi mööda laupa allavalguva vedeliku (näit. higi) eest; silmalaud ja ripsmed - takistavad tolmu ja võõrkehade silmasattumist; pisaranääre - toodab pisaravedelikku, mis niisutab ja puhastab silma.
Tähtsus nägemises: 1. sarvkest- läbipaistev sfääriline sidekesta osa, mis kaitseb silmamuna eestpoolt . Läbi sarvkesta sattub valgus silma. Sarvkest on peamine koht, kuhu manustatakse otseseid silmaravimeid. 2. lääts- silmasisene lääts fokusseerib valguskiired võrkkestalenii, et silmaava läbinud valguskiired langevad silmaava taga paiknevale silmaläätsele, mis oma kujult ja funktsioonilt sarnaneb luubiga. Läätse ümbritseb ripslihas , mis muudab läätse kuju ning hoiab seda paigal. Läätse kuju muutub sõltuvalt sellest, kui kaugele vaadatakse. Ripslihase kokkutõmbumine ja lõtvumine muudab läätse kas kumeramaks või lamedamaks. Läätse kuju muutmine võimaldab meil normaalse nägemise korral näha ühtviisi selgelt nii lähedal kui
1 ka väga kaugel asetsevaid asju. Kaugele vaatamisel on ripslihas lõtv, lihast ja läätse ühendavad sidemed aga pingul ja tõmbavad läätse lamedamaks. Lähedale vaadates tõmbub ripslihas kokku, sidemed lõdvenevad ning lääts kumerdub. Lääts koondab ja suunab valguskiired läbi klaaskeha võrkkestale, mis katab silma tagaosa seestpoolt. Läätse läbinud valguskiired tekitavad võrkkestale vaadeldava objekti ümberpööratud ja vähendatud kujutise. Vanusega lääts tuhmub. Sellist seisundit nimetatakse kataraktiks e. hallkaeks. 3. klaaskeha- silma seestpoolt täitev geeljas mass. Klaaskeha moodustab 80% silma ruumalast. Klaaskeha jääb silmaläätse ja võrkkesta vahelisse ruumi. Selle ülesanne on võtta aktiivselt osa akommodatsiooniprotsessist ning säilitada seestpoolt silma ühtlane toonus . Väikelastel on klaaskeha tugeva geelitaolise konsistentsiga, kuid täiskasvanueas algab selle veeldumine. Üle 50aastastel inimestel (ja noortel lühinägelikel) algab klaaskeha veeldumisest tingitud klaaskeha irdumine võrkkestalt. Irdumise käigus võib klaaskeha vigastada väikeseid veresooni, mille tõttu võivad hakata tekkima ujuvad "kärbsed" ehk hõljukid nägemistelje ette, mis on tajutavad eriti heledaid taustasid vaadates. Irdunud klaaskeha hõõrdumine vastu võrkkesta võib tekitada "sädemeid" silme ees. Üldjuhul on klaaskeha irdumine võrkkestalt süütu protsess, kuid juhul kui võrkkestal asuvad degeneratiivsed kolded või põletikuprotsessid, võib klaaskeha tekitada võrkkesta aukusid või tõmmata silmavõrkkesta enesega kaasa. Silmavõrkkesta irdumine põhjustab pidevat tumedat varju vaateväljas. 4. võrkkest - kõige seesmine silma kest. Koosneb fotoretseptorite kihist, mis võtavad vastu valgust ja kannavad impulsid kiudude mööda ajju. Võrkkestas on valgustundlikud rakud - kolvikesed ja kepikesed -, mis võtavad vastu valgusärritusi. Kokku on silma võrkkestal umbes 150 miljonit kepikest ning 7 miljonit kolvikest. Kepikesed eristavad musta valgest , kolvikesed võimaldavad tajuda värvusi. Kolvikesi on kõige rohkem võrkkesta keskosas, äärealadel on rohkem kepikesi. Võrkkestal pupilli vastas on koht, kus asuvad ainult kolvikesed. Seda võrkkesta osa nimetatakse kollatähniks. Kollatähnis on nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte. Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldades nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad ärrituse vastuvõtuks rohkem valgust, mistõttu inimene hämaras värvusi hästi ei erista.
5. vikerkest ­ nimetatakse ka iiriseks, annab silmadele värvi, sõltuvalt pigmendist, mida ta sisaldab. Mängib diafragma rolli, mis reguleerib silma sisse tuleva valguse hulka ning vikerkesta avaust nimetatakse silmateraks. Silma sisse jõudmiseks peavad valguskiired läbima vikerkesta keskel paikneva silmaava ehk pupilli. Sõltuvalt valguse tugevusest muutub silmaava suurus, mis reguleerib silma langeva valguse hulka. Hämaras on silmaava suurem, eredas valguses aga väiksem. Silmaava suurus ei muutu hetkega, selleks kulub kindel aeg. Seetõttu vajavad silmad kohanemisaega, kui valgustingimused järsult muutuvad, näiteks valgest hämarasse või valgesse minekul.
2. Millised muutused silmas põhjustavad järgmisi silmahaigusi: hüperoopia, glaukoom , maakula degeneratsioon, akromatopsia. Kirjeldage iga haiguse tagajärgi inimesele.
2 1. hüperoopia- kaugnägevus. Nägemishäire, mille puhul inimene näeb lähedal asuvaid objekte häguselt, kaugel asuvaid aga selgelt. Umbes 25% inimestest esinev seisund, mispuhul valguskiired ei lõiku võrkkesta pinnal, vaid jõuavad selleni enne, kui nad on jõudnud koonduda ehk lõikuvad võrkkestast kaugemal. Selle põhjuseks on kas sarvkesta ehituse häire või muutused silmamuna suuruses. Tulemuseks on lähemal asuvate esemete paistmine hägustena. Kaugnägelikkus ehk hüperoopia tekib, kui inimese silmamuna läbimõõt eest taha on liiga lühike. mistõttu ei ristugi valguskiired silma võrkkesta pinnal, vaid sellest kaugemal. Kuna valgus ei lange koondatult võrkkestale, ei jõua ajju teravat kujutist ja inimene näeb häguselt. Kaugnägelikkus on ka pärilik. Mõnedel lastel on see juba kaasasündinud, kuid sageli kasvab laps sellest ise välja. Lapse kasvades kasvab pisut ka silmamuna. Häiritud on lähedale nägemine. Peavalud , silmade pingutamine , kui on vaja keskenduda lähedal asuvatele objektidele (lugemine, käsitöö jne). Põhiliselt esineb hüperoopiat vanemaealistel. Vananedes silmalihaste elastsus väheneb, inimene ei näe ka silmi pingutades lähedale ning vajab nägemise korrigeerimiseks prillide . Hüperoopia ehk kaugnägelikkuse ja presbüoopia ehk vanaduskaugnägemise korrigeerimiseks on erinevaid võimalusi: 1. Prillid 2. Kontaktläätsed 3. CK ehk konduktiivne keratoplastika (sobilik patsientidele, kes kannavad prille kuni +3,5 dioptrit) 4. Eksimeerlaseri abil on võimalik maailmas ravida hüperoopiat inimestel, kes kannavad prille kuni +6 dioptrit 5. Silmasiseste tehisläätsedega ehk IOL abil on võimalik korrigeerida inimesi, kelle prillide tugevus on +6 kuni +20 dioptrit
2. glaukoom ehk roheline kae on silmahaigus , mille korral kahjustub silma ja aju omavahel ühendav nägemisnärv. Tegemist on kroonilise haigusega, mille käigus tekkivad muutused on taaspöördumatud ning võivad põhjustada nägemise kaotuse. Haigust iseloomustab vaatevälja järk-järguline ahenemine kuni täieliku pimeduseni. Seega on väga oluline võimalikult varajane diagnoos ning ravi alustamine, mis võimaldavad enamikel patsientidest nägemisvõimet säilitada kogu elu. Ravi võib kesta elu lõpuni. Üheks väga oluliseks riskifaktoriks on silma siserõhu tõus. Silma talitluseks ja nägemisnärvi kahjustuseta ei ole glaukoom, vaid tegemist on tõusnud silma siserõhuga ­ okulaarse hüpertensiooniga. Glaukoom võib esineda ka täiesti normaalsete silma siserõhu väärtuste juures, sel puhul on tegemist madala rõhu glaukoomiga. Haiguslikuks muutuseks glaukoomi puhul on nägemisnärvi kahjustusest tingitud vaatevälja ahenemine. Haigus algab meie nähtava nägemisvälja äärealal toimuvate muutustega , kuid terav nägemine püsib kaua muutumatuna. Algusfaasis on haiguse kulg aeglane ja valutu . Nägemise kadumine vaatevälja äärealadelt on inimesele märkamatu. Haiguse süvenedes laieneb kahjustunud ala üle kogu vaatevälja ning haiguse lõppfaasis langeb ka terav nägemine ja silm jääb pimedaks. Terava nägemise säilimine ja valu puudumine teevad haiguse kulu, eriti haiguse algusfaasis, väga "salakavalaks". Äge glaukoomihoog avaldub väga tugeva silma- ja peavaluna ning silma valguskartlikkuse ja punetusega. Samuti võib esineda iiveldust kuni oksendamiseni. Lisaks on patsiendil väga halb enesetunne, tekib hirmutunne ning võib esineda teadvuse hämardumist. Selline seisund vajab esmaabi korras kiiret silmaarsti konsultatsiooni.
3 3. maakula degeneratsioon- kollatähni kahjustus. Maakula ehk kollatähn on koht, kus fotoretseptorid on väga tihedalt koondunud, võimaldades meil nägemismeele abil tajuda oma keskkonda teravalt, selgelt ja värviliselt. Maakula võimaldab meil lugeda või tunda ära nägusid ja teha kindlaks värve. Maakula ümbritseva võrkkesta retseptorid annavad meile usaldusväärse ruumilise orientatsiooni. Maakula degeneratsioon on üheks kõige sagedamini esinevaks ealisest iseärasustest tingitud silmahaigusteks ja kõige sagedasem pimedaks jäämise põhjus. Maakula degeneratsiooni tagajärjed sõltuvad sellest, millised maakuli osad on kahjustunud. Kui kahjustusnud on fovea ehk keskpunkti alad ja selle vahetu keskkond väheneb nägemistäpsus ning lugemine muutub raskeks või võimatuks. Väljaspool seda tsooni asuvad kahjustatud alad põhjustavad nägemisvälja kaotust, mida sageli tähele ei panda. Kui kogu maakul on kahjustatud, siis esineb nägemisvälja keskel nägemiskaotus. Kui esineb suur tuhm laik vaadatavas suunas, on nägemine küll märkimisväärselt kahjustunud, kuid orientatsioon jääb alles. Eristatakse kuiva ja märga maakula degeneratsiooni. Kuiva puhul leitakse haigus sageli alles peale järk-järgulist nägemistäpsuse kaotust aastate jooksul. Iseloomulikud on toksiliste jääkainete ladestused maakulas. Need jäägid võivad olla arvult ja koguselt väikesed varajase degeneratsiooni puhul, kuid mõjutatud alad suurenevad ja tekkida võib raskekujuline seisund, mida nimetatakse geograafiliseks atroofiaks. Ligikaudu 80 % kõigist juhtumitest esineb kuivas vormis. Märja korral seevastu võib reetina paistetus, vedelikupeetus ja verejooks kahjustada reetina funktsiooni lühikese ajaperioodi jooksul. Nägemistäpsus võib seetõttu väheneda kiiresti, kuid võib samuti järk-järgult paraneda, kui vedelik ja veri eemaldatakse järk-järgult organismist. Siin on iseloomulik uute veresoonte teke maakulas. Märg degeneratsioon esineb harvemini kui kuiv, aga selle kulg on dramaatilisem. Märg võib areneda kuivast vormist. Terapeutiliselt on võimalik haiged veresooned sulgeda, kuid ükski nendest protseduuridest ei taasta surnud nägemisrakke.
4. akromatopsia ehk täielik värvipimedus- tavaliselt on tegemist kaasasündinud värvuste nägemise häirega. Akromatopsiaga inimene näeb maailma sadades halli varjundites. Tegu on kolvikeste võimetusega reageerida valgusele. Selle teadaolevad põhjused on muutused kolvikestes. Olemas on ka omandatud akromatopsia vorm, mida põhjustab peaaju koore kahjustus. Silmapõhja rakud on siin normaalsed. On valguskartlikud.
4