Sensoorsed protsessid- taju- lisamaterjal (2)

Sensoorsed protsessid: taju lisa
Tasakaalumeelest. Tasakaalumeel on hea sisetaju näitaja. Pea kalutamine paneb liikuma ka sisekõrva poolringkanalites oleva viskoose vedeliku, mis liigutab kanalite ühes otsas olevaid karvrakkusid. Need omakorda muudavad pea liikumisest põhjustatud vedeliku liikumise närviimpulssideks. Tasakaalu säilitamiseks sellest aga ei piisa, tasakaaluinformatsioonin kannavad veel nii lihased, liigesed, nahk kui ka nägemine. Vastavalt poolringkanalite signaalidele kontrollitakse automaatselt ka silmalihaseid, mis tagab pea liikumisele vastavad sobiva suuruse ja vastupidise suunaga silmaliigutused- see on ka põhjuseks, miks ümbritsev maailm näib vaatamata tajuja enda liikumisele suhteliselt paigalseisva ja muutumatuna.
Meeltega tajutavad omadused. Kuigi lõviosa näidetest tugineb nägemisele, on suunda, kaugust, kuju ja liikumist võimalik tajuda ka teiste meeltega. Nägemine on informatiivseim ja universaalseim maailma tunnetamise vahend.

• Suund ehk vaatleja asukoht ümbritsevate esemete suhtes. Kahe meeleorgani vahelisest disparaatsusest (vasakus ja paremas silmas tekkivate kujutiste erinevused, mis on tingitud silmade erinevast ruumilisest asendist) on mõtet rääkida ka kuulmise juures. Suuna avastamise mehhanism on nii tundlik, et suudab kasutada juba paarikümne mikrosekundilist ajavahet.
  
• Kaugus. Üheks kauguse tajumise viisiks on disparaatsus ehk tajukujundi erinevus kummaski meeleorganis. Oluliseks objektide kaugusest teavitavaks tunnuseks on liikumisparallaks ehk kiiruste vahe kahe liikuva keha projektsioonides silma võrkkestal, mis on tingitud erinevast vaatekaugusest ning võimaldab hinnata objektide sügavustunnuseid. Tuntumad sügavustunnused on lineaarperspektiiv ja kattumine. Tekstuurigradient- suuremal vaatekaugusel olevate pinnaosade projektsiooni detailide tihenemine, mille põhjal vaatleja hindab esemete kaugust. Samuti on kaugemal asuvad asuvad objektid paksemast õhukihist tingituna sinakama tooniga. Sügavustunnused erinevad mõju poolest. Disparaatsus, kattumine, liikumisparallaks on ehk mõjusamad. Erinevate tunnuste kombineerimine tagab sügavustaju täpsuse.
  
• Värv. Inimsilm eristab mitut miljonit värvivarjundit, mis erinevad tooni, heleduse -tumeduse ja küllastatuse poolest. Inimese nägemises on vaid kolm erisuguse värvipigmendigaretseptorrakkude tüüpi, igaüks maksimaalselt tundlik erineva lainepikkusega elektromagnetlainete suhtes. Sõltuvalt pigmendist neelavad retseptorrakud enam kas 419(sinine või violetne värviaisting), 531(rohelise või kollakasrohelise värvi aisting ) või 558(punase või oranži värvi aisting) mm lainepikkusega valgust. Nägemisvõime põhineb võrkkesta retseptorrakkudes tekkivatele keemilistele protsessidele keskkonnast tagasipeegeldunud elektromagnetlainete toimel.
  
• Vorm. Pindadelt silma peegelduv valgus moodustab võrkkestale kahemõõtmelise kujutise, millest taju peab aru saama. Taju täidab seda ülesannet automaatselt. Lihtsaim viis on kontuuride eristamine- kontuur on koht, kus valguse intensiivsus või lainepikkuste kompositsioon järsult muutub. Kontuuride avastamise hõlbustamiseks toimib ka lateraalse pärssimise mehhanism- protsess, mille käigus kõrvuti astesevad ühikud suruvad teineteise aktiivsust maha. Kuju on üks olulisemaid objekte defineerivaid tunnuseid. Valgustugevus , suurus, orientatsioon , värv, tekstuur, müra, funktsioon, otstarve võimaldab üldjuhul objekte identifitseerida. Inimese tunnevad ära keerulisi objekte, mille parimaks näiteks on nägu. Inimesed on näo järgi identifitseeritavad ka siis, kui nende näod on emotsioonide või vananemise tõttu muutunud.
  
• Liikumine ehk objekti asukoha muutus ajas. Liikumistaju aluseks on sündmuste ajalise järgnevuse registreerimine. Stroboskoopiline liikumine- kui miski on ühel hetkel ühes kohas ja teisel hetkel teises kohas, siis sobiva ruumilise nihke ja ajalise vahe puhul tõlgendab tajusüsteem seda kui objekti liikumist. Seda isegi siis, kui alg- ja lõppasukoha vahel pole objekt olnud nähtav või objekt ise pole päris täpne koopia objektist esimeses asukohas.
  

(Psühholoogia gümnaasiumile, Tartu Ülikooli kirjastus)
Tajuväliste tegurite mõju tajule („Psühholoogia alused”, T. Bachmann , R. Maruste ).

• Näiteks paluti ühes eksperimentaalses uurimuses 64 meesüliõpilasel hinnata kolledži asedirektori, ühe õppejõu ja kahe kaaüliõpilase pikkust. Kõrge positsiooniga inimeste kasvu hinnati üle, madalama positsiooniga inimeste kasvu aga alahinnati.
  
• Ühes teises uurimuses kasutati binokulaarse võistluse nähtust (kui stereoskoobis näidata vasakule ja paremale silmale üheaegselt erinevaid pilte, siis nad ei sula ühte vaid hakkavad tajus vahelduma, nii et kord teadvustatakse paremasse silma esitatud pilti, siis jälle vasakusse silma esitatut). Katseisikuna kasutati 3 gruppi- politseikursused läbi teinud, kursusi alles alustanud ja kontrollgrupp kolledžiõpilastest. Pildipaarid olid koostatud nii, et üks pilt kujutas vägivallastseeni ja teine neutraalset stseeni. Politseitreeningu läbiteinud nägid vägivallastseeni 52%, kursustele alles asunud 26% ja üliõpilased kontrollgrupist 22%. Järeldus, et taju valivusele mõjub eelkõige vilumus mingit laadi objektide või teemadega kokkupuutest, alles seejärel huvi millegi vastu.
  

Analoogilisi katseod seisundi (nälg, valu, hirm, ärevus, rõõm), vilumuste, ebaedu , emotsioonide, huvide, soo, temperamendi, hoiakute, rahvuste, isiksuse tüübi jm mõjust on tehtud väga palju. Enamikus neist ilmneb taju teatud sõltuvus loetletud teguritest. Väga oluline on ka sõna mõju vaimsele infotöötlusele.

• Elizabeth Loftus ja Stephen Palmer tuvastasid oma kuulsas 1974 uurimuses, et see, kuidas on sündmuse pealtnägijale esitatud küsimus sündmuse asjaolude ja detailide kohta, mõjutab oluliselt visuaalse stseeni hinnanguid. Katseisikutele näidati filmi liiklusõnnetusest ja esitati nähtu kohta küsimusi, sh sõidukiirusest. Üks võimalik küsimus: „Kui kiiresti sõitsid autod, kui nad teineteise vastu sööstsid?” ja teine variant: „Kui kiiresti sõisid autod, kui nad teineteise vastu põrkasid?”. Esimesele küsimusele vastajad ütlesid auto kiiruse oluliselt suurema, kui teisele küsimusele vastajad. Kui küsiti, kas nad nägid ka purunenud klaasi, siis esimest küsimust kuulnud katseisikud vastasid teist küsimust kuulnutest üle kahe korra sagedamini, et nad nägid purunenud klaasi, ehkki purunenud klaasi filmilõigus tegelikult polnud.
  

Tuntumad seaduspärasused tajuväliste tegurite mõjust tajule ja aistingutele
Tajuväline tegur
Mõju tajule
1. Janu, nälg
Näljaperioodi alguses sensibilatsioon (tundlikkuse suurenemine) toiduga (joogiga) seotud ärritajatele või valikuline interpreteerimine, hiljem lävede kasv.
2. Valu, hirm
Tundlikkuse kasv siis, kui ärritaja on ootamatu või kui isikul on võimalik täpse ja kiire taju abil ebameeldivat mõju vältida. Tundlikkuse alanemine (pertseptiivne kaitse) siis, kui miski ennustab valu. Nõrkade ja keskmiste ärrituste korral võib ilmneda sensibilisatsioon, tugevate korral kaitse. Meestel võib oht või valu sagedamini kutsuda esile taju selguse kasvu, võrreldes naisisikutega, kellel oht võib pigem taju pärssida.
3. Ärevus
Tajuhinnangud ja eristamisvõime muutuvad ebatäpsemaks. Suureneb sallimatus mitmemõtteliste ja keeruliste ärritajate või olukordade suhtes. Keeruliste kujundite äratundmisaeg pikeneb.
4. Tasu, edukus
Sisendatavus ja mõjustatavus üldiselt vähenevad, illusioonid on nõrgemad. Tajumistäpsus kasvab. Tasustatud variante tajutakse sagedamini, kergemini, kiiremini.
5. Tajuja sugu
- naiste lõhnatundlikkus suurem, kui meestel; tundlikkuse tipp satub menstruaaltsükli keskele ;
- naiste puutetundlikkus on suurem;
- naiste kuulmisläved on madalamad, eriti kõrgete helide korral;
- naiste tundlikkus elektrilöögi suhtes on kõrgem
- heledas valguses on meeste nägemisteravus suurem;
- naiste pimedusadaptsioon kulgeb kiiremini (st silmad „harjuvad pimedaga” rutem );
- meeste ruumi- ja kujunditaju on enamasti parem kui naistel;
- peitepilte lahendavad mehed paremini;
- testosterooni sisalduse suurenemine organismis suurendab kontsentratsioonivõimet ja ruumis orienteerumise võimet.
6. Temperament ja isiksuse tüüp
- Introvertide tundlikkus on üldjuhul kõrgem kui ekstravertidel;
- introvertide taju on kestva aja vältel püsivam, kontsentreeritum;
- introverdid eelistavad tajuda suhteliselt keerulisemaid kujundeid ja ümbrust kui ekstraverdid, ekstraverdid otsivad aga vaheldust ja stimulatsiooni;
- kunstnikutüüp iseloomustab objekti oma tajukirjeldustes pigem üldiste formaalsete tunnuste, kontrasti ja varjutuste alusel, täppisteadlased kalduvad kirjeldama detaile, püüdes objektiivse täpsuse poole;
- taju sõltub oluliselt isiksuse kognitiivsest stiilist (nt väljast sõltuvusest, otsinguulatusest, kahemõttelisuse taluvusest, üldistamispüüdest või üksikasjalikkusest).
3