3. Liivimaa sisesuhted 6.Mõisad ja põllumajandus Endiselt kasutusel kolmeväljasüsteem, küla põldude siiludeks jaotamis ja maakasutusühikud. Mehaaniliste veskite ehitamine(vesiveskid). Vana-Liivimaa valitsemine ja Keskajal suurenes viljakasvatuse osatähtus. Odra talupoegade olukord keskajal kõrval hakati kasvatama talirukist
Otsused ei olnud kohustuslikud. Maapäevad kestavad kuni 1918.aastani. 6. Mõisad ja põllumajandus Mõisasid rajati kõige rohkem: Võrtsjärve alusesse piirkonda(Lõuna-Eesti); Siis Tallinna lähistele(Põhja-Eesti); ja Saaremaale (Lääne-Eestisse). Mõis väljaspool külakogukonna võimupiire asuv, ülikule kuulunud talu; maaisandate ja vasallide majapidamised, kuhu koguti andmeid, kust valiteti ümberkaudseid maid. Põllumjanadus: kolmeviljasüsteem, küla põldude siiludeks jaotamine, adramaa. Tähtsaks võib pidada mehaaniliste veskite ehitamine(vesiveskid). Viljakasvatuse osatähtsus suurenes. Tööloomadena kasutati härgi, hobuseid. Mõisates kasvatatai vähem loomi või mitte üldse. 1315.a suurim viljaikaldus. Külm võttis ära enamus vilja, tõsteti selle hinga, paljud surid nälga(kogu Kirde-Euroopas) 7. Talupoegade kategooriad Adratalupojad kõige arvukam kiht, töövõimet arvutati adramaa harimisvõimsuses
mitu kivist kirstu kuhu inimene maeti põletatuna tarandkalme-korrapärane ristküliku kujuline, kividest laotud müür, sageli rajati mitu tarandit üksteise kõrvale muistne põld- Kaali meteoriit-Paik kuhu oli langenud meteoriit, seda peeti pühaks , arvati et see on "päikese haud" aestid-Läänemere rannikul elavad rahvad- arvatavasti balti hõimud Viiking-Muinas-skandinaavia päritolu meresõitja ribapõld- põllud jagati pikkadeks ribadeks ehk siiludeks, nii et iga talu sa võrdselt paremat ja kehvemat maad Mägilinnus- linnus mis on rajatud igast küljest looduslikult kaitstud künkale neemiklinnus-mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnus Kalevipoja säng-linnus mis on rajatud kohta mida kaitsevad looduslikud järsud nõlvad, nii et see meenutab sängi ringvall-linnus- linnuse ümbere on kuhjatud tehislik vall kääbas-hauad, mis on liivaga kuhjatud, suhteliselt väheste panustega
abiellumis- ja pärandusmaks isikumaks e. pearaha kogukondlikud koormised (ehitustööd; teede ja sildade korrashoid) kirikukümnis feodaal omas talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõimu (N: trahvid) 6 · Põlluharimine keskajal: · NB! Talupoegi ühendas külakogukond, st. et: osa koormiseid täideti ühiselt (kogukondlikud koormised) põllumaad hariti koos (e. väljasundus) · põllud olid tp-de vahel jaotatud ribadeks / siiludeks · et kellelgi poleks liialt hea / halb maa, jagati siile perioodiliselt ümber · põldude kuju tõttu tuli ühiselt künda, külvata, lõigata, loomi karjatada külakogukord korraldas ka metsa ja kalavete kasutamise (NB! jahiõigust polnud!) · varakeskajal oli ¾ Euroopast metsad ja sood = põldude tegemiseks kasutati enamasti aletegemist (samas nende saagikus madalam põlispõldudest) · aletamine kasvas eriti 12-13.saj. seoses rahvaarvu kasvuga:
renessansi arhitektidele. Esimene läbinisti renesansslik hoone oli tema Firence leidlaste kodu/ orbude kodu/ leitud laste kodu, mille fassaad koosneb antiiksetele sammastele toetuvast kaaristust (arkaad) Pazzi kabel (Santa Croce kiriku õuel). Nii sees, kui väljas palju antiikseid vorme. Fassaadil kasutati antiikse triumfikaare motiiv. Püüdis kujundada fassaadi maalilise tervikuna. Suu tähtsus proportsioonidel, laius ja kõrgus pidid olema kooskõlas. Kuppel on jagatud siiludeks, mõjub kergena ja kujutab peaaegu iseseisvat korrust. Tsentraalperspektiivi õpetus Hea arhitektuur põhineb õigetel proportsioonidel. Vaataja silmade kõrgusel asub nn tuumpunkt, kuhu koonduvad kõik vaatesuundi tähistavad jooned. Nende joonte õigel kasutamisel saab pildil luua ruumilise sügavuse illusiooni. Selle õpetuse kasutamise kaudu hakkas kunstnik kujunema käsitöölisest teadlaseks. Proportsiooni tähtsus ja uus sammaste korraldus said uue arhitektuuri põhireegliteks.
Neemiklinnus mäeseljaku neemikuna lõppevalt otsalt püstitatud linnused, kuhjati kunstlik vall ainult seljakupoolsele küljele.Rõuge linnus. Ringvall-linnus kuhjati ümber kogu linnuseõue kunstlik vall. Tasasel maal.Valjala. Maalinna tüüpi linnus künkal. Lihula. 5. Eestlaste ühiskondlik tase muinasaja lõpul. Külade teke hajakülad(Lõuna- ja Kesk-Eesti), ridakülad(Peipsi ja Ida-Eesti), sumbkülad. Põllumaad olid erakastuse, jagatud siiludeks. Põhja-Eesti külad suured ja jõukad. Peamiseks veoloomaks oli härg, luksusloomaks oli hobune. Rehielamud suure küttekoldega, kuivatati vilja. Rukis oli väga levinud. Kanga kudumine püsttelgedel, villane kangas. Meeste peamiseks tööks oli puutöö ja põllutöö. Tekkis külaseppade kiht, kes tegid nt relvi, ülikute omad hõbedaga kaunistatud. Relv oli nii naistel kui ka meestel kaasas. Pottseppi igas külas ei olnud, osteti laatadelt.
impeeriumi poole. Kesmine rauaaeg (450-800) ja viikingiaeg (800-1050) Linnuste ehitamine: mägilinnused (üksikutel igast küljest kaetud küngastel), neemiklinnused (mäeseljaku lõppeval otsal, üks kunstlik vall kaitseks, pealtvaates kumerate külgedega kolmnurk), ringvall-linnused (üksikud ja madalate vallidega), linnus-asulad (kompleks, millesse kuulus linnus ja seda ümbritsev ala koos selle elanikega). Kujunesid külad. Tekkisid esimesed ribapõllud (põllud jagati pikkadeks siiludeks ehk ribadeks, nii et iga talu sai võrdselt paremat ja kehvemat maad) Kalmete erinevused hakkasid suurenema. Matmiseks hakkasid levima liivast kuhjatud kääpad (põletusmatused suhteliselt väheste panustega). Pronksehete kõrval peideti maasse ka hõbeaardeid. Suhted naabritega: Skandinaavlastega olid tihedad suhted, toimus kaubavahetus, aga ka mõningad sõjakäigud Viikingite poolt. Lõunanaabrite ja just eriti idaslaavlaste mõju kasvas. Idanaabritega olid suhted üldiselt rahumeelsed, 10
IX Kasutuskõlbmatuks muutunud lipu hävitamine Määrdunud lipu pesemine ja rebenenud kohtade parandamine sobivat tooni niidiga on igati õigustatud. Kasutada ei sobi lippu, mis on juba väga pleekinud ja väsinud väljanägemisega. Eesti lipu seaduses on öeldud, et kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp tuleb hävitada sündsal viisil ja mitteavalikult. Sündsal viisil hävitamiseks loetakse lipu lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult. X Riigivapi kasutamine 6 Riigivapi kasutamine on kohustuslik kõikidele riigivõimu teostavatele asutustele. Sellega väljendatakse riigi kui suhtluse ühe osapoole identiteeti, riigivõimu ning riigiasutuse lahutamatust riigist. Riigivapp paigutatakse auväärsele kohale. Seaduse kohaselt kasutatakse riigivappi kujundus-, turva- või pitserielemendina õigusaktidel, dokumentidel, rahamärkidel,
Reduktsiooniga kaasnes ka maade põhjalik hindamine ja kaardidtamine. Vakuraamatutesse pandi kirja kõik talupoegade kohustused ja võlad. Liivimaal määrati sillakohtunike asemele ametisse kreisifoogtid. Talupojad said õiguse kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need seadusi rikkusid. Põllumajandus XVII-XX sajandil oli Eestis üle 1000 mõisa. Mõisnikud panid rõhku teravilja kasvatamisele, kuna see andis suurt kasumit. Kõige enam kasvatati rukist. Põllud jagati siiludeks ja tööloomadeks olid härjad. Kuna mõisates peeti loomi vähem, oli talupõldudel saagikus suurem. Vastukaaluks laiendas mõis külvipinda, kuna seda haris talupoeg. Kui enne Liivi sõda oli talupõlde 4x rohkem kui mõisapõlde, siis XVII sajandi lõpuks oli see suhe 1:2,5. See tõi kaasa talupoegade teokoormise suurenemise. Talupoegade kohustused Tähtsaim kohustus oli teotöö, mis jagunes: · Rakmetegu(3-6 päeva nädalas, härjaga). · Jalategu Muud kohustused olid: ·
KASUTAMISKÕLBMATUKS MUUTUNUD LIPU HÄVITAMINE Märg lipp tuleb enne hoiukohta panemist ruumis kuivatada. Määrdunud lipp tuleb pesta ja rebenenud lipp parandada sobivat värvi niidiga. Kui lippu ei saa enam puhtaks või on ta lagunenud, tuleb see sündsal viisil hävitada mitteavalikult. Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult. 12 KOKKUVÕTE Töö käigus sai tutvuda lipuetiketiga, tutvuda lippude kasutamisega ning heiskamisega nii rahvusvahelistel üritustel kui lipupäevadel, et osata kasutada lippe ametikohtumistel ja firmaüritustel. Töö tegemisel leiti infot Eesti lipu kasutamisest ka laualipuna ja sellest, mida teha kasutamiskõlbmatu lipuga. 13 KASUTATUD KIRJANDUS
see sündsal viisil hävitada. Märg lipp tuleb enne hoiukohta panemist ruumis kuivatada. Määrdunud lipp tuleb pesta ja rebenenud lipp parandada sobivat värvi niidiga. Kui lippu ei saa enam puhtaks või on ta lagunenud, tuleb see sündsal viisil hävitada mitteavalikult. Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult. 5. VAPILUGU Omariikluse loomisel 1918. aastal tõstatus päevakorda Eesti riigitunnuse küsimus. Kui algselt arutleti, kas Eestil üldse peab olema riigitunnus, siis peagi algas vaidlus riigivapi kujunduse üle. Ühine arusaam oli, et riigivapp peab olema lihtne ja eestlaslik. Ajutine Valitsus andis 1918. aasta detsembris haridusministeeriumile ülesande välja töötada vapikavand.
b) Põlluharimine: 1) hakati kasutama kahevälja süsteemi; 11.sajandil kolmevälja süsteemi, sest kasutusele tuli talirukis (vastavalt 1. vili,kesa;; 2. kesa, talivili(rukis), suvivili) 2) puuadrale tehti rauast ots 3) ribapõllud pikkadeks siiludeks jagatud põllud, et iga pere saaks erineva viljakusega maid. c) Endiselt säilisid küttimine, kalapüük, korilus, mesindus d) Senisest suuremat rolli hakkasid etendama käsitöö ja kaubandus Oskused Täienesid pronksi ja raua töötlemise oskused: õpiti ehteid emailima, oskasid saada soomaagist rauda ja sellest esemeid valmistada, eriti
ruumis, koguseid, omaduste muutumist vastavalt keskkonnatingimustele jms. Näiteks mida rohkem on GM-putukamürki tootvaid taimi põllul, seda suurem on tõenäosus, et kahjurputukad surevad suuremal hulgal. Kui GM-taimi on ainult mõni, siis sureb ainult mõni isend kahjurputukate populatsioonist. Kui GM-taimi kasvatatakse suure ühtse monokultuurpõlluna, siis on suurem tõenäosus, et kahjurputukatel pole kuhugi põgeneda kui põllul, mis on jaotatud väikesteks siiludeks, mille vahel kasvavad tavalised muundamata taimed. 4.3. Nende kahe komponendi võimaliku ohu ja selle tekkimise tõenäosuse korrutisena leitakse risk, st kvalitatiivne või kvantitatiivne hinnang, millist riski see GMO võib kujutada inimestele või keskkonnale ja millised tagajärjed sellel võivad olla Risk hõlmab, siis informatsiooni (teadmisi) ja ebakindlust (seda, mida me ei tea), analüüsi ja olukorra hindamist ning järelduste tegemist ja edasist tegevust (nn riski
Ürgkogukondliku korra lagunemine, linnuse süsteemi lagunemine, muistse haldusjaotuse teke. Iseloomulik sellele ajale oli: · põllumajanduslikuks kasutuseks sobivamad suuremad alad; · uutele üksikperedele jäid enamasti väikesed kasutussobilikud maad. Mõisa suurmaavalduste kujunemise periood (13.19. sajandi lõpp) Maastiku iseloomustas: · külad paiknesid kesk põllumajandusmaad; · põllud ja rohumaad olid jagatud siiludeks; ·kolmeväljasüsteem · mõisadele kuulus enamus maad, mis paiknesid suurte massiividena; · mõisa suurus 28, harvem 2530 adramaad. Adramaa ühe adrarakendiga talu põllumaa suurus, hiljem pindala ühikuna väga erinev 840 ha. Uusaeg Eesti saksa soost mõisinikel mitmesugused eesõigused talurahvas pärisorjastati. Maastike muutust põhjustas: · talumaade mõisa külge liitmine kõlvikute suurenemine;
Rõuge Kalevipoja säng Ida-Eestis voortel külgedel looduslikud nõlvad, Alatskivi otstel vallid kraaviga. Ringvalllinnus Lääne-Eestis tasasel maal kunstliku valliga. Valjala, (ehk maalinnus) Varbola 2. Külad ja põllud a. Elati mitmest talust koosnevates külades linnuste lähedal. b. Esimesed ribapõllud talude vahel jagati põld pikkadeks ribadeks (siiludeks), tagamaks kõigile võrdne osa head ja halvemat maad. c. Põldu künti raudotsaga puuadraga. d. Kahevälja süsteem: Põllumaa Kesa = karjamaa + sõnnik väetiseks 3. Kalmed a. Vanad tarandkalmed uudseks oli relvade panustamine. b. Uued kivikalmed korrapäratute kivivaremetena: · Panuste hulk vähenes. · Üksikud rikkalike panustega kalmed (hõbeehted, relvad) ülikute rikkuse kasv ja süvenev kihistumine ühiskonnas. c
1220ndatest aastatest tekib külade välisilmesse uus nähtus kirik, mis erinevalt läänepoolsematest Euroopa aladest ei rajatud mitte külasse sisse, vaid väljapoole külasid. Kirikute ümber olevad külad on tekkinud hiljem. 17. sajand-19. sajand. Küla struktuuris ja kõlvikute paiknemises ei ole 17. sajandil keskajaga võrreldes olulisi muutusi toimunud. Valitsevad juba varem tuntud külatüübid, endine kolmeväljasüsteem, külaväljade jagunemine lappideks ja siiludeks. Silmatorkav on aga külapõldude suurem tükeldatus. Rahvaarvu kasv külas ja maapuudus sundis talusid mitmeks jagama. Põlistalude suurus väheneb. Väheneb ka üksikute põllulappide pindala. 17. saj lõpust alates oli uueks nähtuseks Peipsi rannikule vene külade tekkimine. Peale 19. sajandit. Muutus kogu Eesti asustuse ilme: asustus muutus hajusamaks, ka külade sisu muutus. Sisuliselt muutusid kõik talud hajataludeks, küla endises
rentnikeks või siirdusid linnadesse. Ida-Euroopas (ka Eestis) seevastu säilis teotööl põhinev pärisorjuslik süsteem kuni 18.-19.sajandini. Keskaegne ühiskond KESKAEG 11 3.3. Põllumajanduse areng keskajal: Keskaegseid talupoegi ühendas külakogukond- osa koormiseid täideti ühiselt ning põllumaad hariti koos (e väljasundus): põllud olid tp-de vahel jaotatud ribadeks / siiludeks; et kellelgi poleks liialt hea või halb maa, jagati siile perioodiliselt ümber; põldude kuju tõttu tuli neid ühiselt künda, külvata, lõigata ja loomi karjatada. Külakogukord korraldas ka metsa ja kalavete kasutamise. Jahipidamise õigust talupoegadel polnud ning see privileeg kuulus tavaliselt ainult feodaalidele. Varakeskajal katsid ¾ Euroopast metsad ja sood, mistõttu kasutati põldude tegemiseks enamasti aletegemist (samas nende saagikus madalam
Ida-Euroopas (ka Eestis) seevastu säilis teotööl põhinev pärisorjuslik süsteem kuni 18.-19.sajandini. Keskaegne ühiskond KESKAEG Koostaja: P.Reimer 3.3. Põllumajanduse areng keskajal: Keskaegseid talupoegi ühendas külakogukond- osa koormiseid täideti ühiselt ning põllumaad hariti koos (e väljasundus): põllud olid tp-de vahel jaotatud ribadeks / siiludeks; et kellelgi poleks liialt hea või halb maa, jagati siile perioodiliselt ümber; põldude kuju tõttu tuli neid ühiselt künda, külvata, lõigata ja loomi karjatada. Külakogukord korraldas ka metsa ja kalavete kasutamise. Jahipidamise õigust talupoegadel polnud ning see privileeg kuulus tavaliselt ainult feodaalidele. Varakeskajal katsid ¾ Euroopast metsad ja sood, mistõttu kasutati põldude tegemiseks
tänapäevalgi on Põhja-Eesti loopealsetel nähtavad. Endisest suurema tähtsuse omandas karjakasvatus. Elati üksiktaludes, mille peremehi ja nende lähikondlasi maeti kivikirstkalmetesse. On arvatud, et sisemaal oli pronksiajal küttimise ja koriluse osakaal majanduses suurem kui rannikualadel. Rauaaeg – 6. saj. eKr – 13. saj. Hilisrauaajal võib juba kindlasti rääkida peamise asustusüksusena küladest kui mitme majapidamisega asustusüksustest talude vahel siiludeks jagatud külapõllu ja ühiskasutuses olevate rohu- ja alemaadega. Samal aja kasvas peaaegu kõikjal Eesti alal rahvaarv ning põllumaa pindala. Asustuse ümberpaiknemine toimus enamasti juba olemasolevate asustusüksuste piires: kohta vahetasid majad ja linnused, mitte põllud. Muutus põllumajandus ja aineline kultuur: kasutusele tulid uued maaharimisriistad, levis talirukki- ja seakasvatus. Kelti põllud - esiajalooline põllusüsteem, milles põllulapid on (peaaegu) täielikult
Tootlikust kasvatas suuresti kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtt, st et põllupind jagati kolmeks osaks: talivili, suvevili, kesa. Kasutusel polnud nüüd seega mitte pool nagu kaheväljasüsteemi puhul vaid 2/3 põllupinnast. Esimesi märkusi sellest on 8. saj, laialdasem levik toimus aga 11. saj. Arvatakse, et peamiseks initsiaatoriks oli mõis, mis oli huvitatud suuremast sissetulekust. Kolme välja puhul ei saa talud ise otsustada, kuhu mida külvata. Kuna maad oli jagatud siiludeks, vajas selle harimine koostööd, mida alguses organiseeris mõis hiljem külanõukogu. Põllukultuurideset kasvatati taliviljana: nisu ja rukist, suviviljana: otra ja kaera. Saagikus oli madal, aga sõltus suuresti erinevate maa-alade viljakusest. Nt mõned Itaalia alad olid viljakamad, Inglismaa ja Prantsusmaa suurematel aladel pigem madalam viljakus. Kasvatati ka muid kultuure, nt lina ja kanepit, kaunvilju, nt hernest, uba, läätsi, ja talude juures olid juurviljapõllud ja puuviljaaiad
Rakmetöö Jalatöö Mõisavooris käimine Abitegu Keskmise talu teopäevade arv nädalas oli 3- 6 päeva. Teopäevade arv suurenes, sest suurenes mõisapõldude suhe talupõldudega. Enne Liivisõda oli talupõlde olnud ligi 4 x rohkem, kuid nüüd kuulus enamus maast mõisapõldude alla. Talupoegade elu sellest hoolimata paranes, sest Riigi tasandil määrati kindlaks maksud. Talupojad kasvatasid põhiliselt rukkist. Hakati kasutama kolmevälja süsteemi. Põllumaada jaotati talude vahel siiludeks. Tööloomadeks olid härjad. Põldudelt hakati kive korjama, sellega kaasnes ka kiviaedade ehitamine. Kariloomi peeti suhteliselt vähe. Talupoegadelt võeti õigus metsloomi küttida. 14 Elu-olu: joogiks oli kali ja mõdu, söögiks leib, soola silk, pudru hernestest, ubadest või läätsedest. Valitsevaks elamutüübiks olid korstanata rehielamu. Riietuses avaldas mõju Rootsi mood. Rahvariide
ja rotundiga. Eriline koht kuulubki sammastikule ja kuplile, mis omavahel harmoneerudes, kus kaar raamib portaali, sambad vastanduvad pilastritele jne., moodustavad ühtse terviku. Siin on igal arhitektuurivormil kanda veel ka kahekordne funktsioon - sambad on nii kandekonstruktsiooniks kui ka seinapinna peamisteks liigendajateks. Ehitise kõik osad on hästi tasakaalustatud, väike kuppel altari kohal sekundeerib portikuse kuplile, siiludeks liigendatud peakuppel mõjub kergena. Siseruumi seinad on liigendatud lamedate pilastritega Vararenessansi alguses kujunes Firenzes välja ka rikka linnakodaniku elamu palazzo. Ainuüksi 1450-78 ehitati neid seal üle kolmekümne. Tavaliselt oli see kolmekorruseline nelinurkse siseõuega võimas linnaloss. Brunelleschi tööks (mõningatel andmetel ka Alberti) 65 peetakse Palazzo Pitti`t (u
annaabi.ee 
